Sel augustikuul tähistab meie eluslooduse osakonna spetsialist Kaarel Kaisel 30. tööjuubelit. Kaarel alustas tööd kolm dekaadi tagasi Matsalu looduskaitsealal. Tänaseks on ta töötanud viies erinevas asutuses, mis tema ümber on ühinenud, kokku viidud, nime vahetanud, ent tööülesanded on paljuski samaks jäänud. Kusjuures alates 2000. aastast on isegi töölaud sama ja selle üle ta ei kurda, väga mugav laud on. Laua taga aga möödub vaid väike osa tema tööajast, sest Kaarli töö hõlmab palju looduses viibimist. Tema valdkonnaks on linnud, nende rõngastamine ja selleteemaline rahvusvaheline suhtlus ning aruandlus.
Loo kirjutamiseks kohtumegi otse tema tööpõllul (või on õigem öelda töömerel?). Nimelt viib minu päev Kaarli töövarjuna meid Suur-Härjamaa saarele kormoranide pesi lugema. Kohtume hommikul Matsalu rahvuspargi Keemu sadamas. Meri on peegelsile ja Keskkonnaagentuuri alus libiseb mööda vaikset merepinda. Mõtlen sel hetkel, kui ilus on Kaarli töö. Kolmveerand tundi sõitu ja olemegi kohal, läbi jahutava vee paneme lõpuks jalad maha Suur-Härjamaa laiul. See on küll väike, aga tööd jagub siin mitmeks tunniks – kokku tuleb lugeda kõik merelindude pesad, mida märkame. Koos abilistega moodustame rivi ja hakkame ala läbi käima, esialgu saavad kirja kõikide teiste merelindude pesad ja munad, kõige lõpuks võtame ette kormoranide omad. Kirja läheb 1 718 munade/poegadega kormorani pesa, lisaks 26 tühja, kokku 1 744 pesa. Võrdluseks eelmise aastaga – siis oli kormorani pesasid saarel 310. Seega on siin laiul pesitsevate kormoranide arv tõusnud üle viie korra.
Päike on kuum, aga tööpäev läheb edasi ja mõtlen omaette naerdes, et pole see töö nii imeline midagi. Lauspäikese käes tööd teha pole mingi puhkus, samas näen, et Kaarel tundub seda nautivat.
Lõunapausil räägime Matsalu põhjakalda ranniku linnustiku lugemisest. Veerand viis üles, viiest autosse ja poole kuuest lugema. Kõnnid mööda randa ja paned kirja kõik, keda näed või kuuled. Kella 9ks on läbi, siis tukud pisut ja päev läheb edasi. Jälle taban end mõtlemast, et kõlab küll romantiliselt, aga kui oled ikka hommikuse sügava unega, siis oleks see ilmselt väga raske. Kaarel ise ütleb, et on pigem lõoke kui öökull, mis tema tööiseloomu arvestades on suureks plussiks.
Kui kevadel ja suvel möödub suur osa tööst merel ja mere ääres, siis talvel näeb teda tihedamini ka kontoris. Külmemal ja pimedamal ajal on Kaarli tööks rõngastatud lindude taasleidude registreerimine. Ta suhtleb rõngastajatega, kelle rõngastatud lindu on nähtud, rõnga leidjatega ja ka teiste riikide rõngastuskeskustega, kus meie linde nähtud. Kõik saab kirja Eesti Looduse infosüsteemi EELIS.
Küsin vahele ka kohustusliku küsimuse – kuidas ta on suutnud nii kaua ühte ja sama tööd teha? Kaarli vastus on aga üheselt arusaadav – kõik on balansis, kontoritöö ja välitöö: „Kui saad käia merel, nautida värsket õhku, eriti veel sellise ilmaga nagu täna, siis kuidas saab see töö mitte meeldida?“
30 aastaga on Kaarlil muidugi ka hulgim huvitavaid seiku ja olukordi tekkinud. Küll on leitud laiult täiesti söödav ananass, saadud tiirult nokaga vastu pead, jäädud paariks päevaks saarele tormivangi ja nii mõndagi veel…
Põnev on ka lugu, kuidas Kaarel üldse lindude uurimiseni jõudis. 30 aastat tagasi alustades oli tema töö iseloom pigem kontoritöö, aga kui kolleegist paadijuht asus teisele tööle, läksid tema paadijuhiload kohe asja ette ja avanes uks ornitoloogi tööle. Paralleelselt uue tööga tekkis Kaarlil ka teine hobi – pildistamine. Ta on väga hea silmaga ja teeb imelisi pilte. Ka meie Keskkonnaagentuuris kasutame sotsiaalmeedias väga tihti just Kaarli kauneid looduspilte. Ta ise nimetab end küll pigem dokumenteerijaks, aga möönab, et vahel ajab ikkagi taga ka head valgust ja ilma.
Ja lõppu muidugi kõige tähtsam küsimus. Kas ühel ornitoloogil saab olla ka oma lemmiklind? Esimese vastusena kõlab naaskelnokk. Kaarel ütleb, et talle meeldivad linnud, kes on must-valged ja siis loetleb ta veel mõne – väikekoskel ja linavästrik.
Palju õnne, Kaarel, 30. tööjuubeli puhul! Aitäh, et oled pühendunud oma tööle ja et oled nii suurepärane kolleeg 😊
Autor: Keskkonnaagentuuri kommunikatsiooni peaspetsialist Merike Lipu
