2025. aasta eluslooduse seire tulemused näitavad väga selgelt, et Eesti loodus on pidevas muutumises. Mõne liigi seisund on viimastel aastatel paranenud, samas kui teised liigid ja elupaigad on jätkuvalt tugeva surve all. Mitme seire tulemused viitavad ka sellele, et kliimamuutuse mõju ei ole enam abstraktne tulevikuteema, vaid mõjutab juba praegu Eesti liikide seisundit ja levikut.
Samas tuletavad seireandmed meelde, et ühe aasta põhjal ei saa teha lõplikke järeldusi ning oluline on jälgida pikaajalist trendi. Näiteks paljude haruldaste seeneliikide puhul ei tähenda viljakehade puudumine veel seda, et liik oleks kasvukohast kadunud. Seen võib elada pinnases või lamapuidus aastaid, isegi aastakümneid, ilma viljakehi moodustamata. Ometi võivad lühema elueaga või väiksemate populatsioonidega liikidel toimuda ka ühe aastaga väga suured muutused, mis mõjutavad nende käekäiku tugevalt. 2025. aasta üks läbivamaid märksõnu oli ilmastik — väga vihmane suvi ja kevadised temperatuurikõikumised mõjutasid tugevalt putukaid, seeni, kahepaikseid ning mitmete teiste liikide sigimisedukust.
Tolmeldajad ja liblikad: vihm, põud ja muutuv kliima
Üks tundlikumaid liigirühmi on tolmeldajad, sest nende käekäik peegeldab korraga nii maakasutuse muutusi, keskkonnakemikaalide kasutust kui ka ilmastiku mõju. 2025. aasta ei olnud neile kerge. Kimalaste üldine arvukus jäi suhteliselt madalaks ning seirearuandes seostatakse seda eelkõige ebaharilikult vihmase suvega, mis ei võimaldanud pesadel suureks kasvada. Leidmata jäid ka mitmed haruldased liigid.
Ka ööliblikate liigirikkus ja arvukus jäid pikaajalisest keskmisest madalamaks. Viie valguspüünisega püüti tänavu 62 232 ööliblikat 586 liigist. Samas ei näita ööliblikate pikaajaline trend siiski üldist langust (joonis 1). Kogu seireperioodi jooksul aastatel 2003–2025 on nende arvukus pigem kergelt tõusnud, kuigi seda mõjutavad tugevalt mõned erakordselt head aastad, eriti perioodil 2021–2023.
Ööliblikate seirest joonistub välja ka suurem muutus Eesti looduses: lõunapoolse levikuga liigid liiguvad järjest enam põhja poole. Üha sagedamini leitakse seirealadelt liike, keda Eestis varem ei kohatud või keda nähti vaid üksikute isenditena. Samamoodi liigutavad põhjapoolsema levialaga liigid oma areaali Eestist eemale. See tähendab, et Eesti liigiline koosseis muutub pidevalt.
Kliima mõju on hästi näha ka liblikate põlvkondade arvus. Eestis kui külmema kliimaga riigis on paljud liblikaliigid olnud traditsiooniliselt ühe põlvkonnaga ehk univoltiinsed. Viimastel kümnenditel on aga üha soojemad suved võimaldanud paljudel liikidel teise põlvkonna ehk bivoltiinsuse esinemist.
Sademeterohkus ei ole ainus ilmastikunähtus, mis tolmeldajaid negatiivselt mõjutab. Päevaliblikate jaoks on viimased aastad olnud eriti rasked. 2023. aasta kevadine põud kuivatas rohumaid sedavõrd, et röövikute toidulaud kannatas. Sellele järgnes 2023/2024 talv, mil sula järel saabunud tugev pakane tekitas kohalikke ekstreemseid olusid. Mõju oli näha isegi põllumajanduses — ümber tuli külvata taliviljapõlde ning tavaliselt vastupidav punane ristik kadus esimesest niitest täielikult. 2025. aasta kevad jäi aga ootamatult jahedaks ning pidevad sajud lühendasid päevaliblikate lennuaega. Kõik see peegeldus ka arvukusindeksites: pärast 2022. aasta väga kõrget seisu jõuti nüüd sisuliselt madalseisu. Kokku loendati üle kõikide seiremeetodite 4 470 isendit 84 liigist.
Niidud ja taimed: liigirikkus sõltub hooldamisest
Niitude seire kinnitas taas, et Eesti kõige liigirikkamate pärandkoosluste säilimine sõltub otseselt hooldamisest. Kui karjatamine või niitmine katkeb, hakkavad alad kiiresti võsastuma ning liigirikkus väheneb.
Mitmed rannaniidud ja loopealsed hinnati tänavu ebasoodsasse seisundisse just hooldamata jätmise tõttu. Puisniitude liigirikkus oli mitmel pool tavapärasest kehvem ning mõnes piirkonnas seostati seda otseselt aastatepikkuse hoolduse puudumisega.
Näiteks loendati hall soolmaltsa (Halimione pedunculata) Sassi-Põgari rannaniidul Läänemaal, saades umbes 300 üsna kidurat taime, samas kui 2008. aastal hinnati populatsiooni suuruseks ligikaudu 8 000 isendit. Võimalikke põhjuseid on mitu: maatõus, kamardumine ja konkurents teiste liikidega, liiga väike karjatamiskoormus ning kuivenduskraavide mõju. Oma osa võis mängida ka erakordselt vihmane suvi.
Samas leidus niiduseires ka väga häid näiteid. Saaremaa Undva, Kasemetsa ja Võrsna puisniidud olid tänu hiljutisele hooldustöödele väga heas seisus. Hästi hooldatud puisniidud ja ka rannaniidud olid jätkuvalt väga liigirikkad ning taastamisprojektid on aidanud tuua tagasi väärtuslikke pärandkooslusi.
Kakud: haruldased liigid surve all
Ühed tähelepanuväärsemad leiud tänavusest linnuseirest puudutasid kakke. Raplamaalt avastati kassikaku pesa, olgugi, et ebaõnnestunud pesitsusega — tegemist oli esimese teadaoleva pesaga selles maakonnas 21. sajandil. Häid uudiseid tuli ka habekaku kohta, kelle arvukus on viimastel aastatel kasvanud ning juurde on leitud mitu uut pesakohta.
Samas on mõlema liigi seisund Eestis jätkuvalt väga habras. Kassikakke pesitseb Eestis hinnanguliselt vaid 20–30 paari ning viimastel aastatel on teada olnud umbes 15 asustatud pesitsusterritooriumi. Liik on häirimise suhtes väga tundlik ning probleemiks on nii madal sigimisedukus kui ka noorlindude kõrge suremus.
Habekakk on Eestis veelgi haruldasem kui kassikakk. 2019. aasta hinnangu järgi pesitses meil kuni kolm paari, kuid viimastel aastatel on nende arvukus siiski veidi kasvanud ning Eesti Looduse Infosüsteemis on nüüd arvel 14 leiukohta. Habekakk eelistab suuri loodusmetsi ja soode servaalasid ning tema käekäik sõltub tugevalt pisiimetajate arvukusest.
Nii kassikakk kui habekakk kuuluvad Eesti punase nimestiku järgi kriitilises seisundis liikide hulka. Seetõttu on iga teadaoleva elupaiga säilimine väga oluline.
Kotkad ja must-toonekurg: osa liike taastub, osa taandub kiiresti
Kotkaste ja must-toonekure seire annab ühe kõige põhjalikuma ülevaate Eesti loodusest, sest neid liike mõjutavad korraga metsade ja märgalade seisund, inimhäiringud ning keskkonnasaaste.
Aastal 2025 kontrolliti seiretööde käigus kokku 1 021 kotkaste ja must-toonekure pesapaika 762 elupaigas (joonis 2). Kõige rohkem pesi kontrolliti väike-konnakotkal ja merikotkal. Mitme röövlinnu seisund oli hea. Merikotka asustustihedus oli läbi aegade kõrgeim ning väike-konnakotka asustustihedus samuti üks kõrgemaid kogu seireperioodi jooksul. Eestis pesitseb hinnanguliselt 350–400 paari merikotkaid ning 600–700 paari väike-konnakotkaid.
Halvem on olukord kalju- ja kalakotkaga, kelle arvukuses on märgata väikest langust. Kõige tõsisem seis on aga must-toonekurel ja suur-konnakotkal. Tänavu kontrolliti 97 must-toonekure pesa, kus pesitsemist alustas ainult üheksa paari ning edukalt pesitses neist vaid kuus. Kokku kasvatati üles 16 poega. Paljudes pesades oli näha vaid üksikut lindu, kes hoidis pesapaika, kuid ei leidnud paarilist. Küll leiti möödunud aastal neli uut must-toonekure pesa ning mõni varem üksikuna elanud lind leidis endale paarilise ja pesitses edukalt. Siiski üldpilti see veel ei muuda — liik liigub Eestis jätkuvalt väljasuremise suunas.
Hallhülged, viigerhülged ja positiivsed märgid
Kõik seiretulemused ei olnud siiski murettekitavad. Häid uudiseid tuli mitme liigi kohta. Hallhülge arvukus jätkab nii Eestis kui kogu Läänemeres kasvu ning möödunud aastal loendati Eesti rannikumere aladel 6 895 hallhüljest. 2025. aastal Eesti rannikul loendatud hüljeste arv oli väiksem, kui seniste seireloenduste käigus registreeritud kõrgeim tulemus 2024. aastal, mis ületas 7 000 isendi piiri. Arvukuse muutused Eesti loendusaladel võivad olla põhjustatud peale reaalse kogu Läänemere asurkonna arvukuse dünaamika ka karjade liikumisest erinevate merealade vahel. Ka viigerhüljeste arvukus tõusis taas üle 1 000 isendi piiri.
Eesti loodus muutub pidevalt
Aasta 2025 eluslooduse seire näitab hästi, et Eesti looduses toimub korraga palju erinevaid protsesse. Mõned liigid kohanevad muutustega ja laiendavad oma levilat, teised aga taanduvad ja satuvad üha suurema surve alla. Selgelt paistab välja kliima mõju — lõunapoolseid liike tuleb juurde ning külmalembesemaid jääb vähemaks.
Seire aitab neid muutusi märgata enne, kui probleemid väga suureks kasvavad. Liigirikkam ja paremas seisus loodus peab paremini vastu nii muutlikele ilmastikuoludele kui ka muudele keskkonnamuutustele. Kõige olulisem sõnum tänavusest seirest ongi ehk see, et Eesti loodus ei ole staatiline. Liigiline koosseis on muutumises ning sellest, milliseid valikuid tehakse muu hulgas elupaikade hoidmisel ja taastamisel täna, sõltub suuresti see, milline näeb Eesti loodus välja tulevikus.
Autor: Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Birgit Purga
