Ajalehe Postimees eestvedamisel on koostatud uuring „Eesti metsade alternatiivne hindamine“ (edaspidi MAH). Soovime antud blogiloos lahti seletada Keskkonnaagentuuri metsastatistika aluseid. Järgnevalt toome välja olulisemad erinevused.
Metsa tagavarast SMI ja lausmetsakorralduse andmetel
Taust
Andmeid metsavarude kohta kogutakse metsade inventeerimisega. Eesti metsi inventeeritakse kahel viisil, mis erinevad teineteisest nii metoodika kui ka inventuuri põhieesmärkide poolest. Silmamõõdulise lausmetsakorralduse käigus kogutud andmeid kasutatakse eelkõige metsamajandamiskavade koostamiseks, kuid nende põhjal saab ekspert koostada ka metsavarusid iseloomustavaid aruandeid. Kõik lausmetsakorralduse käigus kogutud metsaandmed kantakse metsaressursi arvestuse riiklikku registrisse (metsaregistrisse).
Selleks, et saada kõiki metsi hõlmavat ja ajakohast ülevaadet Eesti metsavarudest, alustati 1999. aastal statistilise metsainventuuriga (SMI). Statistiline metsainventuur on valikuuring, millega saab operatiivselt ja ökonoomselt teavet metsade kohta. Meetod võimaldab objektiivselt jälgida metsas toimuvate protsesside dünaamikat riigis tervikuna. SMI põhiülesanne on kirjeldada metsi ja selle muutusi ning anda ülevaade raietest. Lisaks metsade kohta kogutavale teabele registreeritakse andmeid näiteks maa kõlvikulise jaotuse, bioloogilise mitmekesisuse, mittemetsamaade puidutagavara ja metsastumise kohta.
Metsakorraldus toetub silmamõõdulisele hindamisele, SMI puhul arvutatakse puidutagavara hinnangud proovitükkidel kasvavate puude mõõtmisandmete põhjal. Lausmetsakorralduse metoodika põhiolemus on kirjas metsa korraldamise juhendi §5 lõikes 2: „Metsa ülepinnalisel inventeerimisel kasutatakse silmamõõdulist takseerimist, mida täpsustatakse puude vanuse, kõrguse, rinnasdiameetri, rinnaspindala ning teiste takseertunnuste määramiseks vajalike mõõtmiste, loendamiste või kaugseire andmetega.“ Meetod, mis põhineb silmamõõdulisel hindamisel ei saa olla väga täpne. Erinevalt lausmetsakorraldusest põhineb SMI puude mõõtmisel. Puudel mõõdetakse tüve läbimõõt 1,3 meetri kõrguselt ning mudelpuudel ka puu kõrgus ja vanus. Praktika näitab, et SMI mõõtmistulemuste alusel saadakse 15–20% kõrgemad tagavara hinnangud võrreldes lausmetsakorraldusega.
Lausmetsakorralduse andmete ekslik kasutamine
MAH analüüsil kasutatud punkthinnangute aluseks võetakse lausmetsakorralduse andmed, need aga alahindavad tegelikku hektaritagavara ca 20% (samas see jääb Metsa korraldamise juhendis lubatud vea sisse). Kui neid andmeid laiendada kogu Eesti metsa tagavarale saadakse ka koguhinnangus sama suur eksimus.
Laumetsakorralduse suur tagavara alahindamine sai selgeks pärast SMI puu tasemel mõõtmiste algust juba 24 aastat tagasi. Erinevuse põhjuseid on mitmeid:
- silmamõõdulise meetodi inimlik faktor; näiteks ülesse poole eksimise kartuses metsakorraldajad pigem hindavad metsa tagavara väiksemaks;
- rinnaspindala (Bitterlichi) mõõtmiste süstemaatiline alahindamine suurema tagavaraga ja/või tihedamates puistutes;
- metsakorralduses ei arvestata alati teist rinnet (ehkki see on kohustuslik, kui rinde täius on vähemalt 15%).
Lisaks SMI-le on lausmetsakorralduse tagavara alahindamist täheldanud ka Maaülikool oma kasvukäigu püsiroovitükkidel (KKPRT) kluppimisandmete põhjal. Näiteks, kui metsaregistri andmetel on 100-aastaste esimese boniteedi männikute keskmine hektaritagavara 356 m3/ha, siis SMI andmetel 434 m3/ha ja KKPRT alusel 432 m3/ha. KKPRT proovitükkidel klupitakse (mõõdetakse 1,3 m kõrguselt) kõik puud. Nende proovitükkide raadius on kuni 30m ning seega nende proovitükkide tagavara hinnanguid võib väga täpseks lugeda. Taaskord näitab erinevus lausmetsakorralduse tagavara alahindamist.
Erinevust on kirjeldatud ka teaduskirjanduses, näiteks artiklis „Aerolidarilt puistu tüvemahu hindamise mudelid ning võrdlus takseeritud tagavaraga“ (Arumäe ja Lang 2016). Kahel katsealal saadi eraldistel, mille haktaritagavara oli üle 250 m3/ha, keskmiseks erinevuseks lausmetsakorraldusega 158 m3/ha ja 116 m3/ha.
Eesti ei ole üksi
Lausmetsakorralduse ja SMI erinevus ei ole kaugeltki Eesti eripära. Eesti on üle-euroopalise SMIsid koondava töögrupi ENFIN (European National Forest Inventory Network) liige. Sarnaseid erinevusi kirjeldavaid lugusid kuuleb ka teiste riikide esindajatelt. Erinevust on kirjeldatud ka teaduskirjanduses, nt „Estimates of stem wood increments in forest resources: comparison of different approaches in forest inventory: consequences for international reporting: case study of European forests“ (Kuliesis jt 2016). Keskmiseks lausmetsakorralduse tagavara alahinnanguks peetakse 15 − 20%. Lisaks tagavarale alahinnatakse ka teisi mahulisi tunnuseid (näiteks juurdekasv). Artiklis toodud näite põhjal oli Tšehhi keskmine hektaritagavara SMI alusel 328 m3/ha ja lausmetsakorralduse alusel 280 m3/ha.
Kaugseire ja maapealsed mõõtmised
MAH uuringu jaoks kasutati lausmetsakorralduse andmeid, mida kaugseire meetoditega laiendati kogu Eestile. Selline meetod eeldab väga kvaliteetseid algandmeid. Nagu eelnevalt kirjas, siis alahindavad lausmetsakorralduse andmed tugevalt metsa tagavara, samasuguseid olulisi eksimusi on ka teistes takseerandmetes. Postimehe artiklis on kirjas, et igal 20ndal punktil viidi läbi kameralane kontroll, mis sisuliselt tähendab, et 5% punktidest kontrolliti arvuti ekraanilt. Võrreldes SMI tagavaraproovitükkide kluppimistega ei ole eelkirjeldatud kontrolli täpsus kuidagi võrreldav.
Tartu Ülikooli matemaatikud analüüsisid SMI metoodikat (Statistilise metsainventuuri (SMI) traktivõrgu analüüs ja arvutusmeetoditega seotud uuring). Nad hindasid kasutatavat metoodikat üldjuhul korrektseks. Uuringu tutvustamisel öeldi selgelt: „Kvaliteetsed maapealsed mõõtmised on vajalikud ka siis, kui SMI-s võetakse ulatuslikumalt kasutusele kaugseire andmed. Kui maapealsed mõõtmised on ebatäpsed, kandub see ebatäpsus üle ka kaugseire andmete põhjal saadud hinnangutesse.“
Postimees kirjutas oma juhtkirjas: “Postimehe Fondi toetatud uurimus võttis Eesti metsamaal aluseks 900 000 paika, samal ajal kui SMI on iga-aastase aruande koostamiseks kasutanud 30 000 proovitüki andmeid. Seepärast on alus pidada lehes tutvustatud uurimust esinduslikumaks, järelikult ka täpsemaks“. Tegelikkuses sõltub täpsus kahest näitajast: proovitükkide arvust ja mõõtmiste enda täpsusest. Kuna kluppimisandmed on silmamõõdulisest inventeerimisest oluliselt täpsemad ning lausmetsakorraluses esineb süstemaatiline tagavara alahindamine, siis ei saa MAH uuringu andmeid kindlasti lugeda täpsemaks.
MAH ei ole esmakordne
Sellist uuringut, kus metsaregistri andmeid laiendati kogu Eesti peale, on tehtud ka varem. 2018. aastal tegi Maaülikool bioatlase (https://forest-energy-atlas.luke.fi/?lang=et) jaoks üle-eestilised metsade tagavara kaardid kaugseire andmete alusel, millega saadi metsade tagavaraks 470 miljonit tihumeetrit, mis on väga sarnane SMI tulemustega.
SMI ja RMK andmed
RMK lausmetsakorralduse andmed on sarnased erametsade metsakorralduse andmetele. Kuna RMK uuendab oma andmeid tihedamalt, siis on nende lausmetsakorralduse andmed ka ajakohasemad. Samas alahindavad ka need andmed selgelt tagavara, ehkki erinevus SMIga on väiksem kui erametsades. Postimees kirjutab: “SMI järgi oli riigimetskondade tagavara 2021. aastal 233 miljonit tihumeetrit ja RMK 2021. aasta majandusaasta aruande järgi 180 miljonit tihumeetrit.” − Selgeks tuleb teha andmete taust. 180 mln tihumeetrit on lausmetsakorralduse andmed vaatamata andmete vanusele. Kui vaadata RMK aastaraamatut, siis näeme, et tagavaraks on 197 mln tihumeetrit. RMK aastaraamatus on esitatud aktuaalsemad andmed (varasemalt tehtud metsakorralduse andmed kasvatatakse tänapäeva). Erinevus SMIga on väiksem, aga jääb alles eelpool kirjeldatud põhjustel.
Küll aga saab võrrelda RMK raiemahtu nende endi andmeil ja RMK raiemahtu SMI alusel. 2017. – 2021. aasta raiemaht RMK andmeil oli keskmiselt 4,3 mln m3, sama perioodi RMK raiemaht SMI andmeil aga 4,1 mln m3. Arvestades asjaolu, et kändude mitteleidmise tõttu alahindame vähesel määral raiemahtu (seda on Keskkonnaagentuur ka korduvalt tunnistanud), lähevad kaks eri allikat hästi kokku.
Tõe kriteerium
Postimees kirjutab: „Tõe kriteeriumiks on puidu kogus, mis lageraie tulemusena lõpuks metsast kätte saadakse“. Selline tõe kriteerium ei pruugi olla tõene. Esiteks jäetakse lageraietel kasvama seemnepuud ja säilikpuud, mis on tagavara arvestuses, aga ei ole raie arvestuses. Teiseks loetakse metsa tagavaraks puude tüve maht juurekaelast ladvani. Metsast aga tihti latva välja ei tooda. Keskmisena võib ladva osakaaluks puu mahust lugeda 15%. Väiksem erinevus võib lisaks tulla veel kändude jätmisest (metsa jääb kõrge känd).
Lisaks on sageli küsimus koore arvestamises eri puidu sortimentidel. Lähenemisi on mitmeid, aga ühe enamlevinud kasutuse järgi arvestatakse palk ja paberipuitu kooreta ning küttepuitu koorega.
Segadus juurdekasvude definitsioonidega
Juurdekasvu ja raie võrdlemise võimalikkus on lõputu küsimus, millele ühest vastust ei ole. Ekspert, kes vaatab laiemat pilti, suudab neid ka korrektselt võrrelda. Tõsi on aga see, et lihtne: “raie suurem või väiksem kui juurdekasv” on võrdlusena sisutu.
Keskkonnaagentuuri eksperdid on korduvalt selgitanud juurdekasvude liike. Kahetsusväärselt eksitakse MAH analüüsis taas nende kasutamisel. Postimees kirjutab: “MAHi tulemuste analüüsimisel otsustasime kasutada juurdekasvu iseloomustamiseks keskmist juurdekasvu. Ehk siis lihtsat arvutustehet: juurdekasv võrdub metsa tagavara jagatud vanusega“. Sellise arvutustehtega ei saa me keskmist juurdekasvu vaid keskmise tagavara muudu. Keskmise juurdekasvu definitsiooniks on: „Keskmine juurdekasv väljendab puistu keskmist puiduproduktsiooni kasvuaasta kohta kogu kasvuperioodi jooksul. Näitaja leitakse aastaste juurdekasvude summa jagamisel puistu vanusega“. Need on selgelt erinevat sisu omavad definitsioonid. Keskmine juurdekasv sisaldab ka suremuse ja hooldusraietega välja minevat puitu.
Postimees võrdleb enda arvutatud keskmist tagavara muutu raietega. Sealjuures tuleks aga arvestada, et tagavara muut on tugevalt seotud vanusega. Esmalt on väga noores ja väga vanas metsas on tagavara keskmine muut väike. Teiseks on selliselt arvutatud keskmine tagavara muut maksimumis siis, kui lageraie toimuks alati ligilähedaselt mahuküpsuse eas. Kuna aga meie raied tehakse pigem vanemas eas, siis on ka ootuspärane, et raie selliselt arvutatud keskmist tagavara muutu ületab. Seega ka selliselt arvutatud juurdekasvu otse võrdlemine raiega on eksitav.
Kui Postimees võrdleb keskmist jooksvat juurdekasvu keskmise tagavara muuduga, siis loomulikult on ka tulemused erinevad. Kuna Postimees alahindab tagavara ca 20%, siis alahindab ta ka keskmist tagavara muutu samas suurusjärgus. Lisaks jääb selgusetuks, kui Postimehe väitel, on SMI tagavara ülehinnatud, siis miks raiemahte ülehinnatuks ei peeta? Sisulist erinevus neis arvutustes pole.
Keskkonnaagentuur on seisukohal, et SMI praegune andmekogumise süsteem on otstarbekas ja võimaldab saada adekvaatsed statistilised hinnangud sellistele olulistele näitajatele nagu metsamaa pindala, keskmine hektaritagavara ja kogutagavara. Loomulikult saab andmeid täpsemaks ja kasutajasõbralikumaks, selle poole püüdleb ka Keskkonnaagentuur.
Autor: Keskkonnaagentuuri metsaosakond