Esmakordselt on Võhandu maraton kavas kevade asemel sügisel. Paadimaratonide korraldamisel kevadel on põhjus – kevadisel suurveel on hea paadiga sõita, ei jää põhja kinni ja edasi liigub ka veidi kiiremini. Aga saab ka sügisel. Mida võiksid osavõtjad, arvestades uudset toimumisaega, oodata tulemuste osas hüdroloogi pilgu läbi?
Viimase kümne aasta jooksul on kevadine suurvesi tulnud Võhandul kolmel korral varem kui aprilli lõpus ja kahel aastal üldse ära jäänud. Kui kevadel 2020 oleks maraton toimunud plaanitud ajal, 18. aprillil, oleks veetase Keskkonnaagentuuri Kirumpää hüdromeetriajaama andmetel olnud 60 cm, kuid selle aasta kevadine maksimum, 120 cm, oli ära juba poolteist kuud varem, märtsi alguses.
Mida võiksid osavõtjad, arvestades uudset toimumisaega tulemuste osas oodata?
Üks teguritest, mis on mõjutanud maratoni distantsi pikkust ja seega ka läbimisaega, on veetase. Kui vaadata viimase kümne aasta võrdluses võitja tulemust ja veetaset, näeme kerget korrelatsiooni – mida kõrgem on veetase, seda kiirem tuleb võitja aeg. Seos ei ole muidugi absoluutne (2011, 2012).
Selles plaanis võiks oodata kiireid läbimise aegu, sest hetkel on ööpäevakeskmine veetase Keskkonnaagentuuri hüdromeetriajaamas Kirumpääl 139 cm, mis platseerub 3. kohale viimase kümne aasta arvestuses. Aga siiski. Jõe iseloom suve lõpus on midagi muud kui kevadel. Üks asi on veetase, hoopis teine asi vee voolukiirus.
Kevadel on jõgi puhas, taimestikku pole ja tavapäraselt on keskmine voolukiirus Kirumpää jaama andmetel 0,35 m/s. 2014. ja 2017. aasta maratonide ajal oli veetase madal ja voolukiirus tunduvalt väiksem (ca 0,25 m/s) ja ei mõjutanud kuigivõrd võitja aega. See on ka mõistetav, sest kiiremate paatide keskmine kiirus on 3- 4 meetrit sekundis, millest vee voolukiirus moodustab vähem kui kümnendiku.
Kuidas aga võiks mõjuda sama faktor aeglasematele paatkondadele, eriti raftidele? Kui arvestada, et tagumise otsa raftide keskmine liikumiskiirus on 1,4 m/s, siis kevaditi moodustab vee voolukiirus raftide kogukiirusest umbes neljandikuehk ajalises arvestuses teoreetiliselt viis tundi võitu võrreldes seisva veega.
Sügisel on kõrge veetase tingitud taimestiku paisutavast mõjust ning tegu ongi peaaegu seisva veega
Täpsemalt, vesi liigub praegusel ajal Kirumpääl keskmise oodatava kiirusega 0,07 m/s. See tähendab, et tagumistel raftidel võib kogu distantsi läbimiseks kuluda mitu tundi kauem. Ilmselt peab pingutama, et ajalimiidi sisse jõuda.
Niisiis tuleb aeglustava faktoriga Võhandu jões paiguti vohava taimestiku näol arvestada eelkõige aeglasematel kulgejatel, vesijalgratastel ja raftidel, kuid takistusega peavad arvestama ka sügavamalt aeruga tõmbavad paatkonnad.
Eelnev oli küll teoreetiline üldistus terve maratonidistantsi kohta ainult ühe jaama andmete põhjal ning ei arvestanud jõe kärestikulisema osa (Paidra-Reo lõik) ega ka aeglasemate lõikude (Tamula järvering, Leevaku ja Räpina paisjärved) mõju, kuid tõsiasi on siiski see, et hoolimata üsna kõrgest veetasemest on jõgi üldiselt aeglane ja kohati taimestikku täis.
Päike tõuseb hiljem ja loojub varem
Lisaks peavad osalejad arvestama sellega, et päike tõuseb 5. septembril pool tundi hiljem (ca poole 7 paiku) kui 18. aprillil ja loojub pool tundi varem (ca veerand 9 paiku), ehk päevavalgust on ca tunni jagu vähem kui oleks olnud kevadel toimunud maratonil. Eriti peaksid seetõttu pingutama need, kel on lootust Räpina paisjärve kõrkjate labürint valges läbida. Sest pimeduses kõrkjasaarte vahel ekslemine vähendab otseteede leidmise võimalust ja lisab nii meetreid kui minuteid.
Keskkonnaagentuuri ilmaprognoos lubab eelolevaks nädalaks heitlikku ilma ja kohatist vihmasadu, mis veetaset võib kergitada, kuid nädala lõpuks on lootust soojemale ja päikesepaistelisemale ilmale. Suvi kestab ja stardis näeme!
