Ilmateenistus peab täna, 18. mail oma 102. sünnipäeva. Uurisime sel puhul oma healt kolleegilt, sünoptikult Ele Pedassaarelt, mis talle tema töö juures kõige rohkem meeldib ning millist tagasisidet tuleb igapäevaselt inimestelt.
Ele, kaua oled sünoptik olnud ja mis on sünoptiku töö juures kõige põnevam, mis igapäevaselt silma särama paneb?
Sel aastal olen ilmaprognooside osakonna nimekirjas 20. aastat. Tegeliku tööaja võib laste arvelt viis aastat vähemaks kirjutada.
Silma paneb särama, et iga päev on justkui uus algus, võimalus alustada puhtalt lehelt. Ükski päev ei ole samasugune. Tunne, et oled läbi oma tegevuse ka kellelegi kasulik, on hästi südantsoojendav.
Põnevust pakub ilm ise. Kes käib surfamas, kes lumelauaga sõitmas, sünoptik väljastab tormihoiatusi ja hoiab tormide arengul silma peal – ma arvan, et adrenaliin on sama.
Kui tihti saad tagasisidet inimestelt, et panid ilmateatega mööda ja sünoptikud üldse valetavad? Meenuta palun mõnda meeldejäävat seika?
Täiesti tavaline on see, et kui ilmaprognoosis on sees lause, et täna sajab hoovihma ja kell 10 hommikul särab üle Eesti veel päike, siis osade inimeste jaoks on ilmaprognoos juba vale.
Päev kestab tegelikult päris kaua ja hoovihmapilved pole veel arenema hakanud. Suuremaid teadmisi vajab tõsiasi, et hoovihm on üsna lokaalne nähtus ja igale poole seda loota ei saagi.
Oma plaane 100% ilma järgi sättida ei saa. Kui midagi on vaja ära teha, siis see on vaja ära teha. Väike vihm ei loe. Õiged riided on vaja selga leida. Ohtliku ilma korral on muidugi teisiti: loodusjõud on ikkagi valitsevad jõud.
Kord polnud klient rahul vihma kogusega, mis alla sadas. Tema jaoks oli ilm täiesti vale ja prognoos totaalselt mööda. Minu küsimuse peale, et radaripildil on hoovihm küll näha, ütles tema: „See ka mõni vihm!“. Kõik on elus väga subjektiivne.
Üks klient pidas vajalikuks peale minuga jutuajamist tuleva ilma osas tagasi helistada ja öelda: „Te rikkusite mu tänase päeva ära!“
Eks ma elasin selle teadmisega edasi, see päev sai ju ka minu jaoks ühel hetkel läbi.
Viimasel ajal on ajakirjanduses pealkirju, kuidas „Soome sünoptikud hoiatavad..“
Meie ka hoiatame, kui on õige aeg ehk näiteks tuuletormi puhul kuus tundi enne ilma ohtlikuks minekut. Suurte tormide puhul kuni 48 tundi varem. Igal riigil on omad reeglid. Emamudel (peamine prognoosmudel) on kõigil Euroopa riikidel üks ja sama.
Aga tegelikult on nii, et mõnikord otsustab ilma kujundav õhupööris valida viimasel hetkel hoopis teise tee ja siis läheb küll ametlik prognoos mööda.
Eks tuleb vahepeal endale tuhka ka pähe raputada. Me analüüsime tagantjärele oma möödalaskmisi päris põhjalikult.
Kas kiitust tuleb ka ning inimesed tänavad hea ja õige prognoosi eest? Kui tihti seda juhtub?
Kümme aastat tagasi, kui me Taimi Paljakuga end Eesti Rahvusringhäälinguga sidusime, on positiivset tagasisidet olnud väga palju. Enne me olime justnagu nähtamatud poksikotid. Samas nähtamatu ja umbisikulisena oli ka väga huvitav tänaval ning ühistranspordis kuulata, kuidas inimesed ilma üle arutasid: „Ei tea, täna lubati…“
Hea prognoosi eest tänavad kõik, samuti nagu süüdistatakse halva ilma pärast. Lihtsat sõnumitoojat ei märka keegi.
Eks inimesed on lihtsalt juurde astunud ja häid sõnu öelnud. Seda nii tänaval kui ka poes. Väga armas on ning ma ei tunne ennast enam kusagil võõrana. Kirjutatud on, ka luuletusi, samuti on esinemiskutseid. Kui lähed, oled alati oodatud. Olen tundud palju inimlikku soojust.
Kiitmisel on muidugi ka oma varjukülg, mille kõige iseloomustavam sõna on pealetükkivus. Sellega tuleb paratamatult arvestada.
Kuidas sünoptik end arendab, et veelgi paremaks oma töös saada?
Näiteks minu õppimise tee ei ole olnud sirge, aga kõikidel diplomitel ilutseb sõna: meteoroloogia. Alustasin Eesti merehariduskeskuses, sealt liikusin edasi Tallinna pedagoogilisse ülikooli ning samal ajal käisin külalisüliõpilasena Tartu ülikoolis sünoptilist meteoroloogiat tudeerimas. Viimane diplom magistrikraadiga on mul Tallinna tehnikaülikoolist.
Tõeline õppimine algab ju alles tööd tehes. Tõsi on aga see, et üsna vähesed inimesed sobivad selle ameti peale. Meie töö ja elu rütm on teine: rütmi määrab töögraafik ja loomulikult ilm. Seda, et parasjagu on nädalavahetus või pühad, tuletavad meile meelde meie pereliikmed.
Sünoptiku tööga seotud täiendkoolitused on mind viinud Saksamaale, Austriasse, Suurbritanniasse, Poola, Rootsi ja Soome. Väga värskendav on kiigata ka teiste „ilmakööki“.
Eestis õpin omaenda vigadest. Igapäevase enesearenduse kohta on Rujal väga hea laul, millel on sõnad „Inimene õpib kogu elu“.
Palju õnne, ilmateenistus!
