Postimehe (aprill–mai 1924) ja hüdroloogiaosakonna andmebaasi järgi oli 1924. aasta kevad veerohke kogu Balti piirkonnas. Daugaval purunesid jäämineku tõttu üle jõe viivad sillad, Emajõe kevadine suurvesi oli mõõtmisajaloos suuruselt kolmas pärast 1867. ja 1868. aastat.
Harvaesineva kolme meetrini tõusis Peipsi veetase 12. aprillil, mis 24. aprilliks oli tõusnud juba kolme ja poole meetrini. 29. ja 30. aprillil teatas Postimees, et Piirissaare külad on hädaohus. Paljud elanikud olid oma majadest välja kolinud, edasiseks kardeti põhjatuultega jääminekut, mis oleks võinud külad järve uhtuda. Kui tuua paralleele tänapäevaga, siis sarnane põhjatuul tõusis Peipsil ka 2024. aasta 3. aprillil, aga siis oli veetase õnneks üle 1,5 meetri madalam ja jää katkine (Pilt 1).
Esimeseks maiks 1924 oli veetase tõusnud 361 sentimeetrini, kõigi aegade rekordini oli jäänud veel 15 sentimeetrit ja 12 päeva. Tartust saadeti olukorraga tutvuma maakonna-, politsei ja sõjaväe esindajad (Pilt 2).
Ekspeditsiooni kirjeldab selleaegne Postimees mitmes järjestikuses mai alguse väljaandes. Piirissaarele minnakse mitmes etapis, kõigepealt laevaga Praagale ja sealt edasi lootsikutega Pedaspää külani. Teel kohatakse kohalikke kalamehi, kes on ujuvad metsaalused võrke ja mõrdasid täis pannud. Piirissaarele jõudnuna tutvutakse olukorraga ja ärgitatakse kohalikke palkidega võimaliku jää liikumist tõkestama.
8. mail tuleb teateid, et jää on liikuma hakanud. Majad aga, mida jää ära lõhkuda ähvardas, asuvad nüüd hoopis Varnja külas, kus kolm maja on asukohta vahetanud ja hulk teisi hooneid lõhutud. Probleem on ka Peipsiäärsete külade põllumeestel, kelle maad on üle ujutatud ja mure tulevase heina- ja viljasaagi pärast suur.
12. mail tuleb teateid, et Peipsi on jääst vabanenud, samal päeval sünnib vaatlusajaloo Peipsi veetaseme rekord – 376 sentimeetrit Mustvee hüdromeetriajaama andmetel.
Järelkaja
Peipsi järve kõrged veetasemed olid Eestis probleemiks juba 19. sajandil. Andmed üleujutuste kohta pärinevad aastatest 1840, 1844 ja 1867. Nii Eesti kui ka Venemaa teadlased (K. E. von Baer, G. Helmersen, I. Spindler, E. König jt) on uurinud Peipsi järve ning otsinud järve veetaseme alandamise võimalusi. Pärast 1924. aasta järjekordset üleujutust, muutus probleem uuesti aktuaalseks. Siis peeti otstarbekaks parandada Narva jõe väljavoolutingimusi Peipsi järvest. Selleks süvendati Narva jõe sängi ning ehitati voolu suunav tamm ja setteid koguvad vooluga risti olevad kaldakaitse rajatised.
1924. aasta rekordilise veetaseme ja keskmise arvestusliku veeseisu vahe on 1,5 meetrit, absoluutse maksimumi ja miinimumi vahe 3 meetrit. Taolised veetaseme kõikumised võivad nii suure järve puhul põhjustada väga ulatuslikke kaldaalade üleujutusi. Üleujutatud ala 1924. aastal oli 762 km2. Suurenevad ka üleujutustega seotud riskid, sest viimastel aastakümnetel on Peipsi järve kaldaaladele (Mustvees ja Räpinas) ehitatud ning planeeritud suuri ja olulisi rajatisi (Mustvee ja Omedu sadam, Räpina puhkerand ja jahisadam jt). Siiski, pärast uputuslikke 1920ndaid on Peipsi kevadised suurvee tipud jäänud järjest madalamaks. Viimane üle kolmemeetrine veetase registreeriti Mustvee jaamas 4. mail 2010 – 314 sentimeetrit. Suurvee tekkeks on oluline suur lume veevaru ja hiline kevad. 2024. aasta veevarust suur osa kadus 2023 lõpus, suurvee tõus algas veebruari keskel, tavapärase märtsi keskpaiga asemel. 2024. aastal piirdub Peipsi veetaseme tipp 240 sentimeetriga. Selline veetase on püsinud juba aprilli algusest ja hakkab tõenäoliselt langema mai alguses. Jääkatte lagunemine algas 20. märtsil ja kestis viimaste aastate keskmisest 30. päevast vähem, kokku 20 päeva.
Autor: Tanel Toots Keskkonnaagentuurist Postimehe (aprill–mai 1924) ja hüdroloogiaosakonna andmebaasil
