2024. aasta kevadel möödus 25 aastat ajast, kui Eestis alustati statistilise metsainventuuri (SMI) välitöödega. SMI ühe mõõteperioodi pikkus on viis aastat – näitajate arvutamiseks kasutatakse selle perioodi mõõtmistulemusi, traktivõrk ehk teisisõnu proovitükkide asukohad pannakse samuti paika viieks aastaks ja sama kordusega toimub ka alaliste proovitükkide kordusmõõdistamine.
SMI välitöid tehakse maist novembrini ja nendele eelneb iga-aastane treening, et tuletada metsakorraldajatele meelde mõõtmisvõtteid ja testida uuendusi. Möödunud kevade treeningu käigus mõõdeti üle kõige esimene 25 aastat tagasi mõõdistatud alaline trakt. Kuna alalised traktid mõõdetakse üle iga viie aasta järel, oli see juba kuues mõõdistamiskord.
Kuigi traktivõrku on perioodide lõikes muudetud, proovitükkide ja traktide arvu suurendatud, siis SMI esimese perioodi (1999–2003) alaliste proovitükkide asukohad on jäänud muutumatuks. Täpselt samas kohas on mõõtmisi ja hindamisi teostatud juba viis korda ja 2024. aastal saigi alguse kuues mõõtmiskord. Kuigi kõigist SMI hinnangutes kasutatavatest proovitükkidest moodustavad need nn „vanad alalised proovitükid“ ainult ca 15%, seisneb nende unikaalsus selles, et saame võrrelda täpselt samas asukohas aset leidnud metsamuutusi 20 aastase ajavahemiku jooksul.
Selles kirjutises võrdlemegi erinevaid metsi iseloomustavaid näitajaid SMI esimese ja viienda (2019–2023) mõõtmisperioodi alaliste proovitükkide andmete põhjal. Võrdlusse on kaasatud proovitükid, kus maakategooriaks oli metsamaa SMI esimesel ja/või viiendal perioodil. Siinjuures tuleb veelkord rõhutada, et vaadeldavad proovitükid moodustavad suhteliselt väikese osa kõigi proovitükkide koguarvust, mistõttu toodud numbreid ei saa võtta ametliku statistikana vaid suundumuste ja arengute kirjeldajana.
Esimesel perioodil mõõdistati vaadeldavatel traktidel 2 096, viiendal 2 211 alalist metsamaa proovitükki. Metsamaa proovitükke on 116 võrra ehk 5,5% enam. Metsamaa pindala kasvu näitab ka SMI koguhinnang, pindala on suurenenud 2 255 tuhandelt hektarilt 2003. aastal 2 334 tuhande hektarini 2023. aastal ehk ligikaudu 80 tuhat hektarit. Seda on enam kui kogu Hiiumaal kasvav mets kokku.
Samas on puistute ja metsata metsamaa suhe jäänud sisuliselt samaks. Mõlemal vaadeldaval perioodil moodustasid puistud 92% ja metsata metsamaa (lagedad- ja selguseta alad) 8% metsamaa proovitükkidest. Kuigi metsamaa osakaal on suurenenud, ei ole kõik esimese perioodi metsamaa proovitükid enam mets. Selliseid proovitükke on 38 ehk ca 2% esialgsest arvust.
Mis siis on metsast saanud? Pilt on küllaltki mitmekesine, kõige enam on metsa asemel asustusala (hooned, rajatised, õued), kuid ka karjäär, põõsastik, põllumajandusmaa ning tee või trass. Mittemetsamaa arvelt on metsaks juurde tulnud 154 proovitükki ehk neli korda enam kui ära läinud.
Mille arvelt on metsa juurde tulnud? Siin valitsevad kaks maakategooriat – põllumajandusmaa ja soo, mis kokku annavad kolmveerandi metsamaa pindala kasvust. Lisaks võib nimetada ka põõsastikke. Kui vaadata, mis enamuspuuliigiga on lisndunud mets, siis domineerivad mänd (ca 40%, soode metsastumine) ja kask (ca 30%, põllumajandusmaa metsatumine). Väiksema osakaaluga, kuigi nimetamist väärt on kuusk (põllumajandusmaale istutatud) ja hall-lepp (looduslik metsauuendus põllumajandusmaal).
Muutunud on ka puistute (metsaga metsamaa) enamuspuuliigiline jagunemine. Puistuga alalisi proovitükke oli esimesel perioodil 1 938 ja viiendal 2 033. Kui esimesel perioodil moodustasid okaspuu enamusega (mänd ja kuusk) proovitükid 54% (1 045 tk), siis viiendal 50% (1 025 tk) puistuga proovitükkide arvust. Vähenenud on nii männi kui kuuse enamusega proovitükkide arv, arvuliselt küll mitte oluliselt. Siinjuures võib aga esile tuua, et männi enamusega proovitükkide arv on vähenenud vaatamata sellele, et mittemetsamaa, eelkõige soode, arvelt on juurde tulnud 64 männi enamusega proovitükki. Oluliselt on aga suurenenud lehtpuu enamusega proovitükkide arv, 893-lt 1 008-ni. Näiteks kase enamusega proovitükke on 59 (11%), haava proovitükke 21 (22%) ja hall-lepa proovitükke 28 (17%) võrra enam.
Analüüsiti ka, mis määral ja kuidas muutub proovitükkidel enamuspuuliik. Vaatluse alla võeti ainult need proovitükid, mis mõlemal mõõtmisperioodil olid vähemalt selguseta alaga metsamaa. Lagedad alad jäeti vaatluse alt välja, sest seal on enamuspuuliigi määrang problemaatiline. Selgus, et 80% proovitükkide enamuspuuliik nii esimesel kui viiendal mõõteperioodil on sama.
Puuliigiti on aga muutused erinevad. Kui männi ja sanglepa enamusega proovitükkidest oli 85–90% enamuspuuliik sama, siis esimese mõõteperioodi haavikutest oli viiendal perioodil haava enamus ainult 60% proovitükkidest. Kuusel, kasel ja hall-lepal jäi see vahemikku 75–80%. Kui vaadelda puuliike lähemalt, siis männikust, kui see ei ole enam männik, on suure tõenäosusega saanud kaasik või kuusik, kokku on selliseid proovitükke 12% esimese mõõteperioodi männi proovitükkide arvust. Esimesel juhul on männi lageraielank uuenenud looduslikult kasega, teisel juhul kultiveeritud kuusega. Samas teiste puuliikide arvelt männikuid oluliselt juurde ei ole tekkinud, ehk vähesel määral on endisest kaasikust saanud männik. Kokku on neid proovitükke pea kolm korda enam, kus männikust on saanud mõne teise puuliigi puistu kui vastupidi.
Kui kuusik ei ole enam kuusik, siis kõige tõenäolisemalt on temast saanud kaasik, kuid ka haavik või hall-lepik, kokku moodustavad need puuliigid 20% esialgsest kuuse enamusega proovitükkide arvust. Erinevalt männist on kuusikute pindala aga kasvanud teiste puuliikide, eelkõige männikute ja kaasikute, kuid ka haavikute ja hall-lepikute arvelt. Ligikaudu 30% viienda mõõteperioodi kuusikutest ei olnud seda esimesel perioodil. Kuusega on kultiveeritud küllaltki olulisel määral teiste puuliikide raiesmikke.
Kasega on pilt kirju. Kaasikust (kui ei ole enam kaasik) on saanud suurema tõenäosusega kuusik, kuid ka männik, haavik või mõlemat liiki lepik. Kokku ca 20% esimese perioodi kaasikutest. Kaasikud on saanud aga olulist lisa männikute ja kuusikute, kuid ka haavikute ja hall-lepikute arvelt, ligikaudu samapalju (20%) kui saanud mõne teise puuliigi puistuks.
Haab on kõige „liikuvam puuliik“. 40% esimese mõõteperioodi haavikutest on saanud eelkõige kuusik või kaasik, samas suurusjärgus on haavikuid juurde tulnud samade puuliikide arvelt.
Tulenevalt levikust piiratud ja erilistel kasvukohtadel jääb sanglepik valdavalt sanglepikuks, kuid saab lisa (25%) kaasikute arvelt. Kase-sanglepa segapuistu uueneb peale raiet sageli vegetatiivse lepaga.
Hall-lepp sarnaneb oma „käitumiselt“ haavaga, muutused toimuvad kombinatsioonis kase ja kuusega. Ainult väiksemas mahus, 40% asemel 25% piires.
Kõigil proovitükkidel ei kasva viiendal mõõteperioodil enam see puistu mis esimesel. Metsa eelkõige raiutakse, kuid mõningal määral hävib see ka looduslike häiringute tulemusena. Vana puistu on asendunud noorega hinnanguliselt ca 22%-l proovitükkide arvust. Enamuspuuliigiti on pilt aga väga erinev. Kõige suuremad muutused on toimunud kuusikutega, pea kolmandikul esimese perioodi kuuse enamusega proovitükkidest kasvab uue põlvkonna mets. Ka haavikuid on raiutud intensiivselt, noor mets kasvab 30% proovitükkidel. Samas hall-lepikutest on selliseid proovitükke alla 15%-di, männikutest 18%. Kaasikute- ja sanglepikute puhul on jääb see näitaja vahemikku 20–25%.
Huvitav on võrrelda haavikuid ja hall-lepikuid. Mõlema puuliigi puistutest moodustasid esimesel mõõteperioodil küpsed metsad üle poole, samas on haavikuid raiutud vähemalt kaks korda intensiivsemalt kui lepikuid. Vaatamata sellele, et ka energiapuidul on väärtus, ei „torma“ eraomanikud (hall-lepikud on valdavalt erametsas) neid realiseerima. Männikute tagasihoidlikku raiet saab seletada omandi ja ulatusliku kaitsega. Võrreldes teiste puuliikidega on männikute osakaal riigimetsas suurem ja männikutest on range kaitse all kõige suurem osa, pea 30% metsamaast.
Vaadeldavatel proovitükkidel kasvavate puistute keskmine vanus on kasvanud 56 aastalt 59 aastani. Kõige enam on kasvanud männikute vanus, 71-lt 80 aastani. Sellise olulise vanuse suurenemise põhjusena tuleb arvesse eelkõige suhteliselt tagasihoidlik majandamine, samuti kaitsealuse metsa suur osakaal. Võib märkida ka asjaolu, et soode arvelt lisandunud männikud ei ole enamikus soode metsastumise tulemus, vaid kuivendus ja kliimamuutused on parandanud puude kasvu ja puudega kaetud soodest on saanud keskealine madala boniteediline soomets. Nelja aasta võrra on kasvanud ka kaasikute vanus (46-lt 50 aastani). Vähenenud on kuusikute ja haavikute keskmine vanus, vastavalt 4 ja 6 aasta võrra. See on ka loomulik, sest nende puuliikide metsi on väga intensiivselt raiutud. Samas on hall-lepikute vanus jäänud praktiliselt samaks (32 ja 31 aastat) vaatamata sellele, et neid eriti ei raiuta. Noori lepikuid on lisandunud teiste puuliikide, eelkõige kuusikute ja kaasikute arvelt.
Metsa kasv on paranenud. Puistute keskmine boniteet on paranenud 2,17-lt 1,85-ni ehk 0,32 boniteediklassi. See tähendab, et H100 (metsa teoreetiline kõrgus 100 aasta vanuses) on suurenenud 1,3 meetrit. Kui männikutel boniteet on paranenud ainult 0,1 boniteediklassi, siis kuusikute, haavikutel ja sanglepikutel ca 0,5 boniteediklassi. Kasvu paranemisel on mitmeid põhjusi, välja saaks tuua kuivenduse pikaaegse mõju ja kliimamuutustest tulenev keskmise temperatuuri kasv millega kaasneb vegetatsiooniperioodi pikenemine. Mida noorem mets, seda suurem mõju.
Proovitükkidel kasvavate puistute hektaritagavara on suurenenud 208 tm-lt 224 tm-ni. Arvestades, et suurenenud on puistute keskmine vanus ja paranenud boniteet, on see ka loomulik. Enim on suurenenud männikute hektaritagavara, 218 tm-lt 252 tm-ni, 20 tm võrra on kasvanud ka kaasikute tagavara (vastavalt 173 ja 193 tm/ha). Kuusikute, haavikute ja sanglepikute hektaritagavara on muutunud vähe, suurenenud vähem kui 10 tm ha kohta. Ainsama on oluliselt vähenenud hall-lepikute keskmine hektaritagavara, 182 tm-lt 161 tm-ni. Põhjuseks noorte, kuni 20 aastaste, puistute pindala osakaalu kolmekordne tõus ja puuliigi suhteliselt lühike eluiga, mistõttu tagavara juurdekasv väheneb võrreldes teiste puuliikidega oluliselt madalamas vanuses.
Kokkuvõtteks saab tõdeda, et mets kui elav organism on pidevas muutuses, tahame seda või mitte. Vana metsapõlvkond asendub uuega, noor mets kasvab kõrgemaks ja jämedamaks, üks puuliik võib asenduda teisega. Ka sama puistu võib 20 aastaga muutuda nii, et esmapilgul on raske aru saada, et tegemist sama metsaga. Eriti kehtib see noore metsa kohta. Vaadeldud 20 aastane ajavahemik on metsa mõistes suhteliselt lühike, kuid ka selle jooksul on mõndagi muutunud, rääkimata siis muutustest 50 aasta või sajandiga.
Autor: Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Enn Pärt
