Elusloodus on dünaamiline süsteem, mis saab hakkama nii külma, põua kui ka liigniiskusega. Looduskooslustes ja sageli ka poollooduslikes kooslustes leidub palju erinevaid liike, kõigil neil on mõnevõrra erinevad kohastumused kliimatingimustega hakkama saamiseks − kes talub rohkem valgust, kes liigniiskust, kes põuda, kes külma, tuult jne. Ilmaekstreemsuste korral ühe jaoks olud pisut paranevad, teise jaoks mõnevõrra halvenevad − mitmekesine kooslus tervikuna aga paneb muutustele suhteliselt hästi vastu. Palju kriitilisem on olukord inimese poolt loodud nn „kultuurmaastikes", kus sageli kasvavad üheliigilised kooslused ehk monokultuurid. Nende kasvatamiseks on püütud luua üsna spetsiifilised tingimused, mis sobivad ühele konkreetsele või vähestele kooskasvatatavatele liikidele – näiteks põllud, muru, istandused, üheliigiliseks majandatud metsad, järjest enam ka puupõllud. Kui selliste koosluste ja kultuursortide kasvatamiseks optimaalseid tingimusi ei suudeta tagada, võib saak kergesti ikalduda.
Eesti oludes on kevadkuud − märts, aprill, mai pikaajalise keskmise järgi sademetevaesemad, kui ülejäänud kuud. Sellega on siinne elusloodus kohastunud. Kui lisada ka võrdlemisi kuiv juuni, on olukord aga drastilisem. Põuane juuni on võrdlemisi sage vaid meie läänesaarte läänepoolsetes osades.
Kevadisest (ilma)põuast sagedamini võime märgata kevadist nn mullapõuda. Seda põhjustab lisaks vähestele kevadistele sademetele ka talviste sademete tagasihoidlikum akumuleerumine mullas ja lumikattes. Seetõttu saabub kevadine mullapõud meile järjest varem ning põldudel on vähem ka üleujutusi ja külmakahjustusi. Põllumehed on sellistele muutustele kiiresti reageerinud ja taliviljasortide kasvatamine on saanud valitsevaks. Nende eelis on just talvise ja kevadise mullaniiskuse parem ärakasutamine ning juurestiku varasem areng (sügisel ja varakevadel), mis võimaldab vett kätte saada palju sügavamalt, kui kevadise külvi korral, ühtlasi kaitseb taimede lehestik mullapinda kuumenemise ning niigi vähese mullaniiskuse aurumise eest.
Erinevalt kultuurtaimedest domineerivad meie oludes looduslikes ja poollooduslikes taimekooslustes püsikud, mitte ühe- või kaheaastased taimeliigid, seda nii rohurindes kui ka kõrgemates rinnetes. Lühikese elutsükliga taimeliigid on meile enamjaolt tulnud lõunapoolsematest, näiteks stepi- või üleujutustega seotud lähistroopilistest piirkondadest, kus kasvuks sobiv periood aastas on põua tõttu lühem ning seemnetena on taimedel ebasoodsat perioodi lihtsam üle elada. Osa selliseid liike on meil arvatavasti reliktidena varasematest (põuasematest või külmematest) kliimaperioodidest.
Meil parasvöötme metsavööndis on eluslooduses domineeriv elukooslus mets, seetõttu on metsadel siinsetes oludes ka teistest elukooslustest kõrgem suutlikkus kliimamuutustega toime tulla, erinevalt näiteks põllu- või niidukooslustest. Niiskusvaru meie metsamuldades on aasta lõikes palju ühtlasem tänu väiksemale aurumisele maapinnalt ning kõrgemate rinnete poolt pakutava mikrokliima tõttu. Puurinne reguleerib jõuliselt pinnaseniiskust ka lehestiku kaudu toimiva transpiratsiooni läbi.
Eluslooduse kaitsmisel on üks olulisemaid väljakutseid liigirikkuse säilimine, ehk soov saavutada olukord, kus meie pärismaised liigid, kes on pikaajaliselt harjunud siin elama ja levima, suudaksid seda jätkuvalt teha järjest suurenevate inimmõjude ja neist johtuvate kliimamuutuste tingimustes. Eesti taimestikus leidub üsna mitmeid liike, kes on siin oma levila servaalal. Ühelt poolt näiteks merelisema kliimaga kohastunud liigid meie läänesaartel või kontinentaalsema kliimaga kohastunud liigid Ida- ja Kagu-Eestis; või siis põhjapoolsema levikuga, näiteks tundraliigid, kellest mõned suudavad hakkama saada ka Soome lahe saartel või lõunakaldal pankranniku piirkonnas.
Meie poollooduslikke kooslusi, mida inimene on pikaajaliselt ja võrdlemisi järjepidevalt mõjutanud puurinde hõrendamise, niitmise ja karjatamisega, on Eesti taimkattes esile tõstetud kõrge liigirikkuse kandjatena. Lisaks taimeliikidele pakuvad pärandniidud ka paljudele teistele eluvormidele (putukad, kahepaiksed, linnud, limused jt) sobivaid elupaiku, mida meie maastikus kipub väheseks jääma. Isegi põllumees olemata, märkame, et käesoleval aastal hein ei kasva – „rohi on konnale rindu". Põllumees on sügavas mures, samas näiteks varjulisematel puisniitudel ei ole olukord sugugi nii hull. Puisniite võime käsitleda omalaadse kohastumusena, kus muistne karjakasvataja, kohastudes metsavööndi loodusoludega, kasutas ära metsakoosluse head omadust – puhverdusvõimet põua vastu. Samas tuleb tähele panna, et taimeliikide püüdluseks ei pruugi tingimata olla inimese hüvanguks suurt biomassi kasvatada, vaid õitseda ja viljuda. Paljud madalakasvulised liigid võivadki põuast olukorda nautida, kuna teised lopsakamad ei suuda kuivuse tõttu neist üle kasvada ning päikesepaistet jagub ka madalamatele. Meie poollooduslike koosluste liigirikkust ohustab tihti olukord, kus niiskuslembesed kõrgekasvulised liigid, olgu siis pilliroog, angervaks jt või ka mitmed põõsarinde liigid hakkavad koosluses domineerima. Enamasti juhtub see siis, kui karjakasvataja tegevused taanduvad – heina niidualalt enam ei koristata ja loomi ei karjatata, selle tulemusel mullaviljakus tõuseb ning taimestik muutub lopsakamaks. Seega võib nii mõnigi põuasem aasta luua soodsad tingimused õitsemiseks ja viljumiseks mõnele pealt näha tagasihoidlikumale liigile. Samuti toimib see siis, kui hein niidult regulaarselt ära viiakse.
Võimalike pikaajaliste põudade mõjud, mis ületavad meie koosluste taluvusvõimet, võivad olla siiski karmimad. Siin tuleks esmajoones mainida boreaalsele metsavööndile omaseid põlenguid, millest viimastel kümnenditel on tulnud sageli teateid Siberist ja käesoleval aastal ka Kanadast. Väheasustatud piirkondades võivad põlengud põuaperioodide pikenedes saavutada järjest suurema ulatuse. Kliimamuutuste mõju on selgelt näha ka okasmetsade kahjurputukate suuremas levikus, kuna nad suudavad pikema suve jooksul moodustada kaks või enam põlvkonda. Soodsate tingimuste korral võib nende arvukus kasvada kordades. Sellised putukkahjurite lained levivad paremini monokultuursena majandatavates metsades, vähem mitmekesisemates ja looduslähedasemates segametsades. Pikemas perspektiivis saab praeguste kliimamuutuste mõju vaadelda metsavööndite piiride nihkumisena pooluste suunas, meie piirkonna jaoks tähendab see okasmetsavööndi asendumist järjest enam segametsadega, kus mitmete lehtpuuliikide osakaal metsakooslustes tõuseb.
Autor: Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna spetsialist Aat Sarv
