Joonis 1. 2024. aasta jaanuari maapinnalähedase õhutemperatuuri anomaalia võrreldes normperioodi 1991–2020 jaanuarikuu keskmisega. Andmed: ERA5. Joonis: Copernicus Climate Change Service/ECMWF.
Jaanuar 2024 – maapinnalähedase õhutemperatuuri ja merepinna temperatuuri tippnäitajad:
- 2024. aasta jaanuar oli maakera kõige soojem dokumenteeritud jaanuarikuu. Keskmine pinnalähedane õhutemperatuur oli ERA5 andmebaasi kohaselt 13,14 °C, mis on 0,70 °C kõrgem normperioodi 1991–2020 jaanuarikuu keskmisest ja 0,12 °C kõrgem viimasest rekordiliselt soojast jaanuarist 2020. aastal.
- See on kaheksas järjestikune kuu, mis on kõige soojem vastav kuu mõõtmiste ajaloos.
- Maakera temperatuurianomaalia oli jaanuaris 2024 madalam kui viimasel kuuel kuul 2023. aastal, aga kõrgem kui mis tahes kuul enne 2023. aasta juulit.
- Kuu oli 1,66 °C soojem kui jaanuarikuu hinnanguline keskmine perioodil 1850–1900, mis on kokkuleppeliseks tööstuseelseks võrdlusperioodiks.
- Maakera viimase 12 kuu (veebruar 2023 – jaanuar 2024) keskmine temperatuur on dokumenteeritutest kõrgeim: 0,64 °C kõrgem normperioodi 1991–2020 keskmisest ja 1,52 °C kõrgem tööstuseelsest keskmisest võrdlusperioodil 1850–1900.
- 2024. aasta Euroopa temperatuurid olid jaanuaris varieeruvad, alates normperioodi 1991–2020 keskmisest palju madalamatest temperatuuridest põhjamaades kuni keskmisest palju kõrgemateni maailmajao lõunapiirkonnas.
- Väljaspool Euroopat ületasid temperatuurid ülekaalukalt pikaajalisi keskmisi Kanada idaosas, Loode-Aafrikas, Lähis-Idas ja Kesk-Aasias ning jäid keskmisele alla Lääne-Kanadas, Ühendriikide keskosas ja enamikus Siberi idaosast.
- El Niño hakkas Vaikse ookeani ekvatoriaalvetes nõrgenema, kuid õhutemperatuurid mere kohal jäid üldiselt ebatavaliselt kõrgeteks.
- Maailmamere pinnatemperatuuri kuukeskmine laiuskraadide 60°N ja 60°S vahel oli jaanuaris 20,97 °C, mis on jaanuarikuu rekord. See on 0,26 °C soojem viimasest kõige soojemast jaanuarist 2016. aastal ja ERA5 andmebaasi kõigi kuude arvestuses soojuselt teisel kohal, jäädes 0,01 °C alla 2023. aasta augustile (20,98 °C).
- Alates 31. jaanuarist tegi maailmamere ööpäevane pinnatemperatuur laiuskraadide 60°N ja 60°S vahel uusi absoluutseid rekordeid ja ületas viimaseid kõrgeimaid maksimume 2023. aasta 23. ja 24. augustist.
Joonis 2. Maailmamere pinnatemperatuuride (°C) ööpäevased keskmised väljaspool polaaralasid (laiuskraadide 60°N ja 60°S vahel) aastatel 2015 (sinine joon), 2016 (kollane), 2023 (punane) ja 2024 (must). Kõiki teisi aastaid vahemikus 1979–2022 on kujutatud hallide joontega. Andmed: ERA5. Graafik: Copernicus Climate Change Service/ECMWF.
Copernicuse kliimamuutuste seire teenuse (C3S) asedirektor Samantha Burgess: „2024. aasta algas uue rekordeid purustava kuuga – tegu pole üksnes kõige soojema dokumenteeritud jaanuarikuuga, vaid äsja jäi seljataha ka 12 kuuline periood, mis oli enam kui 1,5 °C soojem tööstuseelsest võrdlusperioodist. Kasvuhoonegaaside heite kiire kärpimine on ainus viis maakera temperatuuride tõusu peatamiseks.“
Jaanuar 2024 – maailmamere jääkatte tippnäitajad
- Põhja-Jäämere jääkatte ulatus oli lähedal keskmisele ja kõrgeim jaanuarikuu kohta alates aastast 2009.
- Merejää kontsentratsioonid olid keskmisest kõrgemad Grööni meres (mis on nõnda püsinud oktoobrikuust alates) ja Ohhoota meres, samas madalamad Labradori meres.
- Antarktika merejää ulatus oli jaanuarikuu arvestuses madala ulatuse poolest kuues, jäädes keskmisele alla 18%, mis on palju suurem näitaja rekordiliselt madalast ulatusest 2023. aasta jaanuaris (-31%).
- Keskmisest väiksemad merejää kontsentratsioonid valitsesid peamiselt Rossi ja Amundseni meredes, Weddelli mere põhjaosas ja Antarktise idarannikul.
Jaanuar 2024 – hüdroloogilised tippnäitajad
- Jaanuaris 2024 oli keskmisest märjem suures osas Euroopast. Loode- ja Edela-Euroopat tabasid tormid.
- Keskmisest kuivem oli Hispaania kagu- ja põhjapiirkondades ning Magribis, Ühendkuningriigi lõunaosas, Iirimaal, Islandi idaosas, enamikus Skandinaaviast, idapoolsetes Balkanimaades ja osaliselt Loode-Venemaal.
- Väljaspool Euroopat leidus keskmisest märjemaid olusid arvukates regioonides, muu hulgas Ühendriikide lääne- ja kaguosas, ulatuslikul alal Euraasias, Lõuna-Ameerika kagupiirkonnas, Kagu-Aafrikas ning Austraalia põhja- ja idaosas.
- Keskmisest kuivem oli paiguti Põhja-Ameerika lääne- ja lõunaosas, Kanadas, Aafrika Sarvel, Araabia poolsaarel, Kesk-Aasia lõunapiirkonnas. Austraalias ja Tšiilis panustas kuivus maastikupõlenguisse.
