CAMS mõõdab regulaarselt atmosfääri võtmeindikaatoreid, sh Euroopa õhukvaliteeti, maastikupõlengute suitsu, õhureostuse ja kasvuhoonegaaside kontsentratsioone atmosfääris. CAMS-i seiretegevus põhineb unikaalsetel mudelitel, mis koondavad vaatlusi ja mõõtmisi maakera eri piirkondadest.
Õhukvaliteet Euroopas – talvised õhureostuse juhtumid
Talvel tuli Euroopas ette õhureostust, kus kõrgemad tahkete osakeste (PM2.5, PM10) ja NO2 kontsentratsioonid mõjutasid nii Lääne- kui Ida-Euroopat. Reostus kerkis kõrgrõhkkondade tingimustes, mis tõid kaasa väiksema tuulekiiruse ja madalamad talvised temperatuurid. Lisaks sellele toimus nende külmaperioodide aegu aktiivsem kütmine, mis kergitab esmajoones tahkete osakeste PM (particulate matter) heidet, sest põletatakse biomassi.
CAMS direktor Laurence Rouil sõnul pole pidev talvine õhureostus kogu Euroopas ebatavaline, vaid peegeldab jätkuvaid väljakutseid linna- ja maakeskkonnas. „Sellisel õhureostuse tõusul on tervishoiule tegelikud tagajärjed, seetõttu jälgime väga tähelepanelikult, kas reostuse tase jääb Euroopas seadusega kehtestatud piirmääradesse. Nende juhtumite algpõhjuste mõistmine aitab poliitikakujundajaid kõige sobivamate meetmete rakendamisel.“
Põlengutest tingitud heite monitoorimine – maastikupõlengud Austraalias
Austraalia 2024/2025 suvi tõi kaasa maastikupõlenguid mitmes osariigis. Tulekahjude esinemisel joonistusid välja selged mustrid troopikas ja riigi kagupiirkonnas. Põhjaterritooriumil ja Queenslandis oli alates detsembrist veebruari alguseni intensiivseid tulekahjusid, mis põhjustasid ühe kõrgeima süsinikuheite vastava aastaaja kohta alates 2003. aastast. Jaanuaris ja veebruaris oli koguheide kõrgeim alates 2012. aastast ja 2014. aastast, vastavalt kuule.
Seevastu kogeti Victorias ja Tasmaanias märkimisväärseid maastikupõlenguid alates jaanuari lõpust kuni veebruari lõpuni, kusjuures veebruaris kerkis süsinikuheide kõrgeima väärtuseni CAMS-i GFAS-i andmebaasis. Detsembrist veebruarini registreeriti Victorias kõrgeim koguheide alates laastavatest maastikupõlengutest 2019/2020 suvel. Atmosfääris võis jälgida nendest tulekahjudest tingitud suitsu kulgemist üle Tasmaania Lõuna-Jäämere suunas.
Tavaliselt on maastikupõlengute hooaeg Austraalia põhjapiirkonnas jaanuari alguseks möödas, kuid 2025. aastal on see jätkunud märtsini. Tervikuna oli tulekahjudega seotud heide Austraalias 1. jaanuarist 28. veebruarini 18 megatonni süsinikku, mis on kõrgeim alates 2020. aastast (46 megatonni süsinikku). 2025. aasta alguses panustas Põhjaterritoorium sellesse umbes 6 megatonni süsinikuga.
Jätkuvad maastikupõlengud Californias – erakordne tuleohtlikkus ja mõju õhukvaliteedile
2025. aasta alguses puhkesid Los Angelesi lähedal Lõuna-Californias ulatuslikud maastikupõlengud, mida võimendasid kuumad ja kuivad Santa Ana tuuled ning põlemismaterjali erakordselt madal niiskusesisaldus.
Tulekahjud Eatoni ja Pacific Palisades’i linnaosas levisid kiiresti: CAMS-GFAS andmetel kerkis kiirgusvõimsus 7. ja 8. jaanuari paiku selgelt üle 2003–2024 keskmise. Kahe päevaga tõusis süsinikuheide juba kõrgemale kuukeskmisest. Tulekahjude suits tõi mitmeks päevaks kaasa õhukvaliteedi ränga languse Los Angelesi ümbruses, ehkki tugevad tuuled puhusid palju suitsu ka Vaiksele ookeanile.
CAMS-i aerosoole puudutavad hoiatused, aerosoolide optiline sügavus (AOD) ja PM2.5 analüüs andsid märku suitsu ulatuslikust mõjust, mida kinnitasid mõõtmised maapinnal. 8. jaanuaril päädis PM2.5 tase enam kui 500 µg-ga kuupmeetri kohta, langedes 9. jaanuariks kohati 50–100 µg-ni kuupmeetri kohta. Ehkki paiguti oli mõju tugev, jäi üldine tulekahjude aktiivsus ja õhukvaliteet Californias eelduslike piiride sisse.
Ameerika tulekahjudest saab lisaks lugeda siit. Los Angelesi maastikupõlenguid käsitleb lähemalt see artikkel.
Osoon – rekordiliselt madalad osoonitasemed Arktika kohal
Osoonikiht Arktika kohal langes rekordiliselt madalale 2025. aasta alguses, mil osoonikihi miinimumid langesid allapoole vastava aastaaja keskmist jaanuari keskpaigast ja püsisid sellisena märtsikuu alguseni. Seda langust põhjustas ebatavaliselt tugev ja püsiv polaarpööris, mis isoleeris erakordselt madalad temperatuurid pooluse kohal stratosfääris.
CAMS-i andmed viitasid jätkuvalt madalale osooni tasemele alla 250 Dobsoni ühiku (DU) märtsi alguses. See on ebatavaline trend, sest osoonikiht enamasti kasvab kuni oma iga-aastase maksimumini aprillikuus, mil see on umbes 325 DU. Ehkki kahanemine polnud nii laiaulatuslik ega piisavalt püsiv, et nimetada seda arktiliseks osooniauguks, registreeriti kohati rekordilisi miinimume, esmajoones Skandinaavia ja Lääne-Euraasia kohal, kus need olid alla 220 DU. See on lävend, millest alates räägitakse osooniaugust lõunapoolkeral. Ekstreemsed olud tõid kaasa ka polaarstratosfääripilvede ehk pärlmutterpilvede esinemisi, mida jäädvustasid vaatlejad maapinnal ja Euroopa Kosmoseagentuuri EarthCARE satelliit. CAMS jälgib olukorda väga hoolikalt.
Madalast osoonitasemest põhjapoolkeral räägib see artikkel.
CAMS-i prognoosid
CAMS täiustab pidevalt oma tööriistu ja teenuseid, sealhulgas regionaalseid mudeleid ja ekstreemsete loodusnähtuste nagu maastikupõlengute ja tolmutormide parem visualiseerimine, tagamaks jätkuvat toetust kliimamuutustega kohanemisel. CAMS-i prognoosidega saab tutvuda siin.
Tartu Ülikool algatas mullu koostöös Keskkonnaagentuuri ja Eesti Keskkonnauuringute Keskusega ulatusliku projekti, mille eesmärk on suurendada CAMS-i kasutamist ja selle mõju Eestis. Projekt aitab täiustada õhukvaliteedi ja kasvuhoonegaaside heite riiklikku seiret ning suurendada nende andmete kättesaadavust. Projekti rahastab Euroopa Komisjoni toel Euroopa Keskpika Ilmaennustuse Keskus (ECMWF), mille täisliige on Eesti alates aastast 2020. ECMWF-i üks peamisi koostööpartnereid Eestis on Keskkonnaagentuur.
