Püüdes luua Eestit, mis oleks säästlik ja kestlik, puhas ja hoitud, peame esmalt mõtlema, kuidas hoiame oma keskkonda. Palju räägitakse sellest, et peame saama ringmajandavaks ühiskonnaks. Kuid mida see tähendab? Riigina oleme loonud hulga strateegiaid ja tegevuskavu, seadnud visioone ja eesmärke. Igaüks neist keskendub erinevale suunale ja nii saame hulga definitsioone, millest ringmajanduse nime all räägime.
Tegelikult pole ringmajandus midagi uut. Eesti inimesed on alati olnud ringmajandavad – me parandame, me remondime, me jagame ja anname edasi. See, et asjadel on väärtus ning asju tuleb hoida, on talupojatarkus, mida meile on maast-madalast õpetatud. Ja just seda ringmajandus meie igapäevaelus tähendabki.
Mina olen üles kasvanud Saaremaal mere ääres looduse ja metsade keskel, kus pole olnud suuri kaupluseid ja keskuseid ega ka vajadust nende järele. Kõik, mis meil majapidamises on, tuuakse sinna kaugelt. Ja asjadest loobumine eeldab samuti, et tuleb vaeva näha nende äraviimiseks. See aga ei lase unustada, et asjad ei teki ega kao iseenesest. Oleme kõike alati korduvalt kasutanud, parandanud, kui need on katki läinud, andnud edasi, kui endal enam vaja pole, aga ka taaskasutanud, et vanast saaks hoopis midagi uut.
Kõige tootmiseks, mida me tänapäeval osta saame, kulub ressursse. Trendid vahetuvad ja tehnoloogiad arenevad sellise kiirusega, et meilt eeldatakse veel hoogsamat tarbimist. Asjade eluiga aga lüheneb pidevalt. Meie tänane tootmise ja tarbimise mudel hävitab elupaiku ja põhjustab reostust, mille hinna maksame oma tervisega, sest halveneb nii õhu kui joogivee kvaliteet, aga ka elukeskkond. Loodus ja ökosüsteemid ei suuda meie tarbimisharjumustega kaasas käia. Kuid keskkonda peame hoidma juba seetõttu, et tagada meie endi heaolu.
Tarbime küll üha suurema hoolega ja uued asjad võivad kauplustes ahvatleda, kuid oma käega vanast midagi uut tehes on selle emotsionaalne väärtus kõrgem kui rahaga ostetud ilu seda pakkuda suudab. Naudin üle kõige neid hetki, kui saan oma Saaremaa kodus nokitseda kodus ja aias. Anda mõnele mööblitükile uus elu või ehitada midagi, millest pere suurt rõõmu tunneb. Möödunud kevadel hakkasin ehitama kasvuhoonet, mida abikaasa väga soovis. Aga et mitte teha kilemaja, mille esimene torm jäätmeks muudab, otsustasin selle ehitada ainult juba kasutuses olnud materjalist. Mul õnnestus saada soodsalt Hiiumaal ehitusjäätmetega tegelevast ettevõttest kasutatud aknad, hea sõber andis vana maja lammutamisest üle jäänud puitlauad ja kõik muu vajalik oli endal juba olemas. Nii saime kestliku ja ringmajanduslikel põhimõtetel valminud kasvuhoone, millest jätkub rõõmu paljudeks aastateks. Ja kui see ükskord väsib? Küll me sellest siis jälle midagi uut valmistame, sest midagi pole siin ilmas üle – kõigele saab anda uue elu või leida uue omaniku.
Autor: Keskkonnaminister Madis Kallas
