Eluslooduse seire eesmärk on koguda andmeid liikide ja elupaikade seisundi jälgimiseks ning kaitse korraldamiseks. Täiendavat infot leiab eluslooduse mitmekesisuse seire kaardiloost, infot jahiulukite kohta leiab siit, videokokkuvõtet vaata Keskkonnaportaalist.
Ööliblikad kliimamuutuste indikaatoritena
Ööliblikad on tolmeldajad nagu kimalased ja päevaliblikadki, kuid ometi jäävad nad oma tagasihoidliku väljanägemise ja öise eluviisi tõttu meile enamasti märkamatuks. Eestis on ööliblikate riiklikku seiret läbi viidud juba alates 2003. a ning enam kui 1,4 miljonist püütud ööliblikast on liigini määramata jäänud vaid 401 isendit. Sellise andmerea juures saame olla kindlad, et esmakordselt avastatud liik on tõepoolest alles hiljuti oma levilat laiendanud.
2023. a juuli alguses lendas Nigula püünisesse isane luha-pisivaksik, mõned nädalad hiljem lisandus üks emane ning tänaseks ongi Nigula kõige põhjapoolsem leiukoht luha-pisivaksiku areaalis! Ööliblikad on sageli seotud kindlate toidutaimedega ning luha-pisivaksik ei ole siinkohal erand – tema röövikud toituvad eranditult ängelheintel. Selle järgi ongi ta oma eestikeelse nime saanud – Eestis seostub ängelheina ohtrus just jõeluhtadega.
Kuna ööliblikate põlvkonnad on suuremate organismidega võrreldes lühikesed, annab see rühm väga hästi aimu kliimamuutuste mõjust. Mitmed haruldased liigid muutuvad püünistes aina sagedasemaks, näiteks levilat põhja ja lääne poole laiendaval sämptiival (Eversmannia exornata) esineb nüüdseks Nigulas juba püsipopulatsioon, ka kõrbjas aiaöölane (Lacanobia splendens) tegi senise aja püügirekordi, kui hooaja jooksul tabati 12 isendit. Samuti on tähelepanuväärne teise põlvkonna esinemine hooaja jooksul – Sääre püünises Saaremaal tabati septembri teisel poolel liivatee-pisivaksik (Eupithecia distinctaria) ja see oli esimene kord, kui sellel liigil on Põhja-Euroopas tuvastatud teise põlvkonna esinemine.
Põhjamaine üllataja kimalaste seires
Seire puhul on järjepidevus väga oluline, kuid muutuvate vajaduste tõttu võtame aeg-ajalt kasutusele ka täiesti uusi seireskeeme. Üks näide on siinkohal kimalaste seire, mida viidi 2023. a uuendatud metoodika alusel läbi alles kolmandat korda. 2023. a loendati 45 transektil kokku 817 kimalast 23 liigist, sh 18 liiki päriskimalasi ja viis liiki kägukimalasi, kes on päriskimalaste pesaparasiidid. Ohustatud liikidest leiti hallkimalane (Bombus veteranus) ning vähearvukaist liikidest sametkimalane (B. confusus), triipkimalane (B. cryptarum), jaanikimalane (B. humilis) ja Schrencki kimalane (B. schrencki).
Selle suve tõeline üllataja oli aga pikktiib-kimalane (Bombus sporadicus), kes leiti seire käigus uue liigina Juminda poolsaare tipus puudega põlluvaheteel metsaserva lähedal. Ehkki kunagi oli see liik Eestis kaitsealusena kirjas, osutusid varasemad leiud valemääranguteks ja seetõttu arvati pikktiib-kimalane liiginimekirjast välja. Tähelepanuväärne on siinkohal seegi, et kui kliimamuutuste kontekstis jõuab Eestisse üha enam lõunapoolse levikuga liike, siis pikktiib-kimalane on tulnud hoopis põhjast – meile lähimad asurkonnad asuvad Kesk-Soomes ja Skandinaavias.
Hüljestelt nii rekordiliselt kõrged kui madalad loendustulemused
Ka varasematel aastatel on tulnud hallhüljeste seirest rekordilisi loendustulemusi ning 2023. a pole selles osas erand – lennuloendusega registreeriti 6324 hallhüljest, mis on Eesti loendusajaloo kõrgeim tulemus. Viimase 20 aasta jooksul on hallhüljeste arvukus püsivalt tõusnud ning madalamad tulemused jäävad aastatesse, mil loendusolud ei olnud seire läbiviimiseks kõige paremad. Eesti hallhülged on osa Läänemere populatsioonist, mille üldine trend on jätkuvalt tõusev. Eriti kiiresti kasvab nende arvukus Soome lahes, Liivi lahes on seis stabiilsem. Küllap tulevik näitab, kui palju hallhülgeid veel Läänemerre mahub.
Kui hallhülgel läheb hästi, siis sama ei saa paraku öelda viigerhülge kohta. 2023. a registreeriti senise üldloenduse ajaloo madalaim tulemus – 771 täiskasvanud viigerhüljest. Käesoleva aasta järglaste saamiseks soodsad jääolud lubavad loota küll arvukuse languse hetkelist pidurdumist, kuid üksikud head aastad ei suuda peatada pikaajalist langust. Tõenäoliselt jälgimegi praegu ühe põhjapoolse levikuga liigi taandumist Eestist.
Mis ohustab meie metsist?
Kunagi arvukas jahilind metsis on tänaseks looduskaitseline katusliik, kelle kaudu on võimalik kaitsta ka teisi temaga elupaika jagavaid ohustatud liike. Metsise kaitse ja seire on keskendunud peamiselt kukkede mängupaikadele, kuid andmed näitavad, et senise kaitsega ei ole õnnestunud tema arvukuse langust peatada – pikaajaline trend on mõõdukas languses. Arvukuse jätkuvat vähenemist näeme ka lühiajalistes võrdlustes – eelmise seirekorraga võrreldes registreeriti 2023. a samades mängupaikades mängimas kokku 57 kukke vähem, mis tähendab nendes mängudes koguni 17% suurust arvukuse langust vähem kui 5a jooksul.
Alates 2019. a registreeritakse seirete käigus ohu- ja mõjutegurite olemasolu ning hinnatakse nende tugevust. Loendustulemusi mõjuteguritega kõrvutades on võimalik liigi kaitseks kasutatavaid meetmeid paremini kavandada. Viie aasta jooksul metsise seires registreeritud näitajad said värskelt kokku võetud ning pole sugugi üllatav, et kümme kõige sagedamini üles märgitud mõjutegurit on seotud peamiselt kuivendamise, metsade majandamise ja metsise looduslike vaenlastega. Samas näeme andmetest, et paiguti on probleemiks saanud ka külastuskoormus ning transpordist põhjustatud müra- ja valgusreostus.
Kormoran
Kormorani leidus küll Eesti aladel juba kiviajal, kuid praeguse asurkonna esimene teadaolev pesitsus registreeriti 1983. a Soome lahel. Selles ajast alates on kormorani pesitsuspaaride arv Eestis järjepidevalt kasvanud. Liigi levila laienemisele ja arvukuse tõusule on aidanud kaasa nii tõhusate kaitsemeetmete rakendamine pärast väljasuremise äärele viimist kui keskkonnamürkide vähenemine.
Kormoranide arvukust jälgime kahe erineva seiretöö raames – väikeste meresaarte haudelinnustik ja linnukolooniad. 2023. a seire tulemustel oleme jõudnud uue rekordini – kokku loendati 39 981 pesitsuspaari, kuid arvestades loendamata jäänud kolooniaid, võib möödunud aasta pesitsusasurkonna suuruseks hinnata 40 000–41 100 pesitsevat paari. Neist suurem osa asustab Liivi lahe Pärnumaa piirkonna ja Väinamere laidusid ning sisemaal pesitseb 11% paaridest. Arvukusmudeli alusel on Eesti kormoranide populatsioon kasvanud viimase 12a jooksul keskmiselt 8,1% aastas.
Eakad rõngakandjad Eestist ja mujalt
Lindude rõngastamine ja märgiste taasleidude registreerimine võimaldavad meil koguda andmeid nende elukäigu ja rännete kohta. 2023. a tehti Eestis 87 788 rõngastust, neist omakorda 39 779 linnujaamades: Vaiblas rõngastati 21 908, Kablis 13 365, Pulgojal 4458 ja Sõrves 48 lindu. Lisaks lindudele said märgise ka 41 nahkhiirt kuuest liigist. Taasleidude hulgas oli Eestis rõnga saanutest 1197 lindu, mujal rõngastatud lindude vaatlusi kogunes 228, lisaks leiti välismaal Eesti rõngaga linde 295 korral.
2023. aastal tuli kaks põnevat leidu, mis mõlemad näitavad lindude pikaealisust. 3. aprillil saabus meie kühmnokk-luige vaatlus Venemaalt Tveri oblastist. Lind rõngaga SA 2589 oli saanud oma märgise Pärnu lahes Sangelaiul 2007. a suvel (rõngastaja Peeter Raja) ja nüüd vaatluse hetkeks oli lind 15 aastat 8 kuud ja 29 päeva vana. Teine vanuserekord tuli 1. mail Keila lähedalt suur-konnakotkast, kel oli jalas rõngas numbriga A 8668. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on Eesti vanima (16 aastat, 9 kuud ja 16 päeva) konnakotka vaatlusega, sest rõnga sai see lind jalga juba 2006. a suvel. Rõngas oli aga fotograaf Tarmo Sammali fotol hästi tuvastatav, seega kahtlusi ei tekkinud.
21. juunil avastati seire käigus Alutaguse vallas Ida-Virumaal kasel asuvast raopesast kaks habekaku poega. Üks neist küll hukkus, kuid teisele pesapojale pandi jala ümber metallrõngas. Eelmine habekakkude rõngastamine toimus 2009. a, mil märgistati kolm pesapoega Kauksis Ida-Virumaal. Ühtlasi oli tegemist ainsa 2023. a habekaku õnnestunud pesitsusega – kõik varasemalt teadaolevad pesapaigad olid asustamata ning kahes uues pesapaigas pesitsemine ebaõnnestus.
2023. a sai esmakordselt Eestis rõnga külge ka väikehüüp, kes tabati 10. augustil Pulgojal.
Narva jõe liigilisse koosseisu lisandus mitu uut võõrliiki
Eesti suurima jõe Narva jõe kalastiku kohta on olnud suhteliselt vähe teada. Seda lünka on mitmel viimasel aastal täidetud CleanEst projekti raames suurte jõgede seiremetoodika arendamise ja Narva jõe kalastiku seire läbiviimise käigus. 2023. aastal pöörati enam tähelepanu mitmete haruldasemate kalaliikide olemasolu ja arvukuse väljaselgitamisele, samuti võõrliikide olemasolu ja leviku uurimisele. Kalade ja suuremate vähilaadsete seirel tehti koostööd Eesti Loodushoiu Keskuse ja Maaülikooli teadlastega.
Narva jões on levinumad need liigid, mida kohtab sageli teisteski jõgedes ning järvedes: ahven, nurg, särg, linask, haug, roosärg, latikas jne. Kaitsealustest, ohustatud ja üle-Euroopalise tähtsusega liikidest leidus sagedamini angerjat, jõesilmu ja hinku, harvem lõhet, vingerjat, võldast; väga harva harjust, tõugjat, jõevähki, atlandi tuura ja merisiiga. Seiretulemused viitasid, et mitmed kalaliigid, mida varem on peetud Narva jõe puhul tavapärasteks, on seal tegelikkuses suhteliselt haruldased. Nende seas on nii kaitsealuseid liike (nt harjus, võldas) kui ka tavalisi jõekalu (nt lepamaim, tippviidikas). Mitmed liigid on Narva jões vaid tänu taasasustamistele (atlandi tuur, lõhe). Väga vajalik oleks taastada endised koelmualad jõe alamjooksul, eeskätt tagada piisav ja püsiv veevool Narva linnas asuvas endises 2 km pikkuses kärestikulises jõesängis.
Murettekitavalt sageli registreeriti seire käigus mitmeid võõrliike, sagedamini hõbekokre, ümarmudilat ja lontmudilat. Seejuures lontmudilat, ogapõskset vähki ja hiina villkäpp-krabi registreeriti 2023. aastal Narva jões esmakordselt. Varem teada olnud kaugida unimudila puhul tuvastati tema senisest laiem levik jõe alamjooksul. Võõrliikide invasiooni tagajärjeks on mitmete sama elupaika jagavate kodumaiste liikide arvukuse langus või hävimine, mispärast on oluline võõrliike mitte levitada!
LVA (nahkhiired)
Meie mitmete põnevate vabatahtliku seire projektide seas, toimus juba teist aastat järjest ka talvituvate nahkhiirte vabatahtlik loendus. Projekti käigus kutsusime üles inimesi teada andma oma keldrites talvituvatest tiivulistest imetajatest, kasutades selleks loodusvaatluste nutirakendust. Projekti käigus esitati kokku 79 vaatlust ning kokku vaadeldi 175 nahkhiirt. Enim oli keldrites põhja-nahkhiiri (94 isendit), kellest palju maha ei jäänud ka pruun-suurkõrvad. Kui enamasti nähakse keldrites talvitumas üksikuid nahkhiiri, siis Viljandi maakonnas Kärevere külas leiti ühest keldris kokku koguni 17 nahkhiirt!
Suurkiskjatel läheb jätkuvalt hästi
Suurkiskjate käpakäik on viimastel aastatel olnud väga hea. Karu arvukus on tõusnud teadaolevate aegade, hundi arvukus viimase 25 aasta ja ilvese arvukus viimase kümne aasta kõrgeimale tasemele.
Arvudes väljendatuna küündis karu arvukus 2022. a suvel 950 isendi tasemele ja erinevaid sama-aastaste poegadega emakarusid oli Mandri-Eestis koguni 96. Meie saartel karud kanda kinnitanud veel ei ole, kuid aegajalt käivad üksikud isendid seal maad kuulamas. Huntide sügisene ehk jahihooaja eelne arvukus ulatus 2022. a 300–330 ja 2023. a ligi 350 isendi tasemele. Erinevaid teadaolevaid hundikarju, milles sündisid kutsikad, oli 2022. a 33 ja 2023. a vähemalt 35. Pikemaajalise eesmärgina on suurkiskjate kaitse- ja ohjamise tegevuskavaga aastateks 2022–2031 seatud eesmärgiks hoida erinevate hundikarjade arvu Eestis vahemikus 20–30 pesakonda. Seega võib öelda, et huntide arvukus on Mandri-Eestis viimastel aastatel onud isegi soovitud tasemest kõrgem. Saare- ja Hiiumaal on viimastel aastatel kohatud vaid üksikuid isendeid, kuid kohalikku hundi juurdekasvu registreeritud ei ole. Meie ülejäänud saared on aga kaugelt liiga väikesed kandmaks välja suure territooriumi nõudlusega hundikarju.
Ilvese asurkond, mis 2010 ja 2011 aasta külmade ja lumerohkete talvede järel aset leidnud metskitse arvukuse järsu languse tõttu täbarasse olukorda ehk toidupuudusesse sattus, on arvukuse madalseisust üle saanud. Ilvese arvukus küündis 2022 aastal juba vähemalt 550–600 isendi tasemele ja erinevaid poegadega emailveseid eristati 86. Suure tõenäosusega suurenes ilvese arvuks 2023. a veelgi.
Muutused sõraliste populatsioonides
Kohalikke uluksõralisi on meil neli liiki: hirvlastest põder, metskits ja punahirv ning sigalastest metssiga. Neljast liigist kõige ulatuslikumad muutused on viimase kümne aasta jooksul toimunud metssea arvukuses. 2014. a Eestisse jõudnud sigade Aafrika katku (SAK) ja selle mets- ja kodusigadele ülimalt ohtliku haiguse tõrjeks rakendatud intensiivsema küttimise koosmõjuna langes metssigade arvukus kolme-nelja aastaga ligi viis-kuus korda. Koos SAKi laialdasema leviku taandumisega pöördus arvukus taas kiirele tõusule. 2023. a alguses küündis metssea jahihooaja järgne asurkonna suurus 15 000 isendi tasemel. Paraku ei ole SAK Eesti loodusest veel kaugeltki kadunud ning nii 2023. a kui ka 2024. a esimestel kuudel on seda haigust tuvastatud kütitud või surnuna leitud metssigadel. Seega oht uute taudikollete tekkimiseks ning haiguse metssigadelt kodusigadele ülekandumiseks püsib ning koos metssigade asustustiheduse kasvuga see risk ka suureneb.
Metskitse arvukus, mis 2010 ja 2011 aasta raskete talveolude tõttu järsult langes, läbis aastatel 2015–2019 kiire tõusu ning paar aastat tagasi ulatus poegimise perioodi eelne arvukus 130 000–145 000 isendi tasemele. Viimase kahe aasta jooksul on metskitse arvukus aga selgelt langenud ning seda võib seostada oluliselt suurenenud kisklussurve, mitme viimase talve ilmastikutingimustest tingitud suurema suremuse ning küttimise koosmõjuga. Arvestades suurkiskjate kõrge arvukusega, on üsna tõenäoline, et metskitse arvukuse langus jätkus läbi 2023. aasta ja jätkub veel ka käesoleval aastal.
Kui aastatel 2015–2019 langetati metsa- ja liikluskahjude vähendamise eesmärgil põdra arvukust asurkonna aastast juurdekasvu ületava küttimisega samm-sammult ligi kolmandiku võrra, siis viimasel paaril-kolmel aastal on küttimisurve püsinud ligilähedaselt põdraasurkonna aastase juurdekasvu tasemel ning põdra üldarvukuses suuri muutuseid toimunud ei ole. Viimaste aastate põdra arvukust 10 500–11 500 isendit talve lõpu seisuga võib pidada nii põdra asurkonna enda elujõu kui ka põtrade tekitatavaid metsakahjudega arvestades üsna optimaalseks.
Kuigi viimase paari aasta jooksul on punahirve arvukus püsinud sarnasel ~10 500–11 000 isendi tasemel siis kümne aasta taguse ajaga võrreldes asurkonna suurus pea kahekordistunud. Lõviosa (ligi ¾) Eesti elutsevatest punahirvedest elab saartel (Saare- ja Hiiumaal). Mandril on punahirve levik ebaühtlane ja asustustihedus valdavalt madal. Enamus Mandri-Eesti punahirvedest elutseb riigi lõunapiiri läheduses.
Autor: Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Ragne Erimäe
