Sel kevadel viidi läbi haudelinnustiku kordusloendused Soomaa rabades: Kikepera, Öördi, Valgeraba, Riisa ja Saessaare. Eelmine seirekord nendes rabades jääb aastasse 2014 (Kikepera, Öördi, Valgeraba, Riisa) ning 2016 (Saessaare). Kordusseire väärib tähelepanu, kuna neis rabades on vahepeal toimunud soode tervendamine, mis hõlmas ka serva-alade metsakuivendussüsteeme. Seega saab öelda, et soode tervendamiseks tehtud tööd on toimunud kompleksselt, arvestades kogu hüdroloogilist tervikut. Enamus kraavide sulgemisi lõpetati vahemikus 2018–2021 (Riisa – 2017, Valgeraba – 2018, Öördi -2019, Kikepera – 2020, Saessaare - 2021), seega on olnud kooslustel aega taastuda.
Eesti rabad on oluliseks elupaigaks paljudele lagedust ning märgsust vajavatele kahlajaliikidele (kurvitsaliste seltsi kuuluvad ranniku- ja soolinnud peale merelisema eluviisiga kajakate ja tiirude), mistõttu annab nende arvukus kiire indikatsiooni soo seisundi kohta. Mida lagedam ja märjem, seda rohkem esineb haudekoosluses ka kahlajaid.
Esialgsed tulemused näitavad, et kahlajate pesitsuspaaride arv on võrreldes tervenduseelse ajaga tunduvalt tõusnud. Kui arvestada kokku arvukamate sookahlajate (rüüt, mudatilder, punajalg-tilder, heletilder, kiivitaja, väikekoovitaja, mustsaba-vigle, tikutaja) pesitsuspaaride arv ennem ning pärast tervendustööde toimumist, saame tulemuseks vastavalt 492 paari ning 604 paari. See teeb muutuseks 112 paari, mis tähendab, et kahlajate arvukus on tõusnud võrreldes tervenduseelse loendusega 22%. Liigiliselt on tõusnud enim rüüda (+78 paari), heletildri (+26) ja mudatildri (+8) arvukus.
Ka seirealade lõikes on muutused mõnevõrra erinevad. Kõige suurem paranemine on aset leidnud Valgerabas, mis koosneb tegelikult kolmest erinevast soost ning nendevahelistest üleminekutest. Kõige märgatavam paranemine on aset leidnud Valgeraba läänemassiivil (tuntud ka kui Allikaraba), kus nimetatud liikide arvukus on suurenenud 22 paari võrra ehk 73%. Kaht rabamassiivi lahutavas Valgeraba siirdesoos (tuntud ka kui Tõrvassaare soo) on nimetatud liikide arvukus suurenenud 8 paari võrra ehk 57% ning sellega idas külgneval Valgeraba idamassiivil (tuntud ka kui Hauaniidu raba) on nimetatud liikide arvukus suurenenud 10 paari võrra ehk 35%. Just Valgeraba puhul oli rabamassiive ümbritsevate servakuivendussüsteemide mõju arvestatav, kuna need süsteemid kuivendasid ka kahe massiivi vahelise siirdesoo-osa, mis võimendas kuivendusmõjusid veelgi.
Tulemused kinnitavad, et soode tervendamisel tuleb lähtuda hüdroloogilise terviku põhimõttest. Ei piisa ainult massiivist vett välja viivate üksikute kraavide likvideerimisest, vaid tuleb eemaldada ka serva-aladele kunagi rajatud kuivendussüsteemid. Seetõttu on rikutud soode tervendamisel vältimatult vajalik likvideerida ka kunagi nende serva-aladele rajatud kuivendussüsteemid, kuhu tänaseks on kasvanud puistukooslus.
Tabelis on välja toodud muutused sookahlajate (rüüt, mudatilder, punajalg-tilder, heletilder, kiivitaja, väikekoovitaja, mustsaba-vigle, tikutaja) pesitsuspaaride arvus enne ja pärast läbi viidud tervendustöid.
Autor: Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Meelis Leivits
