Inimene on loodusega tihedalt seotud – muutused elukeskkonnas mõjutavad mitte ainult meie enesetunnet, vaid ka tervist. Looduses viibimine aitab hoida vererõhu ja kolesteroolitaseme kontrolli all, tulla toime stressiga ning vähendab diabeedi ja südameveresoonkonna haiguste ohtu. Samas mõjutame erinevate tegevuste läbi loodust nii otseselt kui kaudselt, mis võib elurikkuse heale seisundile nii kaasa aidata kui seda kahjustada. Järgnevalt anname ülevaate mõningatest möödunud aasta eluslooduse seire tulemustest ning selgitame nende seoseid inimtegevusega.
Eesti on üks suurima metsamaa osakaaluga (54%) riikidest Euroopas, meist on metsamaad rohkem vaid Soomes (66%), Rootsis (63%) ja Sloveenias (61%). Looduskaitseliselt väärtuslikke metsaalasid, kus elurikkus ja looduslikkus on säilinud, kaardistatakse metsaelupaikadena, mis on loetletud eluipaigatüüpidena loodusdirektiivi I lisas. Kord kuue aasta jooksul hinnatakse erinevate andmete, sh metsaelupaikade seire põhjal üle ka metsaelupaikade seisund Eestis. Arvestades metsaelupaigatüüpide levilat, pindala ja funktsioonide säilimist, on koondhinnang halb metsastunud luidetel ja rohunditerikastel kuusikutel, samas kui vanade laialehiste metsade, puiskarjamaade, soo-lehtmetsade ja siirdesoo- ja rabametsade seisund on kesine. Vanad loodusmetsad, oosi-okasmetsad, astangumetsad, lammi- ja lodumetsad ning uhtvallimetsad on heas seisus. Seires hinnatakse erinevate mõjutegurite ulatust, näiteks metsade majandamisega seotud tegevused, raie ja kuivendamine, külastuskoormus, muu inimsekkumine ja -häiring ja puistu looduslikud kahjustused. Vaatamata lokaalselt tugevale mõjule on enamikul juhtudel selliste mõjutegurite surve metsaelupaikadele kokkuvõttes siiski nõrk, kuid problemaatilisemad on inimtegevusega seotud mõjurid juhul, kui nendega kaasneb elupaiga hävimine või pöördumatu kahjustamine.
Meie metsade suurim kanaline metsis on tuntud vanade metsade liik ja üks looduskaitse lipuliikidest, kes jagab elupaika erinevate kaitsealuste ja looduskaitseliselt oluliste liikidega, olles seejuures mitmetele neist ka saakobjektiks. Paraku on kunagise arvuka jahilinnu seisund jätkuvas languses – aastatel 2019–2024 hindas Keskkonnaagentuur metsise arvukuseks 1200kuni 1300 kukke ning koguni kaks kolmandikku kogu populatsioonist on seotud kolme suure tuumalaga Soomaal, Kõrvemaal ja Alutagusel. Nii pikaajaline (1980–2024) kui lühiajaline (2013–2024) arvukuse trend on mõõdukalt langevad. Aastatel 1980–2024 hinnati asurkonna arvukuse trendiks keskmiselt -1,7% aastas ja perioodil 2013–2024 keskmiselt -1,6% aastas.
Metsise arvukuse langus on väga tugevalt seotud elupaiga kvaliteedi vähenemisega. Riikliku seire põhjal on suurimad mõjutegurid veerežiimi muutmine (kuivendamine), uue taristu mõjud, metsaraie (nii uuendusraie, puurinde hõrendamine, liigilise koosseisu muutumine kui vanade metsade vähenemine), mürareostus ja liikidevahelised suhted, eeskätt kisklus. Uue taristu mõjusid nägime 2024. aastal eriti selgelt Tallinn-Tartu maantee uue Kose-Mäo lõigu vahetusse lähedusse jäävates mängupaikades, kust kuked on kadunud ja ka käesoleva kevade kordusvaatluste põhjal on mängupaigad tühjad. Samas elupaikade taastamisel on metsise arvukusele selgelt positiivne mõju. Eesti peale saab kokku välja tuua 22 sellist mängupaika, mis on rohkemal või vähemal määral sootervendamistest puudutatud. Kui võrrelda nende mängude suurusi enne ja pärast tervendustöid, siis on kukkede arv enne taastamistöid (107) kasvanud 120 kukele. Erandlikud on vaid kaks mängu, kus toimusid lisaks kraavide sulgemisele ka raiemanipulatsioonid. Ühes neist harvendati mängupaiga kvartal liialt hõredaks ning teises toimus mängupaiga jagunemine (22→16+6) kaheks mängupaigaks, mida ei saa otseselt siduda ei tervendustööde ega raiemanipulatsioonidega.
Kui metsise elupaiga muutused on tugevalt seotud hiljutise või minevikus toimunud inimtegevuse pikaajaliste mõjudega, siis juttselg-kärnkonn ehk kõre (foto) on mõneti vastupidine näide – tema kadumine suuremalt osalt oma endiselt asualalt on seotud ranna- ja looniitude kinnikasvamisega, aga ka kuivendamise ning liivikute ja luitealade metsastamisega. Tänaseks näeme riikliku seire põhjal, et pikaajaline kaitsekorralduslik tegevus kõre elupaikade taastamisel ja laiendamisel on osutunud edukaks – kõik need asurkonnad, kus vastavaid tegevusi on tehtud, on käesolevaks ajaks madalseisust välja tulnud. Edukaks on osutunud eelkõige just terviklike päikesepaistelist avamaastikku, avatud liivaalasid ja madalaveelisi ajutisi veekogusid hõlmavate elupaigakomplekside suurepindalaline taastamine. Väga selge positiivne mõju on olnud ka kudu ja kulleste toetaval üleskasvatamisel, mida on tehtud mitmetes elupaikades. 2024. aasta tõi positiivse üllatuse ka Harilaiult, kus sigimisedukus on olnud aastaid väga madal, kuid toetav üleskasvatamine on võimaldanud arvukusel jõudsalt tõusta – kevadisel seirekäigul loendati 105 isaslooma! Varasema seireajaloo kõrgeim tulemus selles elupaigas oli kaheksa isaslooma.
Maismaalt merele. Enamus Kirde-Euroopas sh Eesti merealal esinevatest linnuliikidest on rändelised, seetõttu mõjutavad liikide levikut ja arvukust oluliselt tingimused väljaspool Eestit. Arvukuse muutuste põhjuseks võivad olla liikide pesitsemistingimused Siberi tundraaladel, mõjud rändepeatuspaikades või talvitusaladel Lääne-Euroopas või Aafrikas. Täiendava tõuke merealade elustiku uurimiseks on andnud hoogne tuuleenergeetika ja eriti avamere tuuleparkide kavandamine, reostuskoormuse suurenemine, sadamate planeerimine ja ehitamine. Läänemere piirkonnas on talvituvate merelindude asurkondade riikidevaheliselt koordineeritud seisundi hindamist viidud läbi neljal korral. Kuid 2024. a läbi viidud kogu Eesti rannikuala hõlmav lennuloendus oli esimene, mis andis ülevaate kevadisest rändepeatusperioodist.
Kokku vaadeldi lennukilt 57 linnuliiki, ülevaate rändel peatuvatest veelindude paiknemisest ning arvukusest annab joonis. Kõrgeim arvukuse hinnang leiti ootuspäraselt kogu Eesti territoriaalmerel levinud aulile – üle 1,6 miljoni isendi (varasem arvukuse hinnang 100 000–500 000 isendit)! Tähelepanuväärne on ka tõmmuvaera tulemus – ligemale 390 000 isendit (varasem arvukuse hinnang 2000-10 000 isendit). Eriti oluline on tõmmuvaera levik meretuulearenduste paiknemist arvestades – tähtsaimad rändepeatuskohad asuvad Liivi lahel ja Irbe väinas. Märkimata ei saa jätta ka kormorani, kelle punkthinnang ca 70 000 isendit on suhteliselt lähedal pesitsuspaaridel põhinevale arvukuse hinnangule (43200–44000 pesitsevat paari). Ka levikupilt näitas koondumist teadaolevate pesitsuskolooniate naabrusesse nii Väinamerele kui Kihnu laidude ümbrusesse. Lokaalse levikuga kirjuhaha loendustulemus 321 isendit on aga viimasest arvukuse hinnangust (800–1500 isendit) kordades väiksem ning ka muud seired näitavad, et langus on kestnud pikemat aega. Arvatavasti on see liik kliima soojenemise tõttu kolinud oma ajaloolistele talvitumisaladele Soomes.
Ent linnud pole ainsad, keda kliimamuutused mõjutavad. Asjaolu, et liigume iga päevaga kliima mõttes umbes 10 meetrit lõuna poole, on viimase 30 aastaga toonud Eestisse püsivalt elama umbes 40 enamjaolt lõunapoolse levikuga seni meie faunast puudunud suurliblikaliiki ja vähemalt sama palju lõunapoolse levikuga liike on muutunud arvukamaks. Nii oli koguni 22 ehk 3,6% mullu ööliblikate seirepüünistest kindlakstehtud liblikaliikidest sellised, mida veel 20 aastat tagasi Eestis ei esinenud. Seejuures leiti Saaremaalt neli ööliblikaliiki esmakordselt ning kinnitati nelja liigi leviku laienemine Kirde-Eestisse. Tähelepanuväärne on ka teise põlvkonna rekordiliselt sage esinemine ööliblikatel – lisapõlvkond tuvastati 196 ööliblikaliigil, mis moodustas 32,1% kõigist registreeritud liikidest. Selline tulemus on seotud sooja aastaga – maist oktoobrini olid kõik kuud pikaajalisest keskmisest soojemad. Kui enamiku ööbliblikate puhul inimesed uute liikide lisandumisest ja lisapõlvkondadest põhjustatud muutusi ei taju, siis aia- ja metsakahjurite tegevus on selgemini nähtav. Mullune seire kinnitas käsnalainelase ja aia-eistekedriku püsipopulatsioonide esinemist Hiiu- ja Saaremaal – mõlemad liigid on lõuna pool kahjustusi põhjustanud ja võivad tulevikus seda ka Eestis teha.
Kliimamuutused võivad süvendada ka teiste inimtegevusest tingitud tegurite negatiivset mõju elusloodusele. Nii sunnivad järjest soojemad suved meid üha enam pöörama tähelepanu paisutatud jõgedega seotud, seni vähe käsitletud probleemidele. Näiteks rikuvad jõgedes jahedat vett eelistavate kalade elukeskkondi paisjärved, mis akumuleerivad päikeselt tulevat soojusenergiat ja tõstavad allavoolu jääva jõe veetemperatuuri suviti kriitiliselt kõrgele muutes ühtlasi vee gaasirežiim ja teisi olulisi keskkonnatingimusi. Kui lisada siia ka teine negatiivne tegur – järjest soojemad suved, siis looduslikule jõele ja selle elustikule negatiivset mõju avaldav soojusreostus võimendub kohati seninägematule tasemele.
2024. aastal seirati erinevate anduritega 15,5 hektari suuruse Kadrina paisjärve mõjusid sellest läbi voolavale Loobu jõele. Loobu jõgi on iseäranis väärtuslik kuuludes peaaegu täies ulatuses jahedat vett eelistavate kalaliikide (lõhe, jõeforell, meriforell ja harjus) kudemis- ja elupaikade nimistusse. Kui aastatel 2020–2023 läbiviidud mõõtmised näitasid Kadrina paisjärvest tingitud temperatuuri tõusu kuni 4 °C võrra, ajuti veidi üle 5 °C, siis möödunud aasta purustas selle juba niigi vastuvõetamatult kõrge rekordi. Juunist augustini oli Kadrina paisjärve sisse- ja väljavoolu keskmine temperatuurierinevus 4,3 °C. Automaatanduritega tehtud mõõtmised näitasid, et kõige kuumematel päevadel tõstis paisjärv jõe temperatuuri allavoolu keskmiselt lausa 6,5 °C võrra.
Loobu jões on tuvastatud lõhelaste vohavat neeruhaigust ja kehvveresust põhjustava parasiidi Tetracapsulaoides bryosalmonae esinemine. Selle parasiidi mõju võib põhjustada forellipopulatsioonides kõrget suremust olukorras, kus veetemperatuur tõuseb püsivalt üle 19 °C. Kadrina paisjärve tõttu oli 2024. aastal selliseid päevi paisjärve aluses jõelõigus kokku lausa 55 tk. Veelgi raskemini talutavaks muudavad olukorra langevad hapnikutasemed – samuti suurest paisjärvest tingitud nähtus. Hüpoksia (ehk madal hapnikusisaldus) mõjub forellidele halvasti, põhjustades stressi ja võib lõppeda surmaga. Hüpoksiliseks muutus tundlike liikide jaoks paisust allavoolu jääv jõelõik 2024. aasta juunis, ka juulis ja augustis langes keskmine hapnikusisaldus ebasoodsate väärtusteni.
Käimasoleva LIFE IP CleanEst projekti käigus ei registreeritud Kadrina paisjärvest vahetult allavoolu läbiviidud seirepüükidel siin looduslike eelduste poolest arvukalt esineda võivat forelli. Forelli puudumine või madal arvukus on kooskõlas andurite abil kogutud keskkonnaandmetega ning kinnitab paisjärve selget olulist negatiivset mõju Loobu jõe kalastikule. Selliste paisjärvede puhul ei piisa pelgalt kalapääsu rajamisest ja järve puhastamisest – see ei too soovitud tulemust, sest kalaliigid, kellele rändetee avati, on piirkonnast juba praktiliselt kadunud. Vajalik on terviklahendus, mis arvestaks kõiki olulisemaid ökosüsteemi mõjutavaid tegureid.
Kuid on ka liike, keda ohustab teadmiste vähesus rohkem kui erinevad inimtegevusega kaasnevad mõjud. Üks selliseid rühmi on ujurid – röövtoidulised mardikad, kes asustavad peamiselt järvi, tiike ja märgalasid ning suudavad liikuda nii maal, vees kui õhus. Kaks ujuriliiki – laiujur ja lai-tõmmuujur – on arvatud ka loodusdirektiivi liikide hulka ning Eestil on kohustus nende liikide seisundit jälgida ja neid hoida. Kui aga teadmised levikust on napid, pole võimalik ka asjakohast kaitset tagada. Et ujurite püüdmine on suhteliselt lihtne – kasutatakse kahest plastpudelist valmistatud püüniseid – ja huvipakkuvad liigid hästi määratavad, katsetasid eluslooduse osakonna töötajad selle meetodi sobivust vabatahtlikele seirajatele. Esialgsest üleskutsest mõned pudelid vette panna sai tõeline ujurihullus – kokku tehti 164 püüki 146 veekogus ning tabati üle 4300 ujuri! Laiujureid leiti 29 korral, kokku 55 isendit, lai-tõmmuujureid 25 korral, kokku 92 isendit. Kuid lisaks kaitstavatele ujuritele nähti või püüti veel 57 II kaitsekategooriasse kuuluva apteegikaani isendit 15 elupaigas, jõevähke kohati kuues veekogus, kahepaiksed esinesid 22 veekogus. Sel aastal saavad kõik soovijad ujureid püüda ja nende leviku kaardistamisele kaasa aidata! Vastavate juhendmaterjalidega saab tutvuda Loodusveebis.
Autorid: Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Ragne Erimäe ja peaspetsialist Einar Kärgenberg
