Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) ülemaailmsete veevarude seisundi aruanne on põhjalik teaduspõhine hinnang hüdroloogilisele tsüklile ja äärmuslikele sündmustele. 2025. aasta aruande peamised murekohad olid:
- 2025. aasta oli jõgede äravoolu poolest üks kuivemaid viimase 35 aasta jooksul
- Viimased seitse aastat on jõgede äravool olnud tavapärasest erinev
- Veevaru Maa maismaapinnal on viimase kümne aasta jooksul vähenenud
- Liustike ulatuslik kadu toimub kõigis piirkondades neljandat aastat järjest
- Aasia ja Aafrika on veega seotud katastroofidest enim mõjutatud piirkonnad
WMO uue aruande kohaselt oli 2025. aasta jõgede jaoks kogu maailmas üks kuivemaid enam kui kolme aastakümne jooksul. Samuti jätkuvad Maa mageveevarude pikaajaline vähenemine ja liustike taandumine, millel on tulevikus tõsised tagajärjed inimestele ja majandusele.
Veeringe on muutunud ebastabiilsemaks ja ettearvamatumaks, kõikudes liiga vähese ja liiga suure veehulga vahel. Alates 1991. aastast vaadates on viimase seitsme aasta jooksul olnud kõige vähem „normaalse” vooluhulgaga jõgesid.
„Mõned tsükli osad on kiired – näiteks sademed, jõevool ja mulla niiskus – need reageerivad ilmastikule päevade või nädalate jooksul. Teised, nagu põhjavesi, liustikud ja hooajaline lumikate, on aeglased: need kogunevad või kahanevad aastaaegade, aastakümnete või veel pikemate perioodide jooksul. Traditsiooniliselt on need aeglased varud toiminud nn planeedi säästukontona ehk puhvrina, mis tasandab halvad aastad, nii et üks põud või kuiv hooaeg ei muutu otseselt veekriisiks,” ütles WMO peasekretär Celeste Saulo.
Keskkonnaagentuuri direktor Taimar Ala: „WMO raport tuletab meile meelde, et maailma veevarud ei ole lõputud. Paljudes maailma piirkondades kasutatakse vett kiiremini, kui see taastuda jõuab. Eestis on olukord põhjavee osas praegu suhteliselt hea ja joogi- ning olmevee kasutus püsis 2025. aastal normi piires.“
Aruandes tuuakse esile mitu peamist murekohta:
- 2025. aasta oli jõgede äravoolu poolest maailmas üks kuivemaid viimase 35 aasta jooksul: allapoole normi jäävad vooluhulgad hõlmasid 36% maailma vesikondade pindalast. See põhineb 13 ülemaailmse hüdroloogilise mudeli simulatsioonide andmetel, mida toetasid ilmavaatlused.
- Seitsmendat aastat järjest oli tavapäraste tingimustega jõgikondade arv selges vähemuses: aruande kohaselt jäi see vahemikku 34–38%, võrreldes 1991–2020 keskmise 46%-ga.
- Maismaa veevaru – põhjavees, järvedes ja jõgedes, mullaniiskuses, taimestikus ning jääs ja lumes talletatud vee koguhulk – on alates 2010. aastate keskpaigast vähenenud.
- 2025. aasta oli neljas järjestikune aasta, mil kõigis piirkondades esines ulatuslik liustike kadu, mis põhjustas lühiajalisi üleujutusi ning pikaajalist veejulgeoleku vähenemist. Aastatel 2023–2025 kaotasid liustikud igal aastal massi ning ülemaailmne kumulatiivne liustikumassi kadu ulatus 1400 gigatonnini. See on võrreldav veekogusega, mis täidaks umbes 560 miljonit olümpiamõõtmetes ujulat või umbes kolmandikuga iga-aastasest magevee kasutusest.
- Viimasel viiel aastal on riiklikud meteoroloogia- ja hüdroloogiateenistused üle maailma teatanud igal aastal rekordilistest üleujutustest ja põudadest. Mõnes paigas ei ole sündmuste vahel olnud isegi taastumisaega.
„Vesi ei tunne piire. Jõgikonna veebilanss sõltub sellest, mis toimub ka teistes riikides. Ühe riigi liustiku taandumine kujundab ümber vee kättesaadavuse elanikele sadade kilomeetrite kaugusel allavoolu. Just seetõttu vajame jagatud andmeid, ühiseid standardeid ja kollektiivseid varajase hoiatuse süsteeme – täpselt seda funktsiooni, mille täitmiseks WMO on loodud,” ütles Celeste Saulo.
Kümned eksperdid riiklikest meteoroloogia- ja hüdroloogiateenistustest, andmekeskustest, teadusasutustest ja partnerorganisatsioonidest jagasid kohapealseid vaatlusi, mudelitulemusi ja kosmosepõhiseid andmeid ning panustasid aruandesse, mis on alates esimesest väljaandest 2021. aastal laienenud kolmelt hüdroloogiliselt muutujalt 15-ni. Riikide kaetus on märkimisväärselt paranenud. Aruande hüdroloogiliste vaatluste poolest on Aafrika ja Aasia siiski endiselt kõige vähem esindatud piirkondade hulgas, ehkki äärmuslikud nähtused mõjutavad neid kõige enam.
2025. aasta ülemaailmsete veeressursside seisundiraporti peamised järeldused
Kliima
2025. aasta oli üks soojemaid mõõtmisajaloos. Aasta lõpu poole kujunes pärast neutraalseid tingimusi välja nõrk La Niña.
Joonis 1. Eestis oli aasta 2025 mõõtmisajaloo kolmandal kohal temperatuuride vaates, sealjuures olid peaaegu kõik kuud normist soojemad. Allikas: Aasta ilma ülevaade 2025, Keskkonnaagentuur
Jõgikonnad
Viie aruandeaasta jooksul (2021–2025) täheldati korduvat normist madalamat jõgede äravoolu Amazonase ja La Plata vesikonna suuremates osades, Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Ida-Aafrikas, Kesk-Aasias ning Lähis-Idas.
2025. aasta aastane jõgede äravool oli Lõuna- ja Kagu-Aasias, Aafrika ning Põhja-Lõuna-Ameerika erinevates piirkondades normist kõrgem. Normist madalam jõgede äravool mõjutas mitut suurt piirkonda, sealhulgas suurt osa Põhja-Ameerikast, Lõuna-Ameerika La Plata ja São Francisco vesikondi, Ida-Euroopa vesikondi, Põhja- ja Kesk-Aafrikat, Lähis-Ida ja Kesk-Aasiat.
Veehoidlate ja järvede veetasemed järgisid jõgikondadega sarnaseid geograafilisi suundumusi.
Joonis 2. Jõgede vooluhulgad 2025. aastal võrreldes 1991–2020 keskmisega, tuginedes 13 ülemaailmse hüdroloogilise mudeli ansamblile. Allikas: 13 ülemaailmse hüdroloogilise modelleerimissüsteemi simulatsioonid. Märkus: piirjooned näitavad ainult jõgikondade kontuure. Näidatud piirid ja nimed ning kasutatud tähistused ei tähenda WMO ega ÜRO ametlikku heakskiitu ega tunnustust.
Nagu ka mujal maailmas, iseloomustas Eestis 2025. aasta veeolusid suur sesoonne ja piirkondlik kontrastsus – talvine veerohkus ja suvine sademerohke periood vaheldusid tagasihoidliku kevadise suurveega ning jääolude selge lühenemisega. Eesti keskmine äravool 2025. aastal oli 498 m3/s (1922−2024 norm on 407 m3/s), seega ligikaudu viiendiku võrra suurem pikaajalisest keskmisest.
Joonis 3. Eesti jõgede keskmine äravoolumoodul 2025. aastal. Allikas: Hüdroloogiline aastaraamat 2025, Keskkonnaagentuur
Maismaa veevaru
Maismaa veevaru näitab alates 2014.–2016. aastast püsivat negatiivset suundumust ning allapoole normi jäävate tingimustega ala suureneb.
Aastatel 2021–2025 mõjutas normist madalam maismaa veevaru korduvalt USA edelaosa, Patagooniat ja subtroopilisi Ande, Gangese–Induse ülemjooksu, Põhja-Aafrikat, Lähis-Ida, Kesk-Aasiat ja Ida-Hiinat, samas kui püsivad positiivsed kõrvalekalded esinesid Sahara-taguse Aafrika, Saheli ja Tiibeti platool.
2025. aastal oli see normist madalam Põhja- ja Edela-Põhja-Ameerikas, Patagoonias, Ida-Euroopas, Lähis-Idas, Kesk-Aasias, Ida-Brasiilias, Põhja-Indias, Põhja-Euroopa osades, Venemaa Föderatsioonis, Hiinas ja Põhja-Aafrikas. Lõuna-Ameerika La Plata piirkonnas ilmnesid pikaajalisest põuast osalise taastumise märgid.
2024. aastal alanud tavapärasest suurem veevaru püsis Kesk- ja Lõuna-Aafrikas ka 2025. aastal.
Joonis 4. Maismaa veevaru hõlmab kogu magevett, mis paikneb maa peal ja all – põhjavees, mullas, jõgedes, veehoidlates, lumes ja jääs. Kaart näitab, kuidas 2025. aasta erines 2002–2020 keskmisest, mõõdetuna kosmosest satelliitgravimeetria abil. Märkus: näidatud piirid ja nimed ning kasutatud tähistused ei tähenda WMO ega ÜRO ametlikku heakskiitu ega tunnustust.
Põhjavee tasemed
Püsivaid põhjavee defitsiite täheldati aastatel 2022–2025 Ameerika, Euroopa, Lähis-Ida, India, Lõuna-Aafrika ja Austraalia osades.
Püsivaid ja ulatuslikke normist madalamaid kuni palju madalamaid põhjavee tasemeid täheldati Kesk- ja Ida-Euroopas, Ameerika Ühendriikide keskosas, Mehhiko osades, Tšiili põhja- ja keskosas, Brasiilia kirde- ja kesk-lääneosas, Lõuna-Aafrika põhjaosas, Loode-Indias ning Lõuna-Austraalia osades, viidates kumulatiivsele vähenemisele koos mitmeaastase kuivenemise trendiga.
Normist kõrgemaid kuni palju kõrgemaid tingimusi esines Prantsusmaa mitmetes osades, suuremas osas Põhja-Euroopast, Ameerika Ühendriikide kaguosas, Lõuna-Aafrika suurtel aladel, Kagu-Aasias ja Ida-Austraalias.
Ülalpool esile toodud ulatuslike põhjaveedefitsiitide taustal eristub Eesti 2025. aasta põhjaveebilanss eelkõige sellega, et kehtestatud põhjaveevarude piires ületarbimist ei ilmnenud. Põhjaveevõtt suurenes võrreldes 2024. aastaga 23%, ulatudes 689 662 m³-ni ööpäevas, kuid kasv tulenes peamiselt kaevandustest ja karjääridest ärajuhitud veest, mis moodustas 81% kogu põhjaveevõtust. Joogi- ja olmevee tarbeks võetud põhjavee kogused püsisid varasemaga samal tasemel ning moodustasid ligikaudu 28% kehtestatud põhjaveevarust. Seega viitavad Eesti andmed sellele, et kuigi põhjaveevõtu kogumaht kasvas, jäi joogiveevarude kasutus jätkusuutliku varu piiridesse. Allikas: Keskkonnaagentuur
Lumikate ja liustikud
Lumeolud olid 2025. aastal Euroopas alla normi, samal ajal kui Venemaa Föderatsioonis ja Põhja-Ameerikas ilmnesid tugevad piirkondlikud kontrastid.
Ka Eestis olid lumeolud 2025. aastal tervikuna pigem tagasihoidlikud. Jaanuari alguses tekkis lumikate ning jaanuari teise dekaadi alguses tuli mitmel pool korraga palju lund. Lumikatte paksus ulatus mitmel pool 30–52 cm-ni. Seejärel saabusid sulad ja vihm ning kuu lõpuks oli lumi kõikjal sulanud. Veebruari alguses oli Eesti mitmel pool taas lumeta, eelkõige Lääne-Eestis ja saartel. Kuu keskpaigaks oli lumikate olemas kogu Eestis ning maksimaalne mõõdetud paksus oli Tudul 34 cm (16. veebruaril). Aasta lõpus tekkis püsiv lumikate alles 28.–30. detsembril. Allikas: Keskkonnaagentuur
2025. hüdroloogilisel aastal kaotasid liustikud 408 (±132) gigatonni massi, mis vastab 1,1 (±0,4) mm meretaseme tõusule. See oli neljas järjestikune aasta, mil kõik suuremad jäätunud piirkonnad registreerisid netokao.
Kesk-Aasia, Lõuna-Aasia lääneosa, Venemaa Arktika, Island, Lääne-Kanada ja USA registreerisid kõik aastase massibilansi, mis kuulus selle piirkonna kolme kõige negatiivsema mõõtmistulemuse hulka.
Mõned väiksemate liustikega piirkonnad, nagu Kaukasus, Lääne-Kanada ja USA ning Kesk-Euroopa, võivad olla juba jõudnud „vee maksimumi” tingimusteni – künniseni, kus liustik saavutab sulamise tõttu oma maksimaalse äravoolu.
Joonis 5. Liustikupiirkondade aastane massimuutus maailmas. Iga tulp näitab ülemaailmset liustikumassi muutust ühel hüdroloogilisel aastal alates 1976. aastast. Sinine tähendab, et liustikud kogusid jääd, punane tähendab, et nad kaotasid seda. Hüdroloogilised aastad algavad talve alguses ja kestavad järgmise suve lõpuni. Allikas: World Glacier Monitoring Service.
