Püramiid-koerakäpp ja tema käekäik Eestis
Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis) (L.) Rich. on käpaliste sugukonda kuuluv liik. Vahel on toodud esile selle liigi sarnasust hariliku käoraamatuga (Gymnadenia conopsea) ja tõepoolest ongi neil õied ka võrdlemisi sarnased. Selgeks erinevuseks käoraamatutest on õie huule alusel olevad kaks väikest naastu, samuti õite roosakaspunane või tumeroosa värv ja õisiku püramiidjas või koonusjas kuju, eriti õitsemise alguses (joonis 1). Õitsemise edenedes kasvab õisik mõnevõrra kõrgemaks ja munajamaks. Õitel on kuni 1,5 cm pikk niitjas kannus nagu ka hariliku käoraamatu õitel. Fülogeneetilised uuringud on näidanud püramiid-koerakäpa lähedust ka arukäpaga. Liigi esmakirjeldaja Carl von Linné paigutaski ta käppade (Orchis) perekonda, kust ta hiljem prantsuse botaaniku Louis Claude Marie Richardi ettepanekul eraldi üheliigilisse perekonda ümber paigutati (Fay et al 2024)1.
Püramiid-koerakäpa põhilevila on Euroopa lõunapoolsemates piirkondades, ulatudes ka Väike-Aasiasse, Kaukaasiasse, Süüriasse ja Iraani ning ka Põhja-Aafrikasse. Eestis on ta oma levila põhja- ja kirdepiiril (Hultén, Fries 1986)2. Põhja-Euroopa leiukohad asuvadki peamiselt vaid Läänemere saartel − Saaremaal, Rootsis Gotlandil ja Ölandil ning ka Møn'i saarel Taanis.
Eestis asuvad püramiid-koerakäpa leiukohad peamiselt Saaremaa läänerannikul, Sõrve poolsaarel ja ka Abrukal, vaid üksikud leiukohad on mujal Saaremaal ning Muhus. Mandri-Eestis on pikemalt teada üks osapopulatsioon Hara lahe piirkonnas, viimasel ajal on avastatud mõned väikesed leiukohad ka Lääneranna vallas, praegusel Pärnumaal (joonis 2). Liik ei talu kuigivõrd talvekülma ja seetõttu ilmselt piirdubki levik meil Lääne-Eesti mereäärsete aladega.
Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetel on praegu aktiivseid leiukohti 145, ühtekokku ligi 100 hektaril. Leiukohtadest ligi 2/3 on väiksemad, kui pool hektarit ja 90% alla 1 hektari. Vaid peamistel tuumaladel Sõrves ja Saaremaa läänerannikul ning Läänemaal Hara lahe ääres on mõned ulatuslikumad leiukohad. Kümmekond leiukohta on kirjas punktidena, kus viimasel kümnendil ei ole liigi isendeid enam leitud.
Püramiid-koerakäpp kasvab peamiselt niitudel, lubjarikastel ja hästi dreenitud muldadel, talub küll mõningast varju (Fay et al 2024), kuid ei näi taluvat tugevat kulustumist ega võsastumist. Nagu ka mitmed teised käpalised on ta võrdlemisi tundlik spetsiifiliste seensümbiontide esinemisele kasvukohas (Hartvig et al. 2024)3. Lisaks on uuringutes välja toodud, et püramiid-koerakäpa õisi suudavad tolmeldada edukalt vaid liblikad (Davies et al. 1983)4, ilmselt seetõttu on ta ka edukam just niitudel.
Riiklik seire
Keskkonnaagentuur korraldab riiklikku seiret I ja II kategooria liikidele soontaimede liigiseire metoodika alusel. Püramiid-koerakäpa seiret on läbi viidud alates 1994. aastast. Algusaastatel toimus seire valitud püsiseireruutudel, hiljem mindi üle seisundiseirele, et kajastada populatsioonide käekäiku asurkonna piires ühtlasemalt. Alates 2018. aastast on seisundiseire kohad paigutatud leiukohtadesse juhuvalimi meetodil, et saada statistiliselt usaldusväärsem andmestik. Riikliku seire andmeid (leitavad Keskkonnaseire infosüsteemis)5 on viimase tosina aasta jooksul püramiid-koerakäpa kohta kogutud 25 erinevast leiukohast. EELISesse on lisaks kantud ka inventuuride ja muude loodusvaatluste andmed, neid on sama aja kohta kogunenud paarsada.
Riikliku seire andmetel on püramiid-koerakäpa peamisteks kasvukohtadeks loometsad ja kadastikud, looniidud, pärisaruniidud ja rannaniidud (joonis 3), viimaste puhul ka pigem rannaniidu kõrgemad osad üleminekul aruniitudeks.
Kasvukohad pärandniitudel sõltuvad majandamise intensiivsusest − mõõdukas niitmis- või karjatamiskoormus tuleb ilmselt kasuks, liigne koormus ja järjepidevus võib populatsiooni ka oluliselt kahjustada. Meelsasti asustab püramiid-koerakäpp häiritud pinnasega alasid, mistõttu on meilgi mitmed leiukohad hooldatavatel tee- või kraavipervedel, mingit mõju võib avaldada ka kruusateedelt laiali paisatud tolm. Seirevaatlustel registreeritakse andmeid nii koosluse kui kasvukoha osas, aga ka mõjutegurid ja kaitsekorralduslikud soovitused.
Puistu keskmiseks liituseks mõõtekohtadel saame 0,16, siiski on enam kui neljandikul leiukohtadest liitus 0,4 kuni 0,6, need on siis peamiselt loometsades leiduvad leiukohad. Enamesinevateks kaaslasliikideks rohu- ja põõsarindes on kahanevas järjestuses hobumadar, arukaerand, pajuvaak, värvmadar, harilik lubikas, angerpist, harilik kadakas, harilik härghein, harilik käoraamat, harilik angervaks, verev kurereha, suur käopõll, sinihelmikas, põldmurakas, kerakellukas, keskmine värihein, põldtimut, vesihaljas ja rulltarn, harilik nurmenukk.
Peamistest mõjuteguritest on seirel välja toodud rohumaade hülgamine, võsastumine või kinnikasvamine, kokku ligi 2/3 vaatlustest. Üldine konkurents kaaslasliikide poolt ehk rohurinde tihenemine on välja toodud viiel korral. Seireliigi esinemisel on allajäämist rohurinde keskmisele kõrgusele märgitud 33% juhtudest, 40% on seiratavad taimed olnud rindes teistega võrdsed (joonis 4), 25% vaatlustest kõrgemad. Karjatamine on mõjutegurina nimetatud vaid kahel korral ja seda pigem negatiivses mõttes ehk ülekarjatamisena. Niitmine on mõjutegurina toodud välja kolmel korral, teeäärte hooldusena. Ei saa välistada, et mõnda ala on niidetud või asutud karjatama hiljem, vaatlusjärgsel hooajal. Sageli on nimetatud väga põuase kevade või suve esimese poole esinemine (20% seirevaatlustest), mis näis seireaastal mõjutavat õitsevate isendite arvu. Viiel vaatlusel on mainitud metssigade kahjustust, millest neli juhtumit jäävad kümne aasta tagusesse aega, üks 2021. aastasse. Paaril korral on täheldatud isendite noppimist ja ühel korral rekreatiivse tegevuse mõju.
Kaitsekorraldusliku meetmena kasvukoha tingimuste parandamiseks on seirajad soovitanud kaheteistkümnel korral tõsta niitmise või ekstensiivse karjatamise koormust, kahel korral teostada võsatõrjet. Vaid ühel korral on soovitatud karjatamise intensiivsust vähendada.
Kui suur on Eesti püramiid-koerakäpa asurkond?
Hinnangut kogupopulatsiooni arvukusele Eestis üksnes seire põhjal on keeruline anda, kuna püramiid-koerakäpa populatsioonide iga-aastane arvukus võib muutuda suurtes piirides, sõltudes ilmastikust, nii talvitumisoludest kui ka kevadsuvistest põuaperioodidest, õitsemisaegsetest tolmeldajate käekäigust, seemnelisest levikust jpm. Kasutades nii seire, inventuuride kui muude vaatluste andmeid võime siiski tuletada mingi arvukusvahemiku.
Kui liita EELISes registreeritud kõigi leiukohtade viimase vaatluse (periood 2013−2024) arvukused, saame koguarvukuseks 11 749 isendit. Nende hulgas on aga mitmed vaatlused liigile võrdlemisi soodsast inventuuriaastast (2017), kus loendati mitmes suures populatsioonis üle 2 000 isendi. Ühelgi teisel aastal nii suuri arvukusi ei ole kirja pandud, kuid ilmselt pole ka ulatuslikke populatsioone alati ülepinnaliselt loendatud. Tõenäoliselt on ka paljud teised EELISesse kantud vaatlused tehtud liigile võrdlemisi soodsal või isegi erakorralisel aastal, kuna siis on taimed suuremad ja väljapaistvamad ning neid märgatakse rohkem ning erakorraline vaatlus ka registreeritakse loodusvaatlusena sagedamini. Paljude käpaliste bioloogias on tuntud tõsiasi, et ebasoodsa aasta võivad taimed üle elada vegetatiivsena või sootuks nn soikeseisundis, mil taimel maapealseid osi üldse ei moodustu. See võib järgneda ka näiteks edukale õitsemis- ja viljumisaastale. Vaatlustel on valdavalt loendatud õitsevaid või viljunud taimi, vegetatiivseid on sageli oluliselt keerulisem avastada.
Juhuvalimi alusel seiratud mõõtekohtades (2018−2024) on saadud arvukuseks keskmiselt 4,5 isendit. Kuna 2/3 kõigist populatsioonidest on väiksemad kui 0,5 ha, mis vastab ka enam-vähem sellele pindalale, mida ühe seirekoha külastus peaks hõlmama, siis ekstrapoleerides saadud tulemuse 98 hektarile, saame koguarvukuseks vähemalt 882 isendit. Seda võiks siis käsitleda Eesti kogupopulatsiooni generatiivsete isendite miinimumarvukusena selle perioodi juhuslikul aastal.
Autor: Keskkonnaagentuuri spetsialist Aat Sarv
1 Fay M. F., Raistrick R., Bazzicalupo M., Calevo J., 2024. Plant portrait. 1105. Anacamptis pyramidalis (L.) Rich. Orchidaceae. Curtis's Botanical Magazine: 41/2, pp. 175-280. https://doi.org/10.1111/curt.12560
2 Hultén E, Fries M. 1986. Atlas of North European vascular plants: North of the tropic of cancer I-III. Koeltz Scientific Books, Königstein
3 Hartvig I., Kosawang C., Rasmussen H., Kjær E. D., Nielsen L. R. 2024. Co-occurring orchid species associated with different low-abundance mycorrhizal fungi from the soil in a high-diversity conservation area in Denmark. Ecolgy and Evolution: 14/2. https://doi.org/10.1002/ece3.10863
4 Davies J., Davies P., Huxley A. 1983. Wild orchids of Britain and Europe. The Hogart Press London.
5 Keskkonnaseire infosüsteem - KESE. Keskkonnaagentuur. https://kese.envir.ee.
Tutvustus: https://keskkonnaportaal.ee/et/keskkonnaseire-infosüsteem-kese
