Keskkonnaagentuur jälgib igal talvehooajal jääolusid Eesti vetes. Jäävaatluste põhjal koostatud ülevaated ja jääkaardid annavad olulist teavet nii meresõiduohutuse, jäämurdetööde kui ka jääteede rajamiseks ning aitavad paremini mõista meie talvede muutlikkust. 2025/2026. aasta jäähooaeg kujunes seekord mitmes mõttes tähelepanuväärseks.
2025. aasta sügis ja esimene talvekuu detsember olid keskmisest 0,9−3,4°C soojemad. Novembri keskpaiku küündis veetemperatuur Eesti rannikuvetes kuni 10°C-ni. Detsembris oli ilm paljude aastate keskmisest tunduvalt soojem. Kuigi mõnel päeval langes õhutemperatuur miinuspoolele, siis järsk külmenemine toimus alles kuu lõpus. Eesti rannikuvetes püsis veetemperatuur praktiliselt kogu kuu vältel plusspoolel ja langes kohati 0°C-ni alles kuu viimastel päevadel. 2025. aasta viimastel päevadel hakkas külmade ilmadega Läänemerel vaikselt jää moodustuma. Esialgu tekkis jää Soome lahe idaosas Venemaal asuvates lahesoppides. 31. detsembril saime juba jäävaatlejalt infot, et Vilsandi väikestes lahesoppides on tekkinud jää algliigid.
2026. aasta jaanuar oli külm. Eesti keskmine õhutemperatuur oli -7,8°C, mis on 4,7°C normist madalam. Alates 4. jaanuarist langes õhutemperatuur püsivalt miinuskraadidesse ja Eesti lahesopid hakkasid jäätuma.
Jää tekkimiseks on vajalik nõrga tuulega külma ilma ja vee jahtumist 0 kraadi lähedale. Kõigepealt tekib jää meie vetes tavaliselt Väinamere madalates lahesoppides ja Pärnu lahel ranniku lähedal. Soome lahel võttis jää teke aega tänu selle sügavusele ja ka käesoleval talveperioodil pikalt puhunud idakaare tuultele, mis soodustas soojema süvavee kerget.
Keskkonnaagentuur väljastas talvehooaja esimese jääraporti 2026. aasta esimesel päeval, kus toodi välja, et Väinamerel ja Pärnu lahes on ranniku lähedal jää algliigid. Lisaks Eesti vetele olid jää algliigid tekkinud ka Soome lahe põhjarannikul. Hooaja esimene jääkaart väljastati 5. jaanuaril. Selleks ajaks olid madalates lahesoppides tekkinud jää algliigid ja niilas. Alates 5. jaanuarist hakkas meie vetes kiire jää areng, kuna öised õhutemperatuurid langesid ka rannikul kohati alla -10°C.
Alates 7. jaanuarist alustas Pärnu lahel tööd jäämurdja EVA-316. Selleks ajaks ulatus Pärnu lahel niilas Manilaid-Tahkuranna jooneni. Samuti olid Väinamere madalamad lahesopid kaanetatud 5−10 cm paksuse niilasega. Vaid nädalapäevad hiljem oli Lääne-Eesti lahtedel jää kasvanud juba nii jõudsalt, et suur osa Väinamerest oli kaetud 5−15 cm paksuse jääga, vaid Väinamere keskel oli väga hõreda jääga ala. Liivi lahel ulatus jää kuni Kihnu saareni. Soome lahel ei olnud Eesti vetes veel arvestatavat jääd tekkinud ja vaid rannikuäärsetes madalates lahesoppides oli kitsas jääriba. Jaanuari lõpuks oli aga peaaegu pool Liivi lahte juba kinni külmunud. Jääpiir ulatus Salacgrivast Salmeni. Tiheda jääga oli kaetud kogu Väinameri ja Soome lahe idaosa. Soome lahe idaosas ulatus tihedam jääpiir ida poolt kuni Kundani ja hõreda jää piir Loksa pikkuskraadini. Jää paksuseks mõõdeti Pärnu lahel ja Väinamerel kuni 30 cm.
Kõige külmemal talvekuul, veebruaris, mil Eesti keskmine õhutemperatuur oli -8°C, saavutas jää selle talve haripunkti. Kogu Läänemerest, mille hulka arvestatakse ka Põhjalaht, oli jääga kaetud 181 000 km2.
Jääga oli kaetud kogu Liivi laht, Väinameri ja suurem osa Soome lahest. Jää paksus ulatus Pärnu lahel ja Väinamerel mõnel pool poole meetrini ja veidi enam. Alates 2. veebruarist alustasid Eesti vetes tööd jäämurdjad Tarmo ja Botnica. Mõlemad laevad abistasid esialgu laevu Soome lahel. Kuu keskel muutusid jääolud Liivi lahel eriti keeruliseks ning Eesti võimsaim jäämurdja Botnica sõitis sinna laevu abistama. Lisaks Botnicale ja EVA-316 jäämurdjatele abistas Liivi lahel laevu ka lätlaste jäämurdja Varma. Veebruaris aitas Eesti ja Soome majandusvööndis Venemaa kaubalaevu maailma suurim tuumajäämurdja Sibir.
Kui veel jaanuari lõpus ütles Transpordiamet, et ühtegi ametliku jääteed sel aastal Eestis ei avata, muutusid jääolud veebruari alguses sedavõrd keeruliseks, et 8. veebruaril avati Hiiumaa ja Saaremaa vahel 17 km pikkune jäätee, mis püsis enamjaolt avatuna kuni 27. veebruarini. Lisaks avati kuu keskel veel 10 km pikkune Vormsi ja mandri vaheline jäätee ja 12 km pikkune Kihnu ja mandri vaheline jäätee. Sellel talvel oli Eestis teadaolevalt maailma pikim merel paiknev jääteede võrgustik, mis pälvis palju tähelepanu välismaistes meediakanalites. Enne tänavust talve olid viimati jääteed avatud 7 aastat tagasi 2019. aastal.
Jäävaatlus Kärdlas 03.02.2026, PPA Kärdla politseijaoskonna merepäästjad
Veebruari lõpus liikusid mitmed aktiivsed madalrõhkkonnad üle Põhja-Euroopa läänest itta ja tugevate lääne- ja edelatuulte abil hakkas jää Soome lahel kirde poole liikuma.
Märtsis oli õhutemperatuur Eestis keskmisest kõrgem ja paljudes seirejaamades purunesid lausa uued päevased soojarekordid. Kuu esimestel nädalatel olid Soome lahe jääolud küllaltki muutlikud ja tuulte abil kandus jää küll Eesti rannikule ja siis jälle siit eemale. Kuu keskpaigaks oli tiheda jääga kaetud Soome lahe kirdeosa, ülejäänud laht oli laialdaselt jäävaba. Väinameri oli veel jääga kaetud ja Liivi lahel ulatus jää kuni Ruhnu saareni. Kuu lõpus oli Soome laht Eesti vetes jäävaba ning oma hooaja olid lõpetanud jäämurdjad Botnica ja Tarmo. EVA-316 abistas endiselt laevu Pärnu lahel.
Sentinel 3 satelliidipilt 04.03.2026
Aprillis olid keskmised õhutemperatuurid plusspoolel ja jää sulas kiiresti. Kõige kauem püsis jää tavapäraselt Pärnu lahel. Jäämurdja EVA-316 lõpetas töö 14. aprillil. Jääkaarti koostas Keskkonnaagentuur kuni 17. aprillini ja hooaja viimane jääraport väljastati 20. aprill.
Jääkaardi koostamisel olid suureks abiks jääpaksuse mõõtmised, mida sisestasid nii Päästeamet kui ka teised vaatlejad ILM+ rakenduse kaudu. Sel hooajal laekus vaatlusi ligi 2 800, mida on mitu korda enam kui eelneval talvel (2024/2025). Siis oli neid natuke üle 500. Keskkonnaagentuuri jääkaardi veebirakendust külastati sel jäähooajal lausa 265 000 korda.
Autor: Keskkonnaagentuuri peasünoptik Kaido Ennok
