Tere, olen Siil, Kalevipoja nõunik, 2026. aasta loom ja püüan elada ka Sinu aias!
Olen ööloom ja seepärast näed mind oma aias peamiselt hämaral suveõhtul, kui oled ise aias toimetused lõpetanud ja puhates mind veel märgata jaksad. Ma tegutsen varjatult, sest ega mulle tähelepanu väga ei meeldi, nagu nõunikule ikka. Mulle meeldivad hoopis värsked vihmaussid ja teod lopsaka taimestiku varjus. Ja õhtune niiskus, aga mitte vihm. Ja eriti meeldib mulle langenud lehtedes sahistada, sest nende all leidub oi kui palju toitu. Ja kui lehed kuhjas, siis sinna on väga mõnus päevasesse uinakusse või koguni terveks talveks unne suikuda.
Elutsen hajusalt üle Eesti ja mind on siin koguni kahte liiki. Teadlased nimetavad neid liike harilikuks siiliks (Erinaceus europaeus) ja kaelussiiliks (Erinaceus roumanicus). Viimane neist tundub Eestis päris haruldane, vaata mu dokumendifotosid ja levikukaarte siin jutu juures.
Aga ega teadlased ka väga hästi ei tea, kus ma Eestis elan ja palju siile siin üldse elab. Seejuures saad Sa hea lugeja teadlasi kindlasti aidata. Selleks jälgi Loodusveebi, kuhu varsti ilmub ka siili vaatlemise juhend ja avaneb Keskkonnaagentuurile andmete kogumise kampaania.
Ega mul tegelikult väga hästi ei lähe, sest elutingimused ei ole enam need, mis siis kui inimesed rohkem maal elasid, väiketaludes loomi pidasid ja köögivilju kasvatasid. Seda nii Eestis kui ka nt Šveitsis. Siis oli mul rohkem ka igasuguseid putukaid söögiks. Seepärast on mind neis mõlemas riigis 2026. aasta loomaks kuulutatud, et mulle rohkem tähelepanu pöörata. Aga minu arvukus langeb ka nt Inglismaal.
Viimasel ajal tundub, et pean rohkem inimeste ligi hoidma, sest looduses on salumetsi ja teisi laialehiste puudega elupaiku väheks jäänud, päris võssa mul ei meeldi aga väga ronida. Liiga palju kipub loodusesse ka igasuguseid mürke lenduma ja see ei sobi mulle ka üldse mitte. Asulate aiad on küll väga mõnusad, kui neid liiga steriilseteks ei kujundata, aga muruniidukid ja koerad mulle ei meeldi, need hammustavad ja vahel ikka päris surmavalt. Ja liikuda tahaks ka linnas rohkem, aga see on raske, piirdeaedade all ei ole enam häid auke, kust läbi pugeda ja tänavate äärekivid on ka liiga kõrgeks tehtud. Mina aga ei ole hea ronija.
Lõpetuseks, ma väga loodan, et 2026. aasta jooksul saan Keskkonnaagentuuri abiga juurde palju rohkem sõpru, kes minu leviku ja arvukuse kohta aitavad andmeid koguda ja oma aedu minule sobivamaks kujundavad. Peame sidet ja selleks jälgige sotsiaalmeediat ning Keskkonnaportaali loodusveebi. Tänan selle eest juba ette!
Autor: Keskkonnaagentuuri projektijuht Lauri Klein
Kaanefoto autor Kaisa Viira.
