Peep Männil
Vastulause Maalehes ilmunud artiklile karudest
20.08.2020 Maalehes ilmunud Ain Alvela artiklis „Keskkonnaagentuur: oleme aastaid karude arvukust alahinnanud“ on esitatud avalikkusele eksitavat infot ja valesid fakte, samuti leidub artiklis üksteisega vastuolus olevaid väiteid. Igapäevaselt ulukite uurimisega tegelevate spetsialistidena peame vajalikuks ümber lükata nii vale infot kui jagada selgitusi, et põhjendamatult halvustavat tooni ja hoogu maha tõmmata.
Mis siis pildil valesti on? Juba ainuüksi artikli esimeses lauses „mets on karudest punnis- üleliigseks jäävad kiskjad pressivad metsast välja ja mõtlevad, et inimesed ning koduloomad kõlbavad ka süüa“ on kolm eksitavat väidet, mis võib täiesti põhjendamatut paanikat külvata.
Tegemist on ilmselgelt ilukirjandusliku liialdusega, sest tegelikult pole mingit alust arvata, et karud tegelikult ka nii mõtlevad. Ei Eestis ega ka mujal Euroopas pole teada juhtumeid, kus karu oleks rünnanud inimest kui saaklooma. Kõik karu rünnakud inimesele on olnud enesekaitselise iseloomuga, enamusel juhtudest on emakaru kaitsenud oma poegi (Bombieri jt 2019). Eestis on viimasel kahekümnel aastal olnud neli juhtumit (nende hulgas ka hiljutine juhtum Arukülas), kus inimene on karu rünnakus vigastada saanud - ühel juhul oli tegemist poegade kaitsmisega ning kolmel juhul oli tegemist jahi käigus eelnevalt haavatud karuga. Samuti ei ole Eestist teada, et karu oleks rünnanud koduloomi ning ka karu ründed kariloomadele on olnud üsna harvad.
Vale on väita, et karusid on nii palju, et nad ei mahu enam metsa ära. Karu asustustihedus on Eestis väga erinev ning karule on piisavalt vabasid elupaiku, seda eeskätt Mandri-Eesti lõuna- ja lääneosas. Küll saab nõustuda sellega, et mõnedes Eesti maakondades, nagu näiteks Jõgeva-, Lääne-Viru- ja Tartumaal on asustustihedus kohati ületamas inimeste sotsiaalset taluvuspiiri, kuid neis kehtestatud kõrgendatud küttimislimiidid ongi seatud eesmärgiga sealset karu arvukust vähendada. Inim-asustuse lähedusse ja inimese silma alla satuvad enamjaolt noored ühe- kahe aastased hiljuti iseseisvunud karujõmpsikad, kes on ühest küljest oma nooruse ja kogenematuse tõttu uudishimulikud ja vähem inimpelglikud ning teisest küljest rändava iseloomuga, uute elupaikade otsingutel. Viimased võivad inimest rünnata vaid viimases hädas kitsikusse aetuna, mille näiteks oli hiljutine juhtum jahis haavatud karupojaga Arukülas. Aga sellises olukorras võib rünnata ükskõik milline loom, ka näiteks hiir.
Kuidagi ei pea paika väide, et Eestisse mahub 400 karu. Karu arvukus on Eestis olnud üle 400 juba ligi 40 aastat. Riikliku suurkiskjate kaitse- ja ohjamise tegevuskava järgi on karu populatsioon soodsas looduskaitselises seisundis, kui sama-aastaste poegadega emakarusid on vähemalt 60, ehk siis üldarvukus vähemalt 600. Niisiis tähendaks vaid 400 karu olemasolu asurkonna halba seisu ning nende küttimist ei saaks üldse lubada.
Eestis ei ole tehtud karu elupaigauuringuid, mistõttu ei saa praegu keegi öelda, palju neid siia mahuks. Arvestades aga suhteliselt suure alaga Eestis, kus talle sobivana näivates elupaikades karu ei ole või on teda hõredalt, mahuks neid siia kindlasti märksa enam, kui neid praegu siin on. See ei tähenda muidugi seda, et me neid siia sooviksimegi praegusest enam.
Vale on ka väita, et 15 aastat tagasi oli Eestis vaid sadakond karu. Keskkonnaagentuuri ulukiseire aruannete põhjal oli 15 aastat tagasi meil üle 500 karu. Keskkonnaministeeriumi kogutud statistika põhjal hinnati juba enam kui 50 aastat tagasi karu populatsiooni suuruseks üle saja isendi ning see arv on sellest ajast tasapisi (küll mõnede lühiajaliste tagasiminekutega) pidevalt kasvanud.
Artiklis väidab hr. Lillemäe, et ametnikud ei usalda jahimehi, samuti on välja toodud väidetavalt suur vastuolu „seiret teostavate“ jahimeeste ja „seireandmeid koguva ja analüüsiva“ Keskkonnaagentuuri vahel. Siinkohal tuleb lahti rääkida, kuidas karu seiret tehakse. Juba alates 2003. aastast on Eestis kasutusel karu seire metoodika, mis põhineb kogutud vaatlustel ja nende analüüsil, kus ühe olulisema tulemusena tuuakse igal aastal välja sama- aastaste poegadega emakarude arv. Kuna karu populatsioonis on aastas sigivate emakarude osakaal ca 10 %, siis karude üldarvukuse saamiseks korrutatakse nende arv kümnega. Niisiis, kümnega korrutatud sigivate emakarude arv sisaldab endas ka kõiki üksikisendeid, nii isakarusid kui ka noorloomi. See metoodika on teaduslikel alustel põhinev, rahvusvaheliselt tunnustatud ning seda kasutatakse paljudes Euroopa riikides, sh Soomes. Üksikisendite loendamine annaks kahtlemata veelgi täpsema tulemuse, kuid see eeldaks kõikidelt meie karudelt DNA kogumist mitte-invasiivsel meetodil (karvalõksud või väljaheited), mis meie võimalusi arvestades on selgelt ebarealistlik.
Eestis on karu seire erinevad etapid ära jaotatud – jahimeestel on kohustus koguda algandmeid vaatluste näol ning Keskkonnaagentuuril need kokku võtta, analüüsida ja tulemused esitada.
Niisiis põhinebki karu seire jahimeeste kogutud andmetel ning väidet, et jahimehi siin ei usaldata, ei saa kuigi tõsiselt võtta. Varasemate aastate karu arvukuse alahinnangud on tekkinud just puudulikust andmete esitamisest - kohati on esitatud vaid üksikuid vaatlusi ning osadest jahipiirkondadest on vaatlused üldse esitamata jäetud. Keskkonnaagentuur ei esita tühjale kohale “laest võetuid“ andmeid. Seega puudulikult esitatud andmete osas tuleb Eesti Jahimeeste Seltsil enda otsa vaadata.
Hr. Lillemäe toodud näide mööda püksisäärt üles ronivast ja küpsist nuruvast karupojast on muidugi kujundlik, aga selle seostamine looduses „millegi paigast ära olemisega“ ei ole küll õige. Siin on tegemist pigem inimühiskonnas „millegi paigast ära olemisega“ ehk siis inimese liigse sekkumisega loodusesse. Viimastel aastatel on tõesti sagenenud juhtumid, kus ilmuvad välja „ei tea kust“ karupojad, kes inimesi ei karda ning nende juurest toitu otsivad. Kui Polja ja Proša puhul saadi teada, et need on inimese poolt üles kasvatatud ja loodusesse lahti lastud, siis mitmete teiste karude puhul saab seda vaid oletada. Üks selgemaid viiteid taolise ebaseadusliku tegevuse toimumise kohta oli 2018. aasta suvel kahe inimsõbraliku toitu nuruva karupoja ilmumine Saaremaale, kus üsna kindlasti ühtegi poegivat emakaru ei olnud. Tegelikult võivad teenida need esmapilgul loomade eest seisvad äärmuslased hoopis teatud jahindusringkondade huve – kunstlikult võimendatud probleemid karudega annavad hea võimaluse näidata karude üleküllust ning vajadust neid rohkem küttida.
Lisaks sellele ei vähenda sugugi karu inimpelglikkust nende kohati üsna ohter toitmine jahimeeste poolt. Taolistes söödakohtades tekivad karudel seosed inimese ja kergesti kättesaadava energiarikka toidu vahel ning pole siis ime, kui mõni noor karu emast lahku minnes ja kõhus näljanäpistust tundes oma sammud inimasustuse poole seab.
Hr Lillemäe tsitaat, et „karu arvukus võib olla Soomes samas suurusjärgus Eestiga“ on samuti eksitav. Tegelikult hinnati Soomes karu arvukuseks 2019. aasta sügisel 2300 – 2500 isendit (Heikkinen jt 2020).
Veel vastukäivatest väidetest…
Nimelt väidetakse, et artiklis ühes kohas seda, et toidubaas on karudel tühi ja mets on neist punnis, teises kohas aga seda, et karu pesakonnad aina paisuvad. Kui mingi looma arvukus on keskkonna kandevõime piiril, ehk siis toitu hakkab väheks jääma, väljendub see esmalt liigi sigivusnäitajate halvenemisena. Karu sigivusnäitajad on praegu aga tõesti head, mis näitab hoopis nende toidubaasi head seisu. Viimane sisaldab endas muidugi lisaks looduslikule toidule ka inimese poolt tahtmatult (teraviljapõllud) või tahtlikult (jahimeeste söödakohad) pakutavat. Artikli karu sigivust puudutavas lõigus on ka üks eksitav fakt, justkui oleks karul normaalne üks poeg. Tegelikult on emakarul tavaliselt kaks kuni kolm poega, ühe pojaga emakaru on pigem erand. Ka ei saa karude praegust head sigivust kuidagi põhjendada Sigade Aafrika Katkuga. Katku tõttu hukkunud metssead kui energiarikas toit võis karu sigimisnäitajaid lokaalselt parandada heal juhul vaid ühel aastal, samas kui praegu peaks katku mõju seoses metssigade vähesusega sellele hoopis vastupidine olema.
Kui artikli alguses mainitakse, et Keskkonnaagentuuri viimases ulukiseire aruandes hinnati karu arvukuseks 2019. aastal 900 isendit, siis hiljem väidetakse, et Keskkonnaagentuur on seni soostunud maksimaalselt tunnistama vaid 700 karu olemasolu. Loodetavasti on tegemist autori poolse näpuveaga. Keskkonnaagentuur hindas karu arvukust 700-st kõrgemaks ka juba 2018. aastal.
Artikli lõpuosas selgitatakse, miks mahuks Eestisse vaid umbes 400 karu. Nimelt, teades täiskasvanud karude territooriumite suurusi, oleks seda justkui võimalik välja arvutada. Paraku see nii lihtne ei ole. Erinevalt näiteks ilvesest, kelle samast soost täiskasvanud isendite territooriumid omavahel ei kattu või kattuvad vaid väga väikeses ulatuses, võivad need karu puhul suuresti kattuda (Støen jt 2005, Huber ja Roth 1993). Nimelt on karud oma samast soost täiskasvanud liigikaaslaste suhtes märksa sõbralikumad, kui näiteks hundid või ilvesed. Selle heaks näiteks on ka meil tehtud vaatlused, rajakaamerate pildid ja videod, kus mitmed erinevad karud või karupesakonnad samal ajal ühel söödakohal või viljapõllul toituvad. Territooriumite kaitse ilmneb vaid isakarudel jooksuajal, mil territooriume märgistatakse ja võimalikke konkurente tõrjuda püütakse. Ka hinnatakse artiklis üsna kindlasti üle isakarude territooriumivajadust (3000 km²). Eestis sellelaadseid uuringuid tehtud ei ole, kuid näiteks Lõuna-Rootsis, kus looduslikud tingimused on Eestiga üsna sarnased, on täiskasvanud isakarude keskmine kodupiirkonna suurus 1055 km², varieerudes väga suures ulatuses (314 – 8264 km²) sõltuvalt karu asustustihedusest ja toidubaasist (Dahle ja Swensson 2003). Horvaatias on need aga veel märksa väiksemad, tehtud uuringus (Huber ja Roth 1993) saadi suurimaks täiskasvanud isakaru territooriumiks vaid 224 km².
Viited:
- Bombieri, G., Naves, J., Penteriani, V. et al 2019. Brown bear attacks on humans: a worldwide perspective. Scientific Reports 9: 8573. https://doi.org/10.1038/s41598-019-44341-w
- Dahle, B. & Swenson J.E. 2003. Home ranges in adult Scandinavian brown bears Ursus arctos: effect of population density, mass, sex, reproductive status and habitat type. Journal of Zoology 260:329-335
- Heikkinen, S., Kojola, I. & Mäntyniemi, S. 2020. Karhukanta Suomessa 2019. Luonnonvara- ja biotalouden tutkimus 26/2020. Luonnonvarakeskus. Helsinki. 15 s. https://riistahavainnot.fi/suurpedot/suurpetotutkimus/wp-content/uploads/sites/4/2020/04/Karhu_luke-luobio_26_2020.pdf
- Huber, D. & Roth, H.U. 1993. Movements of Eurasian brown bear in Croatia. Acta Theriologica 38 (2): 151-159
- Støen, O-G., Bellemain, E., Sæbø, S., & Swenson, J. E. 2005 Kin-related spatial structure in brown bears Ursus arctos. Behav Ecol Sociobiol 59: 191–197 DOI 10.1007/s00265-005-0024-9
