Me pole tegelikult hüdroloogid, enamik meist vähemalt mitte, aga meile meeldib endi kohta nii öelda ja õnneks annavad erinevad ametlikud allikad selle ameti osas veidi tõlgendamisruumi. Rangelt võttes on hüdroloog1 hüdroloogia eriteadlane, veeteadlane, veteuurija. Hüdroloogiaosakonna töötajad ei ole teadlased. Vaid üks meie 21st töötajast võiks vastata kvalifikatsioonile hüdroloogiainsener. Siiski viitab meile kui hüdroloogidele Eesti Kutsekoja „Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: vee- ja jäätmemajandus ning keskkond“ (2019)2, mille kohaselt „hüdroloogid viivad läbi rannikumere, soode ja sisevete (jõgede, järvede) vaatlusi ja mõõtmisi, koostavad hüdroloogilisi ülevaateid ning hüdroprognoose nii avalikkusele kui ka klientide tellimusel.“ No täpselt meie ju, mitte ülikoolide teadlased! Seda me teeme igapäevaselt. Miks?
Hüdromeetrilise seire eesmärk on tagada ülevaade Eesti kvantitatiivsest veeressursist reaalajas ja pikaajalised usaldusväärsed andmed prognooside ja hoiatuste koostamiseks. Meie igapäevased operatiivsed seireandmed näitavad kui palju on vett meie jõgedes või milline on rannikumere veetase. Nende andmete pealt anname vajadusel üleujutusohu hoiatuse.
Hüdroloogilisel seirel on enam kui sajandipikkune ajalugu ja need pikaajalised aegread näitavad ka seda, kuidas meie veeressurss ja selle aastaringne dünaamika (kevadine suurvesi, sügistulvad, suvine ja talvine madalvee periood, jäätekke algus ja lõpp) on ajas muutunud – need on nn kliimaandmed, mis annavad meile aimu ja aitavad kohaneda ka tulevikus toimuvate muutustega.
Hüdroloogilised seireandmed on aluseks pinnaveekogude reostuskoormuste arvutamisel ja seisundihinnangute andmisel – selleks, et mõista vee kvaliteedinäitajaid, on vaja teada ka seda, kui palju meil parasjagu vett üldse on.
Hüdroloogiliste seireandmete põhjal koostatakse insener-tehnilisi arvutusi veemajanduses äravoolu reguleerimiseks ning sildade, vesiehitiste ja maaparandussüsteemide rajamiseks. Hüdroloogiliste seireandmete põhjal saab näiteks arvutada, kui kõrgele võib veetase tõusta või kui suureks võib kujuneda vooluhulk kevadise suurvee ajal mõnes jões, millest üle tahetakse silda ehitada. Kui meil seireandmeid pole, võib juhtuda, et sillaava ehitatakse liiga väike ja kõrgvesi hakkab iga-aastaselt silda kahjustama või vastupidi, sild ehitatakse liiga kõrge – mõlemal juhul on see on asjatu kulu ühiskonnale.
Meie hüdroloogi (vabas tõlgenduses) igapäev algab hommikuse pilguheitmisega veetasemetele ja ilmaprognoosile – mis seis on? Kui üldiselt on Eesti ju rahuliku ilmastikuga, mis avaldub ka meie pinnavete režiimis, siis meilgi tuleb aegajalt ette ärevaid olukordi. Kui hommikune pilguheit veetasemetele ja/või ilmaprognoosile ütleb, et mingis jaamas on saabumas või juba käes veetaseme tipp või põhi, siis hüdroloogi „pastakas kukub“, selga tõmmatakse välitööriided, autole hääled sisse ja minek. Oota! Ei ole nii lihtne tegelikult. Enne minekut tuleb kontrollida kogu varustus – seadmed, akud, tööriistad, ohutus- ja erivarustus. Kui ilm on päriselt ohtlik (II või III taseme hoiatus), siis me tegelikult välja ei lähe, otseöelduna – tööohutusreeglid keelavad. Aga üldiselt kehtib meie kohta teemaviit #igailmaga aastaringselt. Vahet pole, kas sajab lund või vihma, paistab kõrvetav päike või puhub lõikav tuul, kui on vaja minna, siis me lähme. Mõnikord me saame välitöid sobitada ilma järgi, aga mõnikord mitte – need on need ärevad olukorrad, kus veetaseme tipp või põhi tuleb ikkagi kätte saada. See nn tippude püüdmine on põhiasi, selle järgi me mõõdame isegi oma töö kvaliteeti teataval määral.
lõikav tuul, kui on vaja minna, siis me lähme.
Ka „autole hääled sisse ja minek“ ei vasta päris tõele. Tavaar, mida tuleb enne väljasõitu autosse tassida on korraliku aiakuuri vääriline: olenevalt aastaajast vikat/trimmer muru ja jõetaimestiku niitmiseks või tuur jää lõhkumiseks, mootorsaag, kahlakad, kummikud, akulaadijad, varuakud ja vähemalt kaks erinevat tüüpi mõõteseadet vooluhulga mõõtmiseks, väike kandepaat seadme üle jõe vedamiseks, nöörid, stanged, veemõõdulatt, veetermomeeter, välitööarvuti, mõnikord nivelliir, värvid, pintslid, haamrid, kruvikeerajad, saed… midagi jäi kindlasti nimetamata. Ja enne kui kogu see kraam autosse saab, tuleb veenduda ka kõige töökorras olekus.
Hüdroloogiline seire oma olemuselt on väga metoodiline. Meil on põhimõtteliselt iga liigutuse jaoks oma juhend, mis on kooskõlas rahvusvaheliste standarditega. Vooluhulka mõõtes töötame me 5%-lise vea piires, tegelikult saame hakkama väiksemagagi. Veetaseme puhul opereerime ühe sentimeetri täpsusega. Kui sügaval peab olema termomeeter veetemperatuuri mõõtmiseks? Kui puhas peab olema jõesäng taimestikust? Kui kaugel peavad olema vooluhulga mõõtmiseks jäässe puuritud augud üksteisest? Kuidas arvutada jää pindala jõe ristlõikes? Kui kaugelt kaldast alustada vooluhulga mõõtmist? Millisel aastaajal milliseid hooldustöid jaamas teha? Mitme päeva jooksul tuleb seireandmed andmebaasi sisestada? Jnejnejne.
Et kui keegi arvas, et välitööhüdroloogi tööpäev seisneb kala püüdmises või jõe ääres päevitamises, siis nii see kaugeltki pole. Talvel rassime kõigepealt endil nahad märjaks jaama eest lund lükates ja jõe jäässe auke puurides. Seejärel demonstreerime miinuskraade trotsides ülimat kannatlikkust seistes liikumatult jääaugu kõrval, selles andurit hoides ja seda piiksu oodates, mis annab teada, et see üks (paarikümnest) punktist on mõõdetud. Varbad külmunud ja sõrmed jääs, kuid ülima pühendumisega. Kisub pimedaks, aga kaks jaama on veel vaja teha… Suvel tõmmatakse jõe ääres esimese hooga tunniks või paariks trimmer käima või tuleb nabani vette minna, et mõõtmislävendis (päris)töö alustamiseks jõesäng taimestikust puhastada. Sääsed, parmud, UV-kiirgus ja kahlamispüksid – täiesti normaalne kombo kuuma suvepäeva nautimiseks. No eks meil on mõned sellised jaamad ka, kus saab lihtsamalt läbi ja tulemuse saamiseks piisab tõepoolest vaid veetaseme kontrollimisest ja vooluhulga mõõtmisest. Ja mõnevõrra me teeme muudki kui mõõdame veetaset ja vooluhulka.
Riiklikku seirevõrku kuulub 62 veetasemejaama jõgedel ja järvedel ning 15 rannikumere veetasemejaama. Kogu hüdrometeoroloogiline seirevõrk on näha siin ja klõpsates jaamale avaneb jaama koduleht täpsema info, koordinaatide ja mõõdetavate parameetritega. Lisaks on meil Endla looduskaitsealal Tooma soojaam, kus tehakse igapäevaselt soohüdroloogilist ja -meteoroloogilist seiret. Peipsi järvel teostame veekvaliteedi ja jää paksuse mõõtmisi ning suveperioodil on järvel ka poijaam, kust tulevad operatiivselt lainetuse ja meteoandmed.
Tooma soojaamast võiks kirjutada eraldi loo, sest enam kui sajand tagasi alguse saanud põllumajandusliku fookusega soouurimisest on välja kasvanud tänaseks 74 aastase ajalooga süstemaatiline soohüdroloogiline ja -meteorolooginile seire, mille unikaalseid andmeid hindavad kõrgelt teadlased üle terve maailma. Sellise detailsusega nii pika periood vältel sama metoodika alusel ei ole kuskil mujal maailmas soode vee- ja ilmarežiimi uuritud. Ka Peipsi järve akvatooriumi seire on meil ainulaadne oma järjepidevuse ja metoodika osas. Oleme mõõtnud järvejää paksust aastakümneid – need andmed annavad meile aimu ja kinnitavad kliimamuutuste ulatust – jääperioodi pikkus lüheneb mõlemast otsast.
Läbi ajaloo on hüdroloogilise seire sagedus ja meetodid arenenud ning praegune seirevõrk on kujunenud üsna optimaalseks. Öeldakse, et Eesti on territooriumilt väike kuid klimaatiliselt suur, sama kehtib ka meie erinevate piirkondade kõrgusreljeefi ja geoloogilise aluspinna kohta ning need mõjutavad jõgede ja ojade veerežiimi väga palju. Iga jaam on nii investeering kui püsikulu, seetõttu ei ole meil võimalik igale vooluveekogule jaama rajada ning jaamade asukoha valikul arvestatakse, et see annaks piisavalt palju informatsiooni antud valgala hüdroloogilise režiimi kohta. Aastase äravoolu arvutamiseks piisaks, kui meil on üks jaam iga suurema jõe suudmes, paraku ei anna see ettekujutust, kui palju või vähe vett on erinevatel aastaaegadel väiksematel ojadel ja kraavidel – seetõttu katab seirevõrk ka üksikuuid väiksemaid vooluveekogusid, mis antud pinnamoe juures on nö esindusliku hüdroloogilise režiimiga. Näiteks Põhjaka II jaam oma kõigest 7,7 km2 suuruse valgalaga iseloomustab põllumajandusliku piirkonna inimese poolt tugevalt mõjutatud hüdroloogilist režiimi, seevastu Särevere jaama 572 km2 suurune valgala hõlmab ka kõigi ülejäänud Järvamaa jaamade valgalasid ning iseloomustab hoopis suuremat ja mitmekesisemat piirkonda. Sarnasel põhimõttel on üles ehitatud kogu hüdromeetriline seirevõrk. Tagasi algusesse – selleks, et teha kõrge kvaliteedi ja usaldusväärsusega hüdroloogilisi insenertehnilisi arvutusi, peab seirevõrk katma Eesti erineva veerežiimiga alasid.
Äravool – mis see veel on? Äravool on suurus, mis näitab, kui palju Eesti territooriumilt ajaühikus pinnavett merre voolab. Pikaajaliselt on see umbes 11–13 kuupkilomeetrit aastas, veevaesematel veelgi vähem, veerohkematel veelgi rohkem. Äravool arvutatakse jõgedes mõõdetud vooluhulkade ja veetasemete omavahelise suhestamisena, läbi äravoolukõvera. Kõver on see sellepärast, et Eesti jõed on looduslikud ja sama veetase ei tähenda alati samasugust vooluhulka, sellest kirjutasin korra Võhandu maratoni tarbeks ka. Ja see kõver on see põhjus, miks me neid tippe taga ajame, et oleks ikka võimalikult täpne ja usaldusväärne.
Üleujutusoht ja hüdroprognoos. Seegi meie igapäevatöö, millega tuleb tegeleda, hoolimata sellest, et viimati ähvardas üleujutus Eestit… see polegi nii ammu – vaid aasta tagasi kevadise suurvee ajal tuli anda hoiatus Võru linnale. Kliimaprognoosid ütlevad üheselt, et üleujutusoht Eestis globaalse temperatuuri tõustes suureneb, meie ülesanne on tagada valmisolek ja tegutsemispädevus reaalse üleujutuse korral ning luua vajalikud hoiatussüsteemid.
Lõpetuseks tagasi OSKA juurde. Kui antud uuring andis hea võimaluse nimetada Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna töötajaid hüdroloogideks, siis sealt edasi paneb OSKA mõnes mõttes pada ja hägustab arusaama hüdroloogist, sest pakub selles ametis hõivatute arvuks vaid 10, kuid tegelikkuses on igas Eesti suuremas ülikoolis kindla peale mitu hüdroloogi selle mõiste ranges tähenduses, tõenäoliselt on hüdrolooge projekteerimisfirmades ja Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonnas võiks vabamas tähenduses olla hüdrolooge 21st töötajast 17. Tundub, et arvukuse poolest liikusime selle manöövriga liigikaitse I kategooriast ehk teise või kolmandasse ja väljasuremisoht meid ei ähvarda. Ka pikema perspektiivi väljavaadete osas on OSKA analüüs veidi vastuoluline, öeldes, et „hüdroloogid on väga väike (suurusjärgus 10 inimest), kuid kasvava tööjõuvajadusega põhikutseala, kus erialase väljaõppe võimalus Eestis puudub“. Tehnoloogiliste muutuste poolest hindab OSKA hüdroloogide tööd kui kõige väiksema automatiseerimise riskiga (1%), ometi viidatakse otseselt Keskkonnaagentuuris (ja tema eelkäijas) ellu viidud hüdromeetrilise seirevõrgu automatiseerimise tulemusel jaamades töötavate inimeste arvu vähenemisele 2002. aastal 116 inimeselt 15le inimesele (oletatavasti KAURi välitöötajad) 2019. aasta alguseks. See on tõesti meie traagiline lähiminevik ja automatiseerimise potentsiaali jätkub veel tulevikukski. Kuid tõesti, see ei tähenda, et automatiseerimine meilt töö ära võtaks. Satelliitseire, masinõppe ja mudelarvutuste rakendamine on tulevik ja pakub võimalusi arendada uusi veeressursiga seotud teenuseid valdkondades, kus kliimamuutus on vee olemasolu – külluse või puuduse – toonud kriitiliselt esiplaanile, nagu näiteks põllumajandus, metsandus ja teised suure veekasutusega tööstused.
Ja kõige lõppu üks ChatGPT genereeritud anekdoot hüdroloogi kohta: Miks hüdroloog on igal peol tegija? Sest ta oskab vooluga kaasa minna 😊
Autor: Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna juhataja Jana Põldnurk
_______________________________________________________________
1EKI 2024 https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/h%C3%BCdroloog/1
2OSKA 2019, lk 29 https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2019/11/OSKA_Vee-ja-j%C3%A4%C3%A4tmemajandus-ning-keskkond_uuringuaruanne_31.10.19_.pdf
