Üks esimesi kevadekuulutajaid on rohukonn – väike tagasihoidliku välimusega kahepaikne, kes kassi nurrumisele sarnaneva pulmalauluga sigimisveekogus paarilisi kutsub (kuula rohukonna laulu siit). Seljalt pruunikates toonides rohukonna on võimalik sarnase välimusega rabakonnast eristada ümarama nina, pikemate jalgade, väiksema tagajala pöiaköbrukese ja kauni marmorja kõhumustri järgi. Kindel eristamistunnus ongi aga nende laul, mis rabakonnal meenutab hoopis supipaja mulksumist või kauguses külakoera haukumist (kuula rabakonna laulu siit). Noorloomade, kudu ja kulleste määramine on keeruline ja vahel jätavad ka rohkete kogemustega eksperdid rohu- ja rabakonnad liigini määramata.
Kuigi suuremas osas Eestis on rohukonn üks tavalisemaid kahepaikseid, ei olnud tema leidumine Saaremaal veel hiljuti kinnitust leidnud.
Vasemal pildil rohukonn ja tema tagajala väike pöiaköbruke (foto Ragne Erimäe ja Elin Soomets-Alver). Paremal rabakonn, kellel on teravam ninamik ja suurem pöiaköbruke kui rohukonnal (foto Rein Nellis ja Elin Soomets-Alver).
Infot kogunes mitmelt poolt
Esimesed vihjed rohukonna võimalikust ilmumisest Saaremaale jõudsid meieni viie aasta eest, kui pisiimetajate seire käigus leiti pudelpüünisest „kahtlaselt ümara ninaga konnapoeg“, kes end rohu sisse peitis, enne kui seiraja teda lähemalt uurida jõudis. Sarnaseid juhuslikke kohtumisi „ebaharilikult suurte rabakonnadega“ kogunes ka erinevate linnuseirete käigus. 2021. aastal esitati kahepaiksete vabatahtliku seire raames loodusvaatluste nutirakenduse kaudu Saaremaalt kolm rohukonna vaatlust.
Hiljuti tehti Saaremaal ka euroopa naaritsa asustamise-eelseid toidubaasiuuringuid, mille käigus leiti rohukonna juba mitmelt poolt. Samuti koguti rohukonna levikuandmeid Kuressaare Hariduse Kooli õpilastöö käigus, kuid sel juhul oli liik enamasti määratud kudu alusel (Rahumeel, I., 2024) .
Kuna vaatlusi oli kogunenud omajagu, aga määrangutes esines ebakindlust, oli aeg rohukonna leviku kinnitamiseks ja täpsustamiseks igati küps.
Ülemisel pildil rohukonna kudu (foto Ragne Erimäe), alumisel rabakonna kudupallid koos hariliku kärnkonna kudunööridega (foto Maris Sepp). Sigimiseks hästi sobivates madalsoodes esinesid kõik kolm liiki koos.
Kas tõesti rohukonn Saaremaal? Välitööd aitavad koguda tõestusmaterjali
Kuna sel aastal tuli kevad koos kolme järjestikuse soojalainega väga ootamatult, algas ka kahepaiksete pulmaaeg tavapärasest varem – laulvaid konnasid kohati tavapärasest kaks kuni kolm nädalat varem, juba märtsi lõpus! Et rohukonn on üks esimesi kudejaid, oli välitööde algusega kiire.
Esmalt keskenduti varasematele rohukonna vaatluskohtadele, kus prooviti laulu või täiskasvanud isendite põhjal rohukonna leidumist kinnitada. Kesk-Saaremaal see ka õnnestus, kuid saare ida- ja lääneosas leiti vaid raba- ja kärnkonni. Kuna rohukonna levik paistis piirnevat saare keskosaga, otsiti liiki peamiselt selles piirkonnas erinevatest kudemiseks sobivatest veekogudest. Sellekevadiste välitööde käigus kinnitati rohukonna leidumine kokku 15 sigimisveekogus. Rabakonnaga võrreldes on rohukonna arvukus seni kudemisveekogudes nii täiskasvanud isendite kui kudu ohtruse alusel siiski oluliselt tagasihoidlikum, kuid edaspidi on ilmselt oodata selle liigi leviku ja arvukuse kasvu. Lisaks kahepaiksetele kohati välitööde käigus ka mitmeid teisi huvipakkuvaid liike, nagu sookured, tähnikvesilikud ja apteegikaanid.
Kaardil on punaste ruutudega tähistatud kohad, kust on erinevate allikate (juhuvaatlused, vabatahtlik seire, toitumisuuringud, õpilastöö, 2024. a kevadised välitööd) alusel rohukonna leitud, oranžid ruudud viitavad seni kinnitamata vaatlustele, mille hulgas võib olla ka valemääranguid ning kus välitööde käigus kohati rabakonnasid, rohelistest ruutudest pole veel rohukonna leitud, küll aga on seal kirjeldatud teisi kahepaiksete liike. Andmed 2020–2024. a.
Rohukonna ja teiste kahepaiksetega jagavad elupaika mitmed teised huvipakkuvad liigid – vasakpoolsel fotol sookure pesa tüüpilises Saaremaa madalsoos, paremal kaitsealune apteegikaan (fotod Maris Sepp).
Kuidas rohukonn Saaremaale jõudis ja seal edasi levis?
Saaremaale lähimad rohukonna asurkonnad asuvad mandril ja naabersaarel Hiiumaal, nii et liigi looduslik levik oleks saanud toimuda ainult üle mere. Mõned liigid on tõepoolest suutelised pikki vahemaid läbima ujudes ning levikule võivad kaasa aidata ka teised loomad – näiteks võib kalade mari jääda kinni veelindude jalgadele ja sulgede vahele ning kandub nii ühest veekogust teise.
Keskkonnaagentuuri partner kahepaiksete seires Riinu Rannap on siiski kahtleval seisukohal: „Rohelised konnad ja kärnkonnad võivad küll üle mere ujuda ja on isegi kalurite võrkudesse jäänud. Seda kinnitavad uuringud Taanist, kus mere soolsus on oluliselt suurem, kuid rohukonna kohta selliseid andmeid pole. Konnakudu on ka oluliselt raskem ja kompaktsem kui kalamari, nii et veelindudega edasi kandumine on kaheldav.“ Kuigi looduslikku levikut täielikult välistada ei saa, on tõenäolisem ikkagi levik inimese kaasaabil – kodutiiki või meelepärasesse veekogusse on viidud kudu mujalt Eestist või vabastatud loodusesse hulgaliselt moonde läbinud rohukonni. Edasist levikut Saaremaal võisid aga soosida vooluveekogud – kui rohukonnad jõgedesse-kraavidesse talvituma lähevad, võivad nad veevooluga edasi kanduda.
Sõltumata sellest, kuidas rohukonn Saaremaale jõudis, on see hea uudis paljudele röövtoidulistele loomadele, sh mustale-toonekurele ja euroopa naaritsale, kellest viimase saarele asustamist parasjagu kavandatakse. Ja kuna rohukonn on Eestis pärismaine liik, ei kujuta ta ohtu kohalikule elurikkusele.
Rohukonnal vaenlastest puudust ei ole
Rohukonnal pole uues elupaigas sugugi lihtne hakkama saada, sest ta peab konkureerima teiste kohalike kahepaiksetega ning ka looduslikke vaenlasi on liigil rohkelt.
Kudemisveekogusse suundudes ootavad konkurendid ees ning lisaks võivad harilikud kärnkonnad oma tugeva pulmahaardega ka rohukonna surnuks pigistada; üle tee liikudes on jällegi oht autorataste all hukkuda. Valel ajal ja vales kohas kudedes võib kudu külma saada, samuti toituvad kudust ja kullestest teised veeloomad, sh kalad, linnud ja isegi kaanid. Kui kudust on siiski kullesed arenenud ja moonegi läbitud, peab arvestama suuremate vaenlastega nagu linnud ja imetajad, peamiselt kiskjad.
Suve lõpul tuleb leida sobiv veekogu talvitumiseks – liiga väike kraav või lomp võib põhjani läbi külmuda või hapnikunälga jääda. Ja kevadel algab kõik jälle otsast peale.
Välitööde leiti mitmelt poolt hukkunud rohukonni – vasakul oleva rohukonna oli tõenäoliselt kudema suundunud harilik kärnkonn pulmahaardes surnuks pigistanud (foto Ragne Erimäe), paremal olevad rohukonnad on aga hukkunud talvitumise käigus – väike kuivenduskraav on põhjani kinni külmunud või hapnikunälga jäänud (foto Maris Sepp).
Madalsoos nähti rohukonna kudulaamal toitumas mitmeid hobukaane (foto Ragne Erimäe).
Looduse uurimisse saab panustada igaüks
Rohukonna leidmine Saaremaalt on väga hea näide, kuidas meie teadmiste parandamisele loodusest saab kaasa aidata igaüks. Ekspertide poolt läbiviidava seire või uuringu puhul saame kindlad olla andmete kvaliteedis, kuid spetsialistide hulk ja tööaeg on piiratud. Osade liikide puhul on piiratud ka nende uurimise ajaaken, näiteks kahepaiksetel, kes sigivad vaid teatud perioodil aastas.
Kahepaiksete vabatahtlikud vaatlejad on viimastel aastatel oluliselt parandanud eri liikide leviku andmeid ning leidnud juurde ka selliseid sigimisveekogusid, millest isegi eksperdid varasemate tööde alusel teadlikud ei olnud. Nüüd tuleb ka Saaremaal pruuni konna nähes tähelepanelikum olla – on ta raba- või hoopis rohukonn? Et oma vaatluste kindlust suurendada, on vajalik panna vaatlusega kaasa foto-, video- või helifail, mille alusel on võimalik liigi määrangut kinnitada.
Iga vaatlus loeb!
-
Esita oma vaatlus Loodusvaatluste nutirakenduse kaudu ja võta osa Keskkonnaagentuuri kahepaiksete vabatahtlikust seirest.
-
Vaata järele Keskkonnaagentuuri 2023 aasta kahepaiksete vabatahtliku seire tarkuseminuteid.
-
Kahepaiksete määramisabi leiad ELFi talgute lehelt. Vaata kahepaiksete rändeteede kaarti ning anna ka nendest teada!
Kasutatud kirjandus:
Rahumeel, I., 2024. Rohukonn (Rana temporaria): bioloogia ja levik Saaremaal. Kuressaare Hariduse Kool; juhendajad Inge Vahter, MSc Martin Silts.
Autorid: juhtivspetsialist Ragne Erimäe, peaspetsialist Maris Sepp ja spetsialist Rein Nellis Keskkonnaagentuurist.
