Kärplased (Mustelidae) on liigirikkaim sugukond kiskjaliste seltsis. Nad on levinud kõigil mandritel, välja arvatud Austraalias ja Antarktises. Kärplaste välimus ja suurus võib olla erinev, kuid üldiselt on nad pika painduva kere ja lühikeste jalgadega loomad. Värvus varieerub enamikel liikidel hallikates ja pruunikates toonides, kus võib esineda põhivärvusest heledamaid või tumedamaid mustreid. Kärplastel on väga hästi arenenud meeled, eriti haistmis- ja kuulmismeel, mis on abiks nii jahtimisel, kui ka ohu ennetamisel. Nende hulgas on mitmeid erineva spetsialiseerumisega liike ning paljudele on iseloomulik saagi jälitamine urgudes.
Kärplased on peamiselt lihasööjad, kuid mõned liigid võivad aeg-ajalt süüa ka taimtoitu. Maapinnal elavate liikide menüüs on peamiselt närilised, kuid näiteks poolveelise eluviisiga liikidel kalad ja väiksemad veeloomad. Kärplaste toidulaualt võib leida ka linde ja linnumune ning vahel harva külastatakse ka mesitarusid. Mõnele liigile on omane toiduvarude kogumine. Kärplased on valdavalt üksikeluviisiga. Nende eluiga looduses on tavaliselt 5-10 aastat. Sigimisperioodi pikkus on liigiti erinev ning embrüo emakasse implanteerumine toimub tavaliselt hilinemisega. See on eriti kasulik vahetuvate aastaaegadega kliimas, kus poegade saamist on seeläbi võimalik edasi lükata soodsamasse perioodi. Poegade arv pesakonnas varieerub liigiti.
Paikselt elab Eestis praegu üheksa liiki kärplaseid: kärp, nirk, metstuhkur, metsnugis, kivinugis, naarits, mink, mäger ja saarmas. Eksikülalisena on meile sattunud ka ahm, kelle levikuala jääb meist põhja poole, kuid tema sattumine Eestisse on vähetõenäoline. Mitmed kärplased on üksteisele väliselt väga sarnased ning neid võib kergesti omavahel segamini ajada. Vaatame, kuidas neid paremini tundma õppida.
Kärp ja nirk
Kärp ja nirk on välimuselt üksteisele väga sarnased ning üksikisenditena võivad olla ka raskesti eristatavad. Mõlemal on pikk ja sale keha, lühikesed jalad ja väikesed kõrvad ning saba. Kevadest sügiseni on neil suvekasukas, mis pealt punakaspruun ja kõhupoolt kollakasvalge. Talveperioodiks vahetub see valge talvekarva vastu. Ka liikumine on neil sarnane. Mõlemad on väga vilkad loomad ning kohastunud urgudes saaki jälitama. Elupaigana on eelistatud metsad, põllumajandusmaastikud ning inimasulate lähedus. Nii kärp kui ka nirk on üksiku eluviisiga loomad, kes võivad olla aktiivsed kogu ööpäeva vältel.
Üheks erinevuseks kärbi ja nirgi puhul on nende suurus ning selles osas võib neid võrrelda nagu hiirt ja rotti. Nirk on teatavasti maailma väikseim kiskja ning kärp temast omajagu suurem. Mõlema liigi isasloomad on emastest suuremad ning see võib tekitada ka suuruse võrdlemisel segadust. Nimelt on nii kärbi kui ka nirgi puhul leviku põhjapool isendid suuremad ning võib juhtuda, et põhjapoolsel levikualal elav isane nirk on sama suur kui lõunapoolsel levikualal elav emane kärp. Üldjuhul on ühes regioonis suuruse erinevus siiski märgatav. Kõige paremaks ja kindlamaks tunnuseks kahe liigi eristamisel on nende saba. Kärbi saba on pikem ning moodustab tema tüvepikkusest umbes kolmandiku, nirgi saba on seevastu looma suurust arvestades üpris lühike. Kärbi sabaots on tume, kuid nirgil ühevärviline. Kuna tume sabaots säilib ka kärbi talvekasukal, siis on saba värvuse järgi võimalik neid eristada ka talvel.
Metsnugis ja kivinugis
Metsnugis ja kivinugis on välimuselt samuti üksteisele väga sarnased. Lisaks on nende puhul raske teha vahet suuruse järgi, sest mõlemad loomad on enam-vähem ühesuurused, kivinugis veidi väiksem. Nugiste keha on pikk ja sale ning karvastiku värvus varieerub hallikaspruunist tumepruunini. Nende kõrvad on püstised ja kolmnurksed, kuid metsnugisel veidi suuremad ning laiemad. Heaks eristamistunnuseks on kurgu all olev laik, mis metsnugisel on kollakasbeež ja alaosas aheneb ning kivinugisel valkjam, hargnedes esikäppadele. Mõlemad nugised on üksiku eluviisiga loomad ning aktiivsed peamiselt öösiti. Nagu nimigi ütleb, eelistab metsnugis metsaelupaiku, kuid võib elutseda ka näiteks taluhoonete läheduses. Kivinugis eelistab elupaigana rohkem lagedamaid metsaalasid, kultuurmaastikke ning sageli võib tegutseda ka inimasulate lähistel. Seega linnas nugist kohates võib tegemist olla pigem kivinugise kui metsnugisega. Mõlemad nugised on ka väga head ronijad ning seetõttu on nende toidulaual lisaks närilistele ka linnupoegi ning mune.
Metstuhkur
Metstuhkur on pika saleda keha ja lühikeste jalgadega kärplane. Tema karv on kohev, tumepruuni või mustjat värvi ning selle alt paistab heledam aluskarv. Saba on tume ja samuti väga koheva karvastikuga. Suuruselt on tuhkur väiksem kui nugis, kuid suurem kui kärp. Kõige parem on metstuhkrut ära tunda tema näo järgi. Tal on näos kõrvade ja silmade vahelisel alal ning ninamikul valkjad laigud. Silmade ümbrus on tuhkrul aga tumedam, mis annab loomale ilme nagu kannaks ta maski. Elupaigana eelistab tuhkur erinevate biotoopide servaalasid ning kultuurmaastikke. Samuti võib tuhkrut kohata ka inimasulate lähistel, sest inimese lähedus teda ei sega. Metstuhkur on üksiku eluviisiga loom, kes tegutseb peamiselt öösiti. Tema toidumenüü on mitmekesine ning söögiks lähevad kõik, kellest jõud üle käib. Tuhkur kogub varusid ning kergesti ligipääsetava saagi puhul võib surmata oluliselt rohkem kui söögiks vajalik. Kui näiteks kanalas leitakse hommikul hulgaliselt surnud linde, siis on suur tõenäosus, et öösel on mõni tuhkur varude kogumisega hoogu läinud.
Naarits ja mink
Euroopa naarits ja ameerika naarits ehk mink on väliselt üksteisele sarnased. Neil on pikk ja sale keha ning lühikesed jäsemed. Saba on umbes poole keha pikkune ja üpris kohev, kuid mingi sabaots teravam kui naaritsal. Kuna naarits ja mink on poolveelise eluviisiga loomad, siis on neil varvaste vahel ujulestad. Naaritsa karvastik on läikiv ja ühtlaselt tumepruun, mingi karv võib varieeruda tumepruunist mustani. Suuruselt on mink natuke suurem kui naarits. Kehasuuruses avaldub ka sooline dimorfism. Parimaks eristustunnuseks on mokkade värvus. Naaritsal on üla- ja alahuul ning lõug valged, kuid mingi ülahuulel valge värvus puudub. Elupaigana eelistavad nii naarits kui ka mink veekogude äärseid rohke taimestikuga alasid, kuid mink on elupaiga valikul vähem pretensioonikas kui naarits. Põhiliseks toiduks on kalad, kahepaiksed ning närilised. Mink on võõrliik, kes meie loodusesse jõudis karusloomafarmidest. Ta on ka naaritsa elupaiga- ja toidukonkurent ning seetõttu kadus üheksakümnendatel naarits Eesti loodusest täielikult. Väike naaritsa asurkond on taasasustatud Hiiumaale, kuid mujal Eestis teda ei leidu.
Saarmas
Nagu naarits ja mink, on saarmas samuti poolveelise eluviisiga kärplane. Tema keha on sale, piklik ning voolujooneline. Jäsemed on lühikesed, varvaste vahel ujulestad. Saba on küllaltki pikk ning jäme. Karvkate on pruun, seljapoolt tumedam ning kõhupoolt heledam. Pea küljed, mokad ning kurgualune on valkjad. Isasloomad on suuremad kui emased ja kaaluvad keskmiselt kümme kilo. Saarma peamiseks toiduks on on kalad ja kahepaiksed, kuid võib süüa ka veekogude ääres elutsevaid närilisi ning linde. Saarmas on üksiku eluviisiga ning aktiivne hämaras ja öösiti.
Mäger
Erinevalt teistest kärplastest on mäger palju jässakama keha ning pikema koonuga. Saba on lühem kui pea. Karvastik on selja poolt hallikasmust või tumepruun, kaetud üksikute heledate ogakarvadega. Kõht ja jäsemed on tumedad. Mägrale annab äratuntava välimuse tema pea. Pea üldvärvus on valge, silmad mustad, kuid kõrvade tagant ninani on mägral kaks tumedat vööti. Mäger valib elupaiga selle järgi, kus oleks lihtsam urgusid kaevata. Eelistatud on kuiv ja liivane pinnas ning pisut künklik maastik. Nii võib juhtuda, et mäger otsustab uru rajada näiteks mõne hoone vundamendi alla. Mägra olemasolust annavad aimu ka pikkade urusüsteemidega mägralinnakud. Toidueelistuselt on ta segatoiduline ning oma vähese kiiruse ja kohmakuse tõttu ei varitse ta saaki nagu teised kärplased. Süüakse kõike, mida kätte saadakse ning olulisel kohal toidulaual on ka taimed. Mäger on ainus seltsingulise eluviisiga kärplane Euroopas ning tegutseb peamiselt hämaras ja öösel.
Kärbi ja kärplaste vaatlusandmete kogumine
Kas oled kohanud kärpi või teisi kärplaseid? Aita täiendada Eesti kärplaste levikukaarte peagi ilmuvas Euroopa imetajate atlases!
Kuni 2000. aastani on kärp olnud Eestis laialdaselt levinud kiskja (kaardil tähistatud mustaga), kuid hilisemaid vaatlusandmeid (kaardil tähistatud punasega) on vähe. Kärbi vaatlusandmed on olulised, et teada, millistes piirkondades loom elutseb ning kuidas tal läheb. Kui kohtad kärpi või oled teda näinud varasemalt, siis esita oma vaatlus meile Loodusvaatluste nutirakenduse kaudu. Varasemalt toimunud vaatluse puhul vali kindlasti kaardilt ka asukohapunkt ning märgi õige vaatlusaasta. Kui Sa pole kindel, kas tegu on kärbi või mõne muu kärplasega, siis lisa vaatluse juurde kindlasti ka pilt ning meie spetsialistid aitavad võimalusel looma määrata.
Kui Sul veel mingil põhjusel Loodusvaatluste nutirakendust telefonis ei ole, siis laadi see alla Google Playst või App Storest. Küsimuste korral kirjuta: [email protected]
Autor: Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna spetsialist Christel Rose Bachmann
