1924. aastal alustati hüdroloogilisi mõõtmisi Tänassilma jaamas Tänassilma jõel, Kasari jaamas Kasari jõel, Riisa jaamas Halliste jõel, Tõrve jaamas Pedja jõel, Räpina jaamas Võhandu jõel ja Aesoo jaamas Navesti jõel.
1924. aastal avati täiendavalt varasemetele vaatlusjaamadele veel 15 uut vaatluspunkti, kuid enamus neist sajandi jooksul suleti. Neist osade sajandipikkuse ajalooga seni töötavate jaamade asukohti on jõe lõikes aegade jooksul veidi muudetud. Sellel on olnud praktilised kaalutlused, kuid hüdroloogiliselt on see siiani mittesoovitatav tegevus, sest usaldusväärsete kliimaandmete saamiseks on kõige paremad seirejaamad need, mille asukoht on jäänud muutumatuks.
Uute hüdromeetriajaamade avamise põhjustest võib tuua välja mitmeid, kuid suurima tõuke selleks andsid riiklikud muudatused majanduses: tekkis vajadus vesiehitiste ja veevarustuse projekteerimisel alusandmete järele. Lisaks näitasid uute jaamade vajadust ka suured üleujutused mitmeis Eesti paigus nii 1923. aasta lõpus kui ka 1924. aasta kevadel. Pika ajalooga Tartu hüdromeetriajaama andmetel oli 1923. aasta sügisel suurim uputus pärast 1867. aasta kevadet. Halliste ja Kasari jõgede uurimisele andsid samuti tõuke 1923-1924. aastatel esinenud uputused Pärnu- ja Viljandimaa jõgedel. Viljandi maakonnavalitsuse andmetel said uputustest mõjutatud 589 majapidamist ja pea 20 000 hektarit majandusmaad. Kohalikud mäletasid uputusi ka 19. sajandi kuue- ja seitsmekümnendatest. Lisaks olid uputused esinenud aastatel 1917, 1919, 1922.
Seega oli aeg jaamade avamiseks küps. 1924. aastal loodi riiklikult Sisevete Uurimise Büroo, mida asus juhtima Venemaa jõgede uurimise kogemusega August Velner, kes naasis Venemaalt Eestisse samal aastal.
100-aastastest hüdromeetriajaamadest lähemalt
- Tänassilma jõel avati veemõõdujaam 25. juulil 1924. Esimeseks vaatlejaks jaamas sai Jaan Ruus. Vaatlusi tehti praegusest asukohast 2 kilomeetrit Võrtsjärve poole, Tallinna talu juures. See asukoht on otse Viljandi-Tartu maantee ääres ja praegugi varustatud väikese jalakäijate sillaga.
Tänassilma jõgi Tusti silla kohal 1930 aastal. Allikas: Rahvusarhiivi fotoinfosüsteem FOTIS
Tänassilma jõgi ja hüdromeetriajaam Tänassilma külas 2024 aastal. Allikas: Keskkonnaagentuur
Tänassilma jõe uurimise tööd tehti vastloodud EV Põllutööministeeriumi huvides, et saada infot maaparandustöödeks. Lisaks hüdromeetriajaama avamisele mõõdeti jõe erinevaid karakteristikuid Viljandist Võrtsjärveni, uurimaks võimalust rajada veetee sellel marsruudil. Veidi irooniamaiku annab selle jaama avamisele asjaolu, et järgnevat uputuslikku veetaset Tänassilma jõel tuli oodata üle 20 aasta – üle kahe meetri tõusis veetase uuesti alles 1947. ja 1951. aasta kevadel.
- Kasari seirejaam avati 31. juulil 1924. Kasari jõe esimene veetaseme vaatluslatt asus vana Kasari silla tugisamba küljes. Vaatlusi tegi sillavaht. Praegune vaatlusjaam asub sellest üle poole kilomeetri ülesvoolu, samas asub ka vooluhulga mõõtmise lävend.
Kasari jõgi Kasari silla juures 1925. aastal. Allikas: Rahvusarhiivi fotoinfosüsteem FOTIS
Kasari hüdromeetriajaam, taamal vana maanteesild. Allikas: Keskkonnaagentuur
- Riisa jaam avati 23. juunil 1924 üle Halliste jõe viiva silla küljes. Selle jaama asukoht pole vahepeal muutunud. Vooluhulga esimeseks mõõtmiskohaks sai sillast pool kilomeetrit ülesvoolu asuv lävend, mis mõõdeti pinnakuppude ehk ujukite abil. Tänapäeval on vooluhulga mõõtmise lävendid viidud praktilistel põhjustel sildadele ja ka kaasaegsed mõõteriistad võimaldavad kasutada rohkem erisuguseid lävendeid. Riisa praegune vooluhulga mõõtmise põhilävend asubki sama silla asukohas, kus 100 aastat varem alustati veetaseme mõõtmistega. Lisaks Riisa jaama avamisele oli Halliste üks jõgedest, mida mõõdeti toona põhjalikumalt 60 kilomeetri ulatuses, mille raames tehti jõele Pärnu-Tallinna kitsarööpmelisest raudteest kuni Riisakülani piki- ja ristprofiilid.
Suurvesi Halliste jõel kevadel 1924. aastal üleval pool Riisaküla. Allikas: Sisevete uurimise büroo aastaraamat 1924
Riisa hüdromeetriajaam 2023. aastal. Allikas: Keskkonnaagentuur
- Võhandu jõel (siis Voojõgi) avati hüdromeetriajaamad kahes teineteisele lähedal olevas asukohas ülevalpool ja allpool Räpina paisjärve paisu.. Viimases asukohas alates 05. juulist 1924 asub tänapäevane automatiseeritud hüdromeetriajaam. Esimeseks vaatlejaks oli Räpina paberivabriku tööline Joosep Kade.
Võhandu jõgi allpool paisu 1921. aastal. Vaade läänest. Allikas: Rahvusarhiivi fotoinfosüsteem FOTIS
Võhandu jõgi allpool paisu 2024. aastal. Vaade läänest. Allikas: Keskkonnaagentuur
Võhandu jõgi mõlemal pool paisu, 2024 aastal. Hüdromeetriajaam asub jõe vasakul kaldal. Allikas: Keskkonnaagentuur
- Esimesed vooluhulgad Räpina jaamas mõõdeti 7. augustil mitusada meetrit allpool praegusest mõõtmiskohast. Ka Võhandu jõel tehti hüdromeetriajaamast allavoolu jõe mõõdistusi võimaliku laevatee uurimiseks. Jaama kõrgusreeperiks (püsiva kõrgusega geodeetiline punkt) sai paberivabriku seinal asuv E.W. 1924 punkt, mis on endiselt säilinud, kuid nüüdseks ehitustööde käigus kinni kaetud.
- Tõrve jaam avati Pedja jõel 14. juulil 1924. Pärast hüdromeetriajaama rajamist ehitati jõele pais, mistõttu rajatud jaam ei asunud enam veerežiimi jälgimiseks sobilikus kohas ning jaam tuli ringi tõsta. Uus jaama aukoht valiti 100 meetrit allavoolu, kus jaam asub tänapäevani. Tõrve on seetõttu üks jaamadest, mille veetaseme vaatlusrida ei ole ühtlustatud vaatluste algusest. Seega, kuigi jaam avati 1924. aastal, siis veetaseme rekordeid arvestatakse alates 1929. aastast, kui jaam avati uues asukohas. Esimene vaatleja oli Lilli Pikat.
Tõrve veemõõtja Pedja jõel 1928-1931. Allikas: Rahvusarhiivi fotoinfosüsteem FOTIS
Tõrve hüdromeetriajam 2019 aastal. Paremal veemõõdupost, vasakul veemõdulävendid.
Aesoo hüdromeetriajaam avati 26.06.1924 Sisevete Uurimise Büroo poolt Navesti jõe (siis Naveste jõgi) paremal kaldal Aesoo külas piimavabriku "Hakkaja" vastas. 1927. aasta lõpul ja 1928. aasta alguses ehitati veskipais 20 meetrit senisest hüdromeetriajaamast. Uue paisu ja uue veerežiimi tõttu avati 25.04.1928. aastal teine hüdromeetriajaam (kutsuti ka alumiseks bjefiks), mis paiknes 40 meetrit rajatud paisust allavoolu. 1924. aastal avatud hüdromeetriajaam muutus ülemiseks hüdromeetriajaamaks (kutsuti ka ülemiseks bjefiks). Paisu ülemisel bjefil töötas paralleelselt alumise bjefi jaamaga seirejaam kuni 1950ndateni, misjärel ülemine jaam suleti ning tööle jäi vaid üks jaam nimega Aesoo. Seepärast on Aesoo hüdromeetriajaama ühtne andmerida saadaval alates 1928. aastast.
Aesoo veemõõtja Naveste jõel (Navesti)
1928-1931. Allikas: Rahvusarhiivi
fotoinfosüsteem FOTIS
Aesoo hüdromeetriajaam 2020. aastal. Allikas: Keskkonnaagentuur
Hüdroloogilised mõõtmised
Veetase oli esimene ja peamine näitaja, mida avatud hüdromeetriajaamades mõõtma hakati. Veetaset mõõdeti algusaastatel 3 korda ööpäevas: hommikul, lõunal ja õhtul. Kohalikel omavalitsustel oli kohustus järgida Teedeministeeriumi alluvuses oleva ja 1924. aasta oktoobris ametlikult loodud Sisevete uurimise büroo üksikasjalikke juhtnööre hüdroloogiliste vaatluste tegemisel ja välja panna ametnikest vaatlejad, kes muul ajal täitsid hoopis muid töökohustusi. Kuna 100 aasta jooksul on kasutusele võetud üha automaatsemaid mõõteseadmeid, siis ka vaatlejate arv on hüdromeetriavõrgus vähenenud. Viimased hommikul ja õhtul tehtavad veetaseme vaatlused lõpetati selle sajandi alguses. Vaatlejate kadumisega aga ei kadunud kindla kõrgusega veetaseme mõõtepunktid, millelt veetaset mõõdeti. Neid kutsutakse vaiadeks. 1924 aastaraamatust loeme: „Kontroll näitab, et vee ja jää mõju all veemõõtja kindlad punktid tihti oma kõrgust muudavad. Sarnased muutumised tulevad ilmsiks harilikult puuvaiade ja ebakindlate aluste juures.“ Vaiad omavad tänapäeval uut olulist funktsiooni – automaatika kontroll.
Teine oluline hüdroloogiline parameeter, mis iseloomustab jõgede veerežiimi, on vooluhulk. 1924. aastal avatud jaamadest on sajandipikkune vooluhulga andmerida Tõrve jaamas Pedja jõel, Kasari jaamas Kasari jõel, Riisa jaamas Halliste jõel. Kui tänapäeval mõõdetakse vooluhulka akustiliste seadmetega, siis algusaastatel kasutati lihtsaid ujukeid (pinnakuppusid), aga ka kaasajal endiselt kasutuses olevaid vooluhulga mõõtmise tiivikuid. Tiivikute tootja oli siis ja on endiselt sama – Albert Ott´i loodud OTT firma.
Hoolimata tehnoloogia täiustumisest, on mõningad vooluhulga mõõtmisega kaasnevad väljakutsed jäänud samaks ka 100 aastat hiljem. 1924. aasta aastaraamatust loeme, et mitmel pool ei õnnestunud vooluhulga ja veetaseme vahelist seoskõverat soovitud lühikese aja jooksul konstrueerida, kuna veepind kõikus vähe ja pika aja jooksul. Ka tänapäevased seadmetega mõõtes vajame äravoolu arvutamiseks mõõtmiseid erinevatel veetasemetel. Teine probleem, millega hüdroloogid maadlevad tänaseni, on talviste vooluhulkade mõõtmine. Traditsiooniliselt on selleks vaja kandvat jääkatet, mida juba 100 aastat tagasi kohati ei olnud. Tänapäeval on jääkatte esinemine jõgedel jäänud väga lühikeseks, maksimaalselt kuu aega talve jooksul. Seejuures olgu öeldud, et vooluhulka on turvalisem mõõta stabiilsetes talvistes oludes kindla ja püsiva jääkattega perioodil. Viimased aastad on näidanud sootuks ebapüsivamaid olusid, mis raskendab vooluhulkade mõõtmist. Sulade ja külmade vaheldumine mõjutab jää omadusi ning enne iga mõõtmist tuleb hüdroloogil veenduda, kas jää pealt saab vooluhulka mõõta või tuleb see protsess edasi lükata ja oodata sobilikumaid tingimusi.
Pärast uute jaamade avamist tekkis hüdroelektrijaamade omanikel võimalus saada paremat infot jõgede energeetilise ressursi kohta. Teiseks hakati sildade avauste projekteerimisel arvesse võtma vooluhulga väärtusi. Viimane vajadus on Eestis säilinud tänapäevani.
Autor: Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Tanel Toots
Sisevete Uurimise Büroo aastaraamat 1924
Rahvusarhiivi fotoinfosüsteem FOTIS
