Kuuse-kooreürask asustab kuuske ning harvem mändi. Asustamiseks sobivad talle nii lamavad tüved, värske metsamaterjal kui ka seisvad ning nõrgestatud puud, enamasti vanuses 50−60 aastat. Sageli asustavad üraskid puid, mis asuvad hõredamates puistutes, metsaservades, häilude ääres ning raiesmike veeres. Kui üraskite arvukus on suur, siis asutatakse ka elujõulisi kuuski.
Reeglina talvituvad kuuse-kooreüraskid pinnases ning üraskite lendlus ja puude asustamine algab, kui õhutemperatuur on tõusnud 18–20 ºC juurde, tavaliselt aprilli lõpus või mai alguses. Kevadel pinnasest väljunud kahjurid hakkavad otsima sobivaid puid, mida asustada. Sobiva puu leidmisel hakkab isasputukas närima koore sisse sisenemisava, samal ajal eritades kogunemisferomooni, mis annab liigikaaslasele signaali, et puu on asustamiskõlblik, meelitades ligi nii emas- kui isasputukaid. Lisaks sisenemisavale närib isasputukas ka paarituskambri, ühte paarituskambrisse siseneb 1–4, üldiselt 2–3 emasputukat. Paarituskambrisse sisenenud emasputukas närib koore alla piki tüve kulgeva emakäigu, esimene emakäik suundub ülespoole ning teine ja kolmas allapoole. Emakäiku pikendades muneb mardikas emakäigu serva munakoobastesse. Munadest kooruvad valkja keha ning pruunika peaga vastsed, kes kaevandavad emakäiguga risti vastsekäigud, mille lõppu näritakse nukuhällid, kus toimub vastsete nukkumine.
Kahjustust on esialgu raske tuvastada
Kuuse-kooreüraski poolt värskelt asustatud puid ei ole lihtne ära tunda, kuna puude võra on roheline ja ilma lähema vaatluseta on raske kahjustust tuvastada. Selleks peaks puid lähemalt uurima, otsima tüvedelt vaiguniresid ning üraskite sisenemisavasid, mis on umbes 2−2,5 mm läbimõõduga. Kuivade ilmade korral võib leida näripuru ka kasvavate puude alt, okstelt, juurekaelalt ning lähedal kasvavatelt taimedelt (Foto 1). Lamavatel tüvedel viitavad üraskite tegevusele tüvel olevad näripuru kuhjakesed ning koore all on näha üraskite käigud, vanamardikad, munad ning vastsed.
Kuuse-kooreüraski olemasolu korral on putuka leviku vähendamise üheks võimaluseks kahjurite poolt värskelt asustatud puude ülestöötamine. Lisaks on võimalik kasutada ka püünispuid. Nendeks kasutatakse eelneva aasta kahjustuskolde lähedal kasvavaid puid, mis on kasvus alla jäänud, nõrgestatud või vigastatud. Tuleb meeles pidada, et kevadel langetatud püünispuud või talvine lume- või tormimurd tuleb metsast välja vedada sama aasta kevadel, et noormardikad ei jõuaks kooruda ning koore alt lahkuda. Püünispuude efektiivsuse suurendamiseks on kasutusel ka feromoonpreparaadid, mis meelitavad üraskeid ligi. Sellisel juhul saab kasutada väiksemal hulgal püünispuid.
Püünispuude langetamise aeg on käes
Püünispuudeks valitakse vigastatuid, nõrgestatuid või kasvus alla jäänuid kuuski kahjustuskollete läheduses. Kevadisteks püünispuudeks sobivad ka sügis-talvised tormimurru, -heite ja lumemurru kuused. Püünispuude asukoht peaks jääma kolde lähedale ning asukoha valikul peab arvestama ka seda, et püünispuud ning ka lähedalasuvad puud, mis on üraski poolt asustatud, tuleb metsast mõne nädalaga pärast puude asustamist välja vedada.
Püünispuud langetatakse võimalusel möödunud aasta üraskikolde lähedusse väikeste gruppidena 5-10 kaupa (kuni 10 tm hektari kohta), eemale tervetest puudest. Üraskilendluse ja -asustuse järgselt otsitakse üles ja raiutakse ka täiendavalt lisanduvaid värskelt asustatuid jalal kasvavad puid. Masinraie korral püünispuud langetatakse ja jäetakse võimalikult laialilaotatuna tõrjekohtadele märtsikuu II pooles, sest rullikute poolt vigastatud, osalt lahtise koorega puudel koorealune kuivab ruttu läbi ja pole mardikatele asustamiseks enam atraktiivne või asustus jääb loodetust madalamaks. Eelistada tuleks mootorsaega püünispuude langetamist.
Püünispuude efektiivsuse suurendamiseks on kasutusel ka feromoonpreparaadid. Püünispuud tuleks panna väikeste gruppidena ja iga grupi peale 1-2 feromoonpreparaati. Feromoonpreparaadist eralduvate lõhnainete abil saavutatakse võimalikult suurem üraskite asustustihedus püünispuude tüvel.
Kevadel üraskite poolt asustatud püünispuud tuleb metsast välja vedada saeveskisse saagimiseks optimaalselt 2-3 nädala jooksul üraskite haude rajamisest, mille käigus mardikad ja haude erinevad arengujärgud hukkuvad. Viivitada sellega ei tohi, vastasel juhul jõuavad mardikad kooruda, koore alt lahkuda ning rajada läheduses kasvavatele kuuskedele mai-juuni kuus täiendavalt sõsarhaude.
Autor: Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Merit Ehrpais
