Miks linde ja nahkhiiri rõngastatakse?
Rõngastamine on teaduslik meetod, mis põhineb märgistatud isendite taasleidudel ning võimaldab koguda väärtuslikku teavet lindude ja nahkhiirte rände, populatsiooniökoloogia, eluea ja muude aspektide kohta. Kuna lindude ja nahkhiirte ränded ületavad riigi- ja maailmajagude piire, peab kogu tegevus olema rahvusvaheliselt koordineeritud. Seetõttu on Eesti alates 1972. a liitunud üle-euroopalise katusorganisatsiooniga EURING – European Union for Bird Ringing.
Kuigi tegemist on teadusliku meetodiga, on Eestis rõngastamise õigus kõigil, kes on tõestanud piisavate oskuste olemasolu, kuid õigusega kaasneb kohustus jagada sel viisil märgistatud isendite andmeid riigi ja seeläbi ka rahvusvahelise süsteemiga. Eestis on rõngastamine eelkõige seotud nii professionaalse teadustöö kui ka huvihariduse ja inimeste hobidega. Lisaks kogutakse rõngastamise meetodiga seireandmeid riiklikes linnujaamades Kablis ja Pulgojal, kuid koordineeritud kodanikuteaduse, sh vabatahtliku seire projekte Eestis ei korraldata. Rõngastamisega kogutakse väärtuslikku teavet, mis aitab mõista lindude liikumist ja populatsioonide seisundit ning toetab seeläbi looduskaitselisi ja teaduslikke eesmärke. Andmed, mida rõngastatud lindudelt kogutakse, on rahvusvahelise tähtsusega ja annavad olulise panuse lindude rändeuuringutesse ning liikide kaitse kavandamisse.
Miks on vaja lindude ja nahkhiirte rõngastamise süsteemi uuendada?
Lindude ja nahkhiirte rõngastamisele annab aluse looduskaitseseadus, aga reguleerivaid akte ei ole viimase 14 aasta jooksul värskendatud, kuigi vahepealsel ajal on toimunud muudatusi nii riigiasutuste ülesannete jaotuses kui ka rõngastamise korralduses. Rõngastamisega seotud ülesanded on praegu jaotatud mitme asutuse vahel. Rõngastajaks saamise protsess on kohati keeruline ja oleks vajalik korrastada näiteks seda, kuidas Eestis pikemalt peatuvad välismaalased saaksid samuti rõngastamises osaleda. Tahame välistada ka sellised kurvad olukorrad, kus hooletusest püüdmisel ja/või märgistamisel hukkunud lindude puhul on rõngastaja jäänud vastutusele võtmata, kuna nõuded ei ole korrektselt looduskaitseseaduses ja selle alamaktides sätestatud.
Kaasamine ja koostöö
Looduskaitseseaduse muudatuste väljatöötamine on lõpusirgel. Protsessi on olnud kaasatud mitmed rõngastamisega seotud katuseorganisatsioonid nagu näiteks Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Ornitoloogiaühing ning Eesti Terioloogia Selts ja aktiivsemad ühendused (näiteks MTÜ Vaibla linnujaam), kes on teinud eelnõule omapoolseid ettepanekuid. Kui on olnud soov kaasa rääkida, on selleks võimalus olnud kõigil läbi oma katuseorganisatsiooni. Rõngastamist reguleeriva määruse väljatöötamine hetkel käib ja selle koostamisse on samuti kaasatud soovi avaldanud kodanikud ja eespool nimetatud organisatsioonid.
Muudatused rõngastamise korralduses
Lindude ja nahkhiirte rõngastamise süsteemi uuendamisega lahendatakse mitmed praegu esinevad probleemid – vaadatakse üle rõngastamisega seotud tegevuste seaduslik alus, kõik riigipoolsed ülesanded antakse ühele asutusele ehk Keskkonnaagentuurile. Täpsustatakse rõngastajaks saamise protsessi ja sellega seotud nõudeid ning ühtlasi ka rõngastamisõiguse äravõtmise aluseid. Rõngastamise süsteemi uuendamisel võetakse aluseks ka teiste Euroopa riikide positiivsed praktikad. Uute rõngastajate atesteerimisel lisandub ühekordne tasu ning rõngaste väljastamise tasud. See aitab kindlustada püsiva rõngavaru olemasolu ning hoida ja arendada olemasolevaid süsteeme ja taristuid, tagades seeläbi ka rõngastamise järjepidevuse Eestis. Rõngastamise tasud on kasutusel paljudes Euroopa riikides, sh Poolas, Slovakkias, Tšehhis, Belgias Hollandis ja Suurbritannias. Muudatuste mõju on valdavalt positiivne – suhtlus riigiga muutub rõngastajatele lihtsamaks, samas väikese tasu kehtestamine suurendab rõngastajate vastutust. Varasemalt ei ole eksami ja rõngaste eest pidanud inimene ise tasuma, riik on katnud kõik kulud. Kuna ühte tüüpi rõngaid väljastatakse enamasti sajast rõngast koosneva komplektina, ei ole märgiste soetamine enamikule rõngastajatele iga-aastane kulu. Kolmveerandile tänastest rõngastajatest kujuneks prognoositav kulu kuni 50 eurot aastas, vaid kümnendiku jaoks üle 200 euro aastas. Selleks, et leevendada rõngatasude negatiivset mõju rõngastamisele, jätab Keskkonnaagentuur ka tulevikus kindlasti poole rõngastamisega seotud kuludest enda kanda.
Samal ajal jätkab riik täiemahuliselt riiklike linnujaamade töö korraldamist ja arendamist. Näiteks läbib uuenduskuuri Kabli linnujaam, kus korraldatakse lindude rõngastamist riiklikul tasemel, aga võetakse vastu ka huvilisi ja koolitatakse rõngastajaid. Seejuures on riiklikes linnujaamades koolitusel osalemine ka tulevikus kõigile soovijatele tasuta. Lisaks on arendamisel IT lahendused, mis lihtsustavad rõngastajate jaoks andmete esitamist ning riigi jaoks andmete kontrollimist ja süsteemi kandmist.
Kui paljusid inimesi rõngastamisega seotud muudatused mõjutavad?
Rõngastajate hulk Eestis on võrdlemisi väike, jäädes 120 inimese juurde, kuid suhtarvuna vaadates on Eestis isegi kümme korda rohkem rõngastajaid kui näiteks Prantsusmaal. Loodusharidusega seotud inimestest on rõngastamisega seotud paljud. Näiteks riiklikku Kabli linnujaama külastab sügisesel rände perioodil mitu tuhat koolilast, samuti osaleb Kabli ja Pulgoja linnujaamades lindude rõngastamises sadakond vabatahtlikku huvilist. Eraalgatusliku Vaibla linnujaama töös osales 2024. a 41 inimest ning linnujaama külastasid sajad huvilised, lisaks mitukümmend kooliekskursiooni.
Tarvo Valker, pikaaegne rõngastaja
Paljudes riikides peavad harrastusrõngastajad tasuma rõngaste kulu, mina isiklikult arvan, et see on asjade loogiline areng. Eestis kavandatavad tasud on teiste riikide hinnakirjadega sarnases suurusjärgus ja keskmisele harrastusrõngastajale ei ole need ülemäära koormavad. Küll aga võiks mõelda erandina koostöölepingutele eraalgatuslike linnujaamadega, kelle panus ornitoloogilisse loodusharidusse on väga suur. Ka Kablist käib nädalavahetustel läbi mitusada noort, kes suure osa ajast nutivabalt veedavad. Just hariduslikku osa tuleks rõngastustegevuses senisest rohkem märgata!
Toomas Tammaru, Tartu Ülikooli zooloogia osakonna juhataja, hobirõngastaja
Lisaks sellele, et lindude rõngastamise tulemusena koguneb väärtuslikku teavet looduse kohta, on tegemist olulise kultuurinähtusega ka veidi kaudsemal moel. Seda seeläbi, et rõngastamine kui paljudele väga atraktiivne tegevus („kui saaks linnukest pihku…“) on toonud looduse ja looduse uurimise juurde palju noori, kellest hiljem on saanud edukad teadlased, väljapaistvad looduskaitsetegelased või lihtsalt loodust tundvad ja väärtustavad inimesed. Käimasolev Eesti linnurõngastamise korrastamine on kindlasti väga teretulnud, asja peale pole tõesti ammu süstemaatiliselt mõeldud. Tasu küsimise positiivne aspekt on selles, et see võimaldaks rõngastustegevust suunata, näiteks nii, et maksust vabastatakse kvaliteetsemaid teadusandmeid tootvad ettevõtmised (näiteks süstemaatilised seireprojektid). Potentsiaalset murekohta näen selles, et rõngastajaks saamine ei tohi muutuda tõsisele huvilisele kättesaamatuks unistuseks ei finantsiliste barjääride ega liigse reguleerituse tõttu. Oht võib olla selles, et Lääne-Euroopa mallide kriitikavaba ülevõtmine võib kaasa tuua meie oludes põhjendamatud piirangud. „Aga, vaadake, Saksamaal…“ ei ole argument, sest meil on loodust ühe loodushuvilise kohta sadu kordi rohkem kui Euroopa tuumikaladel. Meil ei ole vaja loodust loodushuviliste eest kaitsta, amatöörnaturalistid ei suudaks Eesti loodust oluliselt kahjustada isegi kui väga tahaksid. Aga nad ju ei taha. Rõngastagem edasi, targalt!
Oliver Kalda, Eesti Terioloogia Seltsi esimees
Nahkhiirte rõngastamise tavad ja praktikad on Eestis lindude rõngastamisest märksa erinevad. Loomi rõngastatakse igal aastal võrdlemisi vähesel hulgal ja erinevalt lindudest on rõngastamine enamasti seotud konkreetse uurimustööga ja hobirõngastajaid ei ole. Oluline on ka see, et kõik Eestis elavad nahkhiire liigid on kaitse all, mis seab nende häirimisele täiendavad piirangud. Rõngaste väljastamisel küsitav tasu ei ole tavatu ka mujal maailmas ning ei muuda olulisel määral nahkhiirte rõngastamise tegevust ka Eestis. Kõik, mis vaja saab tehtud.
Timo Kark, Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna juhataja
Eesti on looduskaitse teemades tihti esirinnas ning sellega kaasnevad riigile ka küllaltki suured kulud. Seda näiteks looduse taastamisel, looduskaitseliste piirangute hüvitamisel, riikliku seire korraldamisel, aga ka lindude ja nahkhiirte rõngastamisel. Kui eestlaste jaoks tundub elementaarne, et riik seda kõike teeb ja korraldab, siis paljud riigid tunnistavad, et nemad ei ole nii rikkad ja me räägime siin majanduslikult väga edukatest riikidest. Olen väga seda meelt, et kodanikuteadust tuleb edendada ja lindude rõngastamine on üks sellistest tegevustest, kus igaüks, kes on läbinud vastava koolituse, saab kaasa lüüa. Selleks, et vabatahtlikke kaasata, peab riik pidama üleval siiski teatud süsteeme ja tagama kommunikatsiooni, andmete kogumise, analüüsimise ning kandma ka sellega seotud kulud. Rõngastamise puhul tagama ka rõngaste olemasolu ja väljastamise. Vabatahtlike panus lindude rõngastamisel on äärmiselt oluline ja hindame seda panust kõrgelt. See on tore tegevus, aga sellega kaasneb ka suur vastutus ja teatavad kohustused. Rõngastamise tasuliseks muutmisega ei soovi me vabatahtlikke eemale peletada, vastupidi – teeme omalt poolt kõik selleks, et linde ja nahkhiiri rõngastataks Eestis ka 5, 10 ja 25 aasta pärast ning süsteem on jätkusuutlikum, kui suudame tagada minimaalse rahastuse rõngaste soetamiseks ja väljastamiseks ning olemasolevate süsteemide töös hoidmiseks.
Kokkuvõte
Hindame kõrgelt kõigi panust looduse uurimisse ja kaitsmisse. Rõngastamine on teaduslik meetod, mille eesmärk on koguda teavet lindude ja nahkhiirte liikumise ning eluviiside kohta. Kuigi rõngastamise tasuliseks muutmine on vaid väike osa laiematest muudatustest, on sellel oluline roll rõngastamise valdkonna korrastamisel ja jätkusuutlikkuse tagamisel. Kavandatavate tasudega ei teenita kasumit, vaid need aitavad osaliselt katta rõngastamisega seotud kulusid. Teeme kõik endast oleneva, et uued reeglid oleksid mõistetavad ja toetaksid lindude ja nahkhiirte uurimist ning kaitset parimal võimalikul viisil.
Autor: Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Ragne Erimäe
