Meteoroloog, teaduse populariseerija ja Keskkonnaagentuuri klimatoloog Ain Kallis tähistas märtsi lõpus 80. sünnipäeva. Uurisime tähtsa juubeli puhul Ainilt, kuidas ta üldse sattus kliima juurde, kui katastroofiliseks praegust olukorda maailmas peab ning millist ilma ennustab meile suveks.
Kas olete vahel ise oma lõbuks ilma ennustanud?
Ikka. Naine küsib igal hommikul, kas vihmavarju peab kaasa võtma. See pole mingi lõbu, kui mõelda ennustuse võimalikele tagajärgedele.
Millist ilma Ain Kallis ise kõige rohkem naudib?
Mida vanemaks saan, seda vähem meeldib tuuline ja külm ilm. Tahaks küll, et Eestis seda vähem oleks. Diiselautot on ju pakasega raske käima saada, libedad teed enam ei meeldi, talv üldse enam nii väga ei meeldi. Suvi on kena siis, kui on ilusad ilmad ja päike paistab. Muidugi on mõnikord torm ka ilus. Klimatoloogile on igasugune ilm huvipakkuv. Ilmaelu sarnaneb spordile – rekordid pakuvad põnevust. Siiski – ei oota külmarekordeid!
Talvel võiks olla parasjagu lund ja maa parajalt külmunud, tuul ei tohiks olla liiga tugev, suvel peaks vihma sadama öösel ja päeval päike paistma. Umbes nii, nagu oli 1999. aasta suvel, kui sadas üldiselt öösel, päeval oli palju päikest ja ilm oli parajalt soe.
Kuidas tõi elu Teid üldse ilmastikunähtuste ja kliima juurde? Mis selles valdkonnas kõige rohkem silmad särama lööb?
Selle ala peale sattusin, kui läksin Tartu ülikooli geograafiat tudeerima - et saaks palju rännata! Paide keskkoolist oli enne mind juba neli poissi maateadust õppima läinud, nemad rääkisid, kui põnev see on. Klimatoloogia valisin aga sellepärast, et õppejõud olid väga värvikad inimesed ja nende loengud põnevad.
Ja kui paar aastat enne ülikooli lõppu küsis professor Juhan Ross Tõravere observatooriumist, kes meist tahaks õppida eriprogrammi alusel aktinomeetriat (geofüüsika haru, mis tegeleb päikesekiirguse uurimisega) õppida, tõstsin mina käe.
Ja ei ole sugugi kahetsenud. Enamiku oma elust olen töötanud Tõraveres, oleme seal päikesekiirgust mõõtnud ja uurinud, arvutanud selle kaudu põllukultuuride potentsiaalset saagikust. 1965. aastal käisime neli ja pool kuud Tadžikimaal ekspeditsioonil. Tänu õpitud alale olen aasta aega ka meremeteoroloog olnud. Tänu Tõraveres töötamisele sain töötada USAs ja Taanis Nõukogude Liidu teadusnäitustel. Reisinud ja rännanud olen tänu elukutsevalikule päris palju. Ilmateenistuses töötamise ajal sai aga veidi lähemalt näha, kuidas Maailma meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) funktsioneerib, mida tehakse Tõravere sõsarjaamades Saksamaal, Šveitsis ja Inglismaal.
Meeldejäävamad hetked reisidelt?
Surmahirmu tundsin, kui juhtusin Kaukaasia mägedes olles öise äikese kätte. Teadsin hästi, mida tähendab, kui juuksed tõusevad püsti ja alpikirka hakkab sädelema.
Müstilistest juhtumeist mainiksin kahte. Olime 1985. aasta jaanilaupäeval uurimislaeval Arnold Veimer Põhja-Atlandil kohas, kus 1912. aasta aprillis uppus Titanic. Ütlesin kaaslastele, et jäämäed meil veel puuduvad, kui mõne tunni pärast, ööhakul, nägime ka suurt jäämonstrumit silmapiiril. Peatusime, ootasime hommikut. Ja seda jaanilaupäeval!
2010. aasta aprillis oli mul Uus-Meremaal ühel kliimakonverentsil ettekanne, kus oli juttu ka vulkaanipursete mõjust atmosfääri läbipaistvusele Eestis. Mõne tunni pärast sain teada, et Islandil kukkus purskama üks hääldamatu nimega vulkaan. Lennureisid Euroopasse katkesid. Tulema sain sealt kaugelt maalt vaid tänu oma heale nimele. Lennufirma Emirates ametnik päris meie mitmendal kohtumisel, kas ma tean, et mul on araabiapärane nimi? „Muidugi! Ain tähendab ju araabia keeles allikat! Mu isa oli suur teie kultuuri fänn.“ Daam mõtles veidi ja käskis järgmisel hommikul kell üheksa kohale tulla. Vedas – lendasingi minema.
Mis on Teie karjääri jooksul olnud need tipphetked, mida siiamaani meenutate suure uhkusega?
Alati on väga-väga meeldiv, kui su tööd hinnatakse. Teadust populariseerivate lugude eest olen saanud Eesti Vabariigi teenetemärgi ja Tiiu Silla nimelise elutöö preemia. Üllatusteks olid ka ajakirjanike auhind Ökul ning varasemad tunnustused, nagu näiteks Postimehe aastapreemia 1994. aastal (vaid viie loo eest!) ning Maalehe laureaadi tiitel aastal 2001.
Nüüdseks on lugusid meedias kogunenud juba üle 900, isegi imestan! Paremik on vast Horisondis – sari „Ilm ja…“ (paarkümmend artiklit, alustades „Ilm ja kunst“ 2017 ja lõpetades varsti ilmuva looga „Ilm ja lennuliiklus“) ning Eesti Looduses - artiklid kliimarekorditest.
Mis Te arvate, mis saab meie kliimast nt 100 aasta pärast? Kas olukord on tõesti nii katastroofiline ja must, nagu kliimaeksperdid ja teadlased räägivad?
Ega muid võimalusi sellisteks ennustusteks peale mudelite pole. Need aga ütlevad, et kui inimesed ennast ei paranda, ootab ees elu väga soojas õhkkonnas. Lisaks veel rämpsu sees. Elame – näeme!
Kuidas Teile meeldib lõõgastuda?
Vanasti öeldi, et linnaõhk teeb vabaks. Nüüd tunnen end Põlva lähedal asuvasse maakodusse jõudes vabana paljudest muredest. Kena loodus, toredad inimesed.
Erilisi hobisid ega oskusi küll ei tea olevat. Ülikooli ajal sai mängida palli ja teha klubis pulli.
Ja viimaseks. Kas julgete näiteks tänavuse talve pealt ennustada, milliseks kujuneb meie suvi?
Häid statistilisi seoseid aastaaegade vahel pole. Pärast külma talve kipub küll kevad sageli vinduma. Tänavune suvi tuleb ilus – esimesed liblikad olid kollased! Aga elame, näeme!
Mina puhkan alati juulis ja ei saa öelda, et siis alati ilusad ilmad on. Kui sünoptikud ütlevad, et paiguti sajab, siis tuleb lihtsalt minna sinna paika, kus ei saja, ja vältida neid, kus sajab. Kusagile reisile või väliüritusele minekut plaanides on kõige kindlam vaadata ilmaradarit − see näitab täpselt ära, kuidas pilved liiguvad.
Palju õnne, Ain!
