Keskkonnaagentuuri jaoks on töötajate toetamine Kaitseväe õppekogunemistel olnud loomulik osa tööandja rollist juba mitu aastat. Tunneme heameelt, et seda on märgatud ka riiklikul tasandil. Tänavu pälvisime juba kolmandat aastat järjest „Riigikaitsjate toetaja“ pronkstaseme tunnustuse.
Selle tunnustuse taga on inimesed, kes on valmis oma igapäevase töö kõrvalt võtma aega ka riigikaitseks. Üks neist on meie keskkonnakasutuse osakonna veevaldkonna juhtivspetsialist Timo Torp, kes läbis ajateenistuse Võrus Kuperjanovi jalaväepataljonis aastatel 2012–2013 ning on pärast seda osalenud viiel õppekogunemisel.
„Olen alati ise tahtnud õppekogunemistele minna, see on mind kõnetanud ja minus põnevust tekitanud,“ ütles Timo. Kuigi väljaõppelt on ta parameedik, ei ole tema roll õppekogunemistel olnud alati sama. Esimestel kordadel tuli tal täita erinevaid ülesandeid vastavalt sellele, kus inimesi parasjagu kõige rohkem vaja oli. „Viimasel õppekogunemisel sain lõpuks tegutseda just selles rollis, milleks mind välja õpetati. Liikusin koos üksusega ja täitsin meediku ülesandeid, abistades nii õppuse käigus kui ka päris olukordades,“ rääkis Timo.
Tema sõnul annavad õppekogunemised palju enamat kui ainult tehnilisi teadmisi. „Õppustel on tihti selline tunne, et keegi ei tea täpselt, mis järgmisena juhtub või kuidas kõik täpselt laheneb. Aga asjad toimuvad, süsteem töötab ja päeva lõpuks saab kõik vajalik tehtud. See ongi võib-olla kõige suurem õppetund, et sa õpid usaldama nii inimesi enda ümber kui ka seda, et asjad loksuvad lõpuks Kaitseväele omasel loogikal paika,“ selgitas Timo.
Kõige eredamalt on Timole meelde jäänud inimlikud hetked või lihtsad asjad, mis õppusel omandavad täiesti teise tähenduse. „Kui oled mõnda aega metsas olnud ja keegi organiseerib sulle sauna või saad kellegi käest Coca-Colat, siis see tundub täiesti teistsugune kogemus. Sellised asjad, mis muidu tunduvad iseenesest mõistetavad, muutuvad metsas millekski eriliseks ja ägedaks. Sa hakkad palju rohkem hindama neid väikeseid mugavusi, mida igapäevaelus ei pane tähelegi.“
Just see vaatenurga muutus ongi üks põhjus, miks Timo õppekogunemisi väärtustab. Kaitseväest meenub talle selle kohta hea võrdlus: „Kui teenistuse alguses jõudsime kasarmusse, siis oli näha, et inimestel olid näod pikad ja oli tunne, et võib-olla majutusvõimalused pole kõigile meelepärased,“ räägib ta. „Käisime esimese satsi metsas ära ja jõudsime tagasi… Oo, hotell või? Puhaste linade vahel, pehme voodi ja satikad ei söö. Siis mõtled küll, et oh, see on ikka luksus.“ Nii et mõni päev metsas tuletab väga selgelt meelde, kui vähesega on tegelikult võimalik hakkama saada ning pärast seda oskad palju rohkem hinnata nii kodu, mugavusi kui ka oma igapäevast tööd.
Ka tööle naaseb ta enda sõnul alati hea tundega. „Kuigi vahel on unetunde vähe ja füüsiliselt võid olla väsinud, siis vaimselt tulen õppuselt tagasi kuidagi värskemana. Sa oled mõneks ajaks täiesti teises maailmas olnud ja igapäevatööst välja lülitunud. Kui tagasi tuled, on tunne nagu alustaksid uuesti puhtalt lehelt ning pea on selgem ja fookus parem.“
Timo peab oluliseks ka seda, et Keskkonnaagentuur toetab töötajate osalemist õppekogunemistel. Meie töötajad ei pea selleks kasutama puhkusepäevi ning õppekogunemise ajal säilib neile töötasu. „See on minu jaoks väga oluline. See näitab, et minu ja tööandja väärtushinnangud kattuvad. Mina pean oluliseks panustada riigikaitsesse ning tööandja mõistab ja toetab seda. See annab kindlustunde, et see, mida ma teen, on päriselt ka hinnatud ja sellele ei vaadata mitte kuidagi viltu. Mõlemad, nii mina kui ka agentuur, anname ühise hüvangu nimel kitsalt omade huvide vaates natuke järgi“.
Ka kolleegide suhtumine on olnud toetav. Kuna õppekogunemised on enamasti teada pikalt ette, saab tööülesanded aegsasti läbi rääkida ja asendamised kokku leppida. „See on natuke nagu tavaline puhkuse planeerimine: räägime asjad läbi, vaatame, mis vajab katmist ja kõik saab kenasti paika.“
Kui küsida, mis teda ikka ja jälle õppekogunemisele tagasi viib, ütleb Timo, et seal on mitu põhjust. Ühelt poolt on see lihtsalt põnev kogemus, kohtuda vanade jaokaaslastega, minna metsa ja vaadata, mis saab ning teha midagi täiesti teistsugust kui igapäevatöö. Aga teiselt poolt on see tema jaoks ka väga selge vastutus. „Ma vaatan seda kui ettevalmistust, et kui asjad lähevad hapuks, siis mul on olemas oskused, et oma panus anda. Me ei saa kunagi ette teada, mis tulevik toob. Parim, mida sellises olukorras teha, ongi kõigeks ette valmistuda nii hästi kui oskame.“
Timo leiab, et temas on ikkagi paras ports patriooti ning ta tahab panustada: „See maa, rahvas ja kultuur väärivad hoidmist ja kaitsmist!“
