Pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis) (L.) Rich. on käpaliste sugukonda kuuluv liik. Varem oli ta pesajuurte perekonna ainus esindaja Eestis, kuid viimasel ajal on ka meil esinevad käopõlle liigid – väike (Neottia cordata) ja suur käopõll (Neottia ovata) paigutatud ümber pesajuurte perekonda, kuigi nende eestikeelset liiginime ei ole muudetud.
Pruunikas pesajuur on oma nimele kohaselt üleni helepruuni värvi ja teiste käpalistega võrreldes ehk tagasihoidlikuma välimusega. Taimel puuduvad rohelised lehed ja ta on kogu oma elukaare vältel sõltuv peamiselt mõnest perekonda Sebacina kuuluvast seeneliigist1, kes omakorda arvatavasti hangivad süsinikku puudelt või põõsastelt2. Idanemiseks vajalik spetsiifiline sümbiontseen on levinud üksnes varasemate täiskasvanud pesajuuretaimede vahetus läheduses, mistõttu võime leida selle liigi taimi gruppidena erinevatel aastatel järjepidevalt just samast kohast3 (Joonis 1).
Sarnaseid orhideeliike, kes peamiselt toituvad seensümbiondi abil, on meil veel, nagu kõdu-koralljuur ja lehitu pisikäpp, kuid idanemisel on seentest sõltuvad ka paljud teised orhideeliigid. Sellised liigid on oma keeruliste ja pika aja jooksul kujunevate bioloogiliste suhete kaudu sõltuvad ümbritseva koosluse käekäigust ja järjepidevusest. Ilmselt ei suuda pruunikas pesajuur just seetõttu üle elada lageraieid.
Pruunika pesajuure põhilevila on Euroopas, ulatudes ka Lääne-Siberisse, Kaukaasiasse ja üksikutesse kohtadesse Väike-Aasias. Mandžuurias on pruunikal pesajuurel eraldunud osaareaal ja varieteet (Hultén, Fries 1986)4. Eestis on ta hajusalt levinud ja esindatud kõigis maakondades (Joonis 2). Pruunikas pesajuur kasvab lubjarikastel muldadel ja eelistab parasniiskeid salumetsi, puisniite, sarapikke, harvem ka kõdusoo- ja soostuvaid metsi. Eesti looduse infosüsteemis (EELIS) on registreeritud üle 2 300 pruunika pesajuure leiukoha.
Riiklik seire
Keskkonnaagentuur korraldab riiklikku seiret I ja II kategooria soontaimeliikidele. Kuna pruunikas pesajuur kuulub kolmandasse kaitsekategooriasse, siis otseselt sellele liigile suunatud seiret läbi ei viida, küll aga esineb andmeid tema leidumisest teiste enamohustatud liikide leiukohtadest, mis viitab nende sarnastele elupaigaeelistustele. Nii on leitud pruunikat pesajuurt aastatel 2011–2025 viiekümnel korral kaasneva liigina koosluses kas ohustatud soontaimede või elupaikade seirealadel, sh 11 korral lehitu pisikäpa, 10 juhul kauni kuldkinga, 4 juhul varjuluste ja hariliku luuderohu, 2 juhul musta seaherne, punase tolmpea ja karvase maarjalepa ning ühel juhul jugapuu, karedahambase osja, karvase lippherne, kummeli-võtmeheina, kõdu-koralljuure, müür-raunjala, püramiid-akakapsa leiukohas. Pruunikat pesajuurt, kui neist tavalisemat ning kergesti märgatavat ja ära tuntavat, võime pidada neile liikidele ka katusliigiks, kes oma esinemisega annab tunnistust elupaiga teatavast kvaliteedist.
Kaudselt on nende vaatluste põhjal võimalik iseloomustada ka pruunika pesajuure eelistusi kasvukoha suhtes. Valdavalt (94%) oli tegemist metsakasvukohaga, vaid kahel juhul märgiti elupaik soostunud niidu tüübirühma kuuluvaks ja ühel juhul on mainitud ruderaaltaimkonda. Enam kui pooled vaatlusaladest (52%) märgiti kuuluvaks salumetsade tüübirühma, 18% kõdusoometsade, 8% palumetsade ja 6% loometsade tüübirühma, üksikuid vaatlusi oli ka sürja-, laane- ja soovikumetsades (Joonis 3). Kaks vaatlust on tehtud puisniitude seirealadel.
Puistu keskmiseks liituseks vaatluskohtadel saame 0,65, ka põõsarinde ohtrus on vaatlusaladel võrdlemisi kõrge, keskmiselt 1,9 (hinnanguskaalal 0 kuni 3), tihe alusmets on viljakatele salumetsadele tüüpiline. Veelgi kõrgem on olnud rohu- ja puhmarinde ohtrus, keskmiselt 2,3 (hinnanguskaalal 0 kuni 3). Kuna pruunikas pesajuur ise fotosünteesile ei panusta, siis on ka mõistetav, miks ta nii varjulises elupaigas toime tuleb. Metsakasvukohtades on enamuspuuliigina 12 korral märgitud kuuske, seitsmel korral kaske, kolmel korral mändi ja kahel korral haaba, ühel korral on olnud tegemist tamme ja pärna enamusega salulehtmetsaga.
Ohu- ja mõjutegureid on sellisel kaudsel seireviisil raske välja tuua, kuna seirajad on enamasti kirjeldanud tegureid, mis oletatavasti avaldavad mõju seireliigile, samas need mõjutegurid ei pruugi kaasnevatele liikidele olla samasuunalised. Tundub, et võsastumine või metsakoosluse tihedamaks muutumine ei pruugi mõjutada pruunikat pesajuurt. Vähemalt 7 juhul on vaatlustel mõjutegurina mainitud tallamist või spordi- ja vabaajategevusi (mõjuaste keskmine) ja 8 juhul raietegevusi (mõjuaste nõrk). Suuresti tuleneb see sellest, et paljud I ja II kategooria kaitsealuste liikide leiukohad paiknevad kaitsealadel, kus siiski esineb ka matka- või suusaradu ning külastuskoormus ja hooldusraie on seetõttu seirealadel olnud märgatav mõjutegur. Kindlasti ei saa pruunika pesajuure puhul sellest usaldusväärselt mõjuhinnanguid järeldada, sest ta on palju sagedamini esinev liik ka väljaspool kaitstavaid alasid ja parasniiskete viljakate metsade liigina oluliselt mõjutatud metsamajandusest.
Aga kui juhtute metsas kohtama tänavust aastakäpalist pruunikat pesajuurt või isegi tema kuivanud õisikuvarsi, siis hoidke silmad lahti, võib olla märkate lähikonnas ka mõnd haruldasemat taimeliiki, olgu selleks siis kaunis kuldking, kõdu-koralljuur või lehitu pisikäpp, karvane maarjalepp või karvane lipphernes. Metsahaldjas on igatahes kohal!
Autor: Keskkonnaagentuur spetsialist Aat Sarv
Kaanefoto piltide autor Allar Liiv.
____________________________________________________________________
1 Jacquemyn H, Brys R, Waud M, Evans A, Figura T, Selosse MA. 2021. Mycorrhizal Communities and Isotope Signatures in Two Partially Mycoheterotrophic Orchids. Frontiers in Plant Science. 12:618140, 1-9.
2 Selosse M-A, Weiß M, Jany J-L, Tillier A, 2002. Communities and populations of sebacinoid basidiomycetes associated with the achlorophyllous orchid Neottia nidus-avis (L.) L.C.M. Rich. and neighbouring tree ectomycorrhizae. Molecular Ecology 9, 1831-1844.
3 McKendrick SL, Leake JR, Taylor DL, Read DJ. 2002. Symbiotic germination and development of the myco-heterotrophic orchid Neottia nidus-avis in nature and its requirement for locally distributed Sebacina spp. New Phytologist 154, 233–247.
4 Hultén E, Fries M. 1986. Atlas of North European vascular plants: North of the tropic of cancer I-III. Koeltz Scientific Books, Königstein.
