Postimehe veergudel on väidetud, et Postimehe Fondi tellitud metsade alternatiivne hindamine annab metsast täpsema ja õigema ülevaate, kui sajandi alguses kasutusele võetud statistiline metsainventuur. Tegemist on erinevate metoodikate alusel saadavate tulemustega. Statistiline metsainventuur võeti kasutusele, sest see võimaldab paremini vaadelda üleriigilist pilti ja hinnata tulevikku.
Eesti metsi on mõõdetud juba ammu
Eestis on metsi korraldatud enam kui 200 aastat. Mõõteriistad, abivahendid, metoodika ja andmete täpsus on küll oluliselt paranenud, kuid töö põhiolemus on jäänud samaks. Ikka käib mööda metsi metsakorraldaja, kelle kõige olulisemad tööriistad on silmad ja jalad, mõõteriistad on ainult abiks. Kõiki Eesti metsades kasvavaid viit miljardit puud ei ole võimalik ükshaaval üle mõõta, tuleb kasutada üldistusi. Tavametsakorraldus ehk lausmetsainventuuri meetod on olemuslikult silmamõõduline ja sõltub metsakorraldaja oskustest ja kogemusest. Keskkonnaagentuuri iga-aastane statistiline metsainventuur (SMI) põhineb proovitükkide mõõtmisel ja hindamisel ning saadud tulemuste üldistamisel. SMI eesmärgiks on anda ülevaade riigi metsavarudest ja maakasutusest, mis võimaldaks võtta vastu erinevaid metsa- ja kliimapoliitikaga seotud otsuseid.
Millal ja miks võeti kasutusele statistiline metsainventuur?
Aastatel 1955 − 1992 korraldati lausinventuuri alusel valdavat osa Eesti metsadest iga kümne aasta tagant. Metsavarude üle peeti arvestust metsakorralduse andmete alusel, liites erinevate aastate metsainventuuride andmed. Taasiseseisvumise järel senine 10-aastane metsakorralduse tsükkel katkes, regulaarselt inventeeriti ainult riigimetsi, erametsi inventeeriti vastavalt nende omandisse vormistamisele. Selleks, et saada kõiki metsi hõlmavat ja ajakohast ülevaadet metsavarudest, alustatigi 1999. aastal SMIga, mis on oma olemuselt valikuuring, kus proovitükid paigutatakse süstemaatiliselt üle riigi. Igal aastal inventeeritakse ca 5 500 proovitükki. Proovitükkide tulemused üldistatakse kogu Eestile. Metsamaa osas on eesmärgiks saada kogupindala hinnang 1,5% ja tagavara 5% täpsusega. SMI kirjeldab metsi ja selle muutusi ning annab ülevaate raietest. Lisaks kogutakse andmeid maakasutuse, metsade bioloogilise mitmekesisuse, mittemetsamaade puidutagavara ja metsastumise kohta. SMI on olnud viimasel 20 aastal metsastatistika põhialuseks. Võtsime eeskuju Rootsi metoodikast, mis põhines enam kui 70aastasel kogemusel. Omas mullis ei elata ka praegu. Euroopas kasutab SMI-d 31 riiki, keda ühendab ENFIN-i (European National Forest Inventory Network) võrgustik. SMI metoodikat on aidanud arendada Tartu Ülikooli statistikud ja ökoloogid ning Eesti Maaülikooli metsateadlased.
Esimesed SMI tulemused avaldati aastal 2000. Suured erinevused võrreldes viimase lausmetsainventuuriga tulenesid eelkõige oluliselt täpsema metoodika kasutamisest (proovitükkidel puu tasemel mõõtmine). Toonane diskussioon jäi valdavalt metsaspetsialistide ridadesse, sest üldsuse huvi selliste teemade vastu ei olnud siis veel nii suur. Nüüd on see juba aastakümneid tagasi metsandusringkondades selgeks räägitud teema jälle üles tõusnud seoses alternatiivse metsavarude hinnanguga. Selle aluseks olev lausmetsainventuur meetodina on olemuselt silmamõõduline, mis ei ole paraku sama täpne kui SMI. Muidugi on hea, kui pakutakse alternatiive, tekib diskussioon, aga praegu tundub, et eksperdid murravad sisse nö vanast ja lahtisest uksest. Alati tuleb meeles pidada, et andmete võrdlemisel peab kasutama võrreldavaid näitajaid. Metoodikate eripärast tulenevalt erinevad alternatiivne metsade hindamine ja SMI metsa tagavaraga seotud hinnangud 15 − 20% ja nii on see ka teistes riikides.
Lausmetsakorraldus alahindab metsatagavara, mille põhjused on:
- silmamõõdulise meetodi inimlik faktor;
- rinnaspindala mõõtmiste süstemaatiline alahindamine suurema tagavaraga ja/või tihedamates puistutes;
- metsakorralduses ei arvestata alati teist rinnet.
Erinevalt mõistetud metsa juurdekasv
Metsa juurdekasvu liikidel (jooksev juurdekasv, keskmine juurdekasv, netojuurdekasv) on erinev sisuline tähendus. Metsade alternatiivne hindamine aga ei kasuta ühtegi eelnimetatutest vaid jagab iga proovitüki tagavara selle vanusega ning siis summeerib kokku. Sellega saame täiesti määramata ajalise perioodi keskmistatud tagavara muutumise (näiteks langi puhul on perioodiks paar aastat, põlismetsa puhul mitusada aastat), mis ei vasta ühelegi üldtunnustatud juurdekasvu liigile. Lisaks ei arvesta alternatiivne hindamine hooldusraietega raiutava puidu kogusega. SMI avaldab üldjuhul jooksvat juurdekasvu, mis näitab, kui palju kasvab metsades aastas tüvepuitu juurde. Harvematel juhtudel raporteeritakse ka netojuurdekasvu, kus jooksvast juurdekasvust on maha lahutatud suremus. Seega oleks korrektne võrrelda SMI avaldatavaid juurdekasve mingil teisel viisil arvutatud sama juurdekasvu liigiga. Alternatiivne hindamine võrdleb aga eksitavalt enda arvutatud näitajat netojuurdekasvuga. Metsade alternatiivse hindamise ja SMI erinevustest saab pikemalt lugeda Keskkonnaagentuuri blogist https://keskkonnaagentuur.ee/blogi.
Statistiline metsainventuur annab pikema vaate
SMI andmeid kasutatakse ka metsakasutuse prognooside koostamisel, sealhulgas metsanduse arengukavadele. Arengukava kümneaastane periood on metsanduse mõistes väga lühike, mistõttu on üldjuhul arvutatud ka pikem vaade, vähemalt 30, 50 ja isegi 100 aastat ette. Seega SMI aitab meil vaadata ja planeerida pikalt ette. Arvutuste aluseks on metsade puuliigiline, boniteediline ja vanuseline jaotus, samuti erinevad piirangud metsa kasutamisel puidu varumiseks. Majandusmetsa kasutuse ideaalvariandis saaksime raiuda ja raiuksime igal aastal ühtlases mahus ja seda pikal perioodil. Kahjuks ei toeta seda meie majandusmetsade praegune vanuseline jaotus. Eelmise sajandi 30 − 50ndatel aastatel oli metsakasutus intensiivne, 50 − 60ndatel metsastus suurel pinnal kasutusest väljalangenud põllumajandusmaad. Nüüd on toonastel raielankidel ja põllumaadel kasvav mets jõudnud või jõudmas raieküpsusesse. Sageli küsitakse, kas küpsusvanused ei ole liiga madalad ja metsal võiks veel kasvada lasta. Küpsusvanused ei ole nö laest võetud vaid nende aluseks on Eesti Maaülikoolis ja Keskkonnaagentuuris tehtud uurimused ja arvutused. Elurikkuse jaoks on metsa kõrge vanus üldjuhul eelis ja ka sellise metsa olemasolu on vajalik. Majanduslikus vaates aga, kui metsa vanus ületab optimaalse raievanuse, siis metsa juurdekasv väheneb ja tarbepuidu maht võib langeda ning seda saab vähem kasutada kestvustoodetes (omaniku jaoks väheneb majanduslik tulu).
Raimahud hakkavad vähenema ja see pole mingi saladus
Viimastel aastatel on uuendusraieid tehtud 30 − 35 tuhat ha aastas, ühtlase kasutuse korral oleks see 25 − 27 tuhat ha aastas. Teoreetiliselt saaks praeguse uuendusraiete pindalaga jätkata veel paarkümmend aastat. Tõenäoliselt hakkab raiemaht langema ka praeguste reeglite jätkudes, ilma, et riik seaks täiendavaid piiranguid. Eelkõige väheneb okaspuuraie võimalus. Sellest ei ole Keskkonnaagentuur mingit saladust teinud. Ka liikumisel ühtlase kasutuseni ei oleks võimalike raiemahtude langus drastiline.
Riigimetsas on uuendusraie määramise aluseks arvestuslank ja see pikas perspektiivis väheneb. Lõpliku raiemahtude otsuse igaks aastaks teeb keskkonnaminister. Erametsa raie oleneb omaniku tahtest, keegi vägisi raiuma ei sunni. Seega võib tekkida olukord, et nendel, kes tahaksid raiuda ei ole midagi raiuda ja kellel on, ei raiu. Sellega, et raieküps mets kohe otsa lõpeb, ei tasu inimesi hirmutada – mets on pidevas muutuses, ühest otsast raiutakse, teisest kasvab peale. Senisest suuremat tähelepanu peaks pöörama aga metsade uuendamisele ja kasvatamisele. Keskkonnaagentuur on ühel nõul kõigiga, kes ütlevad, et metsi tuleks mõistlikult majandada.
SMId saab usaldada ja veelgi täpsemaks teha
Kinnitame, et SMI on piisavalt täpne ja usaldusväärne selles osas, milleks ta on ette nähtud. Meie ülesanne on anda metsavarude ja raiemahu hinnangud riigi tasemel, mis on aluseks metsakasutusvõimaluste prognoosiks. Eesmärk on anda otsustajatele info metsade jätkusuutliku majandamise kavandamiseks. SMI ei sobi väheesinevate nähtuste hindamiseks, ammugi veel metskasutuse kavandamiseks kinnistu ja eraldise tasemel. Selleks on lausmetsainventuur ja metsaregister, mis omakorda ei ole parim vahend kogu Eesti metsavarude hindamisel. Mõlemad metsainventuurid on Eestile vajalikud neile seatud eesmärkide täitmiseks.
Keskkonnaagentuur on seisukohal, et SMI praegune andmekogumise süsteem on otstarbekas ja võimaldab saada adekvaatsed statistilised hinnangud sellistele olulistele näitajatele nagu metsamaa pindala, keskmine hektaritagavara ja kogutagavara. Loomulikult saab andmeid täpsemaks ja kasutajasõbralikumaks, selle poole püüdleb ka Keskkonnaagentuur.
Autor: Keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialist Enn Pärt
