Jäätmed

Indikaator näitab aasta jooksul tekkinud jäätmete, sh tava- ja ohtlike jäätmete, kogust miljonites tonnides.

Jäätmeteke sõltub suurel määral majandusolukorrast, kaubanduse edenemisest ja tarbimisest. Näiteks tekib majanduskasvu ajal jäätmeid rohkem, majanduslangus toob aga kaasa jäätmete vähenemise. Kõikjal EL-i riikides otsitakse meetmeid, mis katkestaksid jäätmetekke ja majanduskasvu omavahelise seose. Märksõnadeks on siin teadlikkuse kasv, säästev tootmine ja tarbimine, terviklik tootearendus, tootjavastutus ning toote keskkonnamõju jälgimine kogu olelustsükli vältel.

2003. aastast näitas jäätmeteke Eestis kasvutendentsi, jõudes 2007. aastal 21,2 miljoni tonnini. Jäätmete märgatav vähenemine toimus 2009. aastal, mil oli majanduskriis, langedes siis peaaegu 2002. aasta tasemele. Alates 2011. aastast on jäätmeteke olnud taas üle 20 miljoni tonni aastas. Kuni  aastani 2014. oli jäätmeteke suhteliselt stabiilne, kuid alates 2015. aastast toimus kasv  ning 2017. aastal oli teke  juba üle 25. miljoni tonni.

Keskmiselt 88% jäätmetest on tekkinud töötlevas tööstuses, energeetikaettevõtetes ning reovee puhastamisel, millest põhiosa moodustavad põlevkivitööstuse ja -energeetikaga seonduvad jäätmed. Viimasel viiel aastal on nende osakaal kogu jäätmetekkest olnud 82%. Ehitusjäätmeid tekib aastas 8%, jäätmekäitlusettevõtetes 3% nn sekundaarseid jäätmeid, puidutööstuse jäätmeid (neist suurem osa taaskasutatakse) 2%, olmejäätmeid keskmiselt 2%, põllumajanduse ja toiduainete töötlemise jäätmeid alla 1%.

Ohtlike jäätmete osakaal jäätmete tekkes on suur. Viimasel viiel aastal  keskmiselt 10  miljonit tonni aastas, moodustades kogu jäätmetekkest 43%. Põhjuseks on peamiselt põlevkiviõli ja -energia tootmise intensiivsus. Eestis tekkivatest ohtlikest jäätmetest on keskmiselt 97% seotud põlevkivikeemia- ja energeetikatööstusega. 80 - 85% viimase viie aasta elektrienergia toodangust baseerub põlevkivil1 . Varasematel aastatel oli see veelgi suurem, kuid järk-järgult on suurendatud elektrienergia tootmist taastuvatest allikatest. Põlevkivitööstuses on küll toodangu tekkeühiku kohta suudetud jäätmeteket vähendada, kuid toodang ise on kordades tõusnud. Põlevkivil baseeruv energiatootmine on ja jääb jäätmemahukaimaks tööstusharuks Eestis, kui tootmismahud ja tehnoloogia ei muutu kardinaalselt. Lisaks põlevkivitööstusele ja -energeetikale tekib suures koguses ohtlikke jäätmeid veondusega seonduvates valdkondades: mere-, raudtee- ja maismaaveonduses – peamiselt õli- ja vedelkütusejäätmed. Jäätmemahukas on ka tsemenditootmine, kus tekib aluseline klinkritolm, mida osaliselt kasutatakse happeliste muldade lupjamiseks.

Eesti keskkonnastrateegiast tuleneva eesmärgi kohaselt tuleb vältida jäätmete tekkimist, vähendada jäätmete koguseid ja ohtlikkust. Ohtlike jäätmete teke peab vähenema võrreldes baastasemega  (2005) 7,029 miljonit tonni aastas. Kahjuks on viimaste aastate suundumus olnud vastupidine, jäätmeteke sh ohtlike jäätmete teke on suurenenud.

1http://www.taastuvenergeetika.ee/wp-content/uploads/2017/06/TEK_aastaraamat_2016_A4_5mmBleed_31.05.2017-1.pdf

Jäätmeteke

 

Indikaator näitab taaskasutatud ja ladestatud jäätmete kogust miljonites tonnides ning taaskasutatud ja ladestatud jäätmete protsentuaalset osakaalu kõigist tekkinud jäätmetest.

Jäätmete taaskasutamine on jäätmekäitlustoiming, mille peamine tulemus on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et need asendavad teisi materjale, mida oleks muidu sellel otstarbel kasutatud. Kui jäätmete korduskasutus ei ole võimalik, tuleb jäätmete energiakasutusele eelistada nende ringlussevõttu materjali või toormena. Selline eelistusjärjekord eeldab jäätmete liigiti kogumist ja sortimist, et oleks võimalik suunata suur osa ringlussevõttu ja vähendada keskkonda ladestatavate jäätmete kogust miinimumini.

Jäätmete taaskasutus on alates 2003. aastast suurenenud. Viimasel kümnendil on taaskasutatud keskmiselt 40% tekkinud jäätmetest. Mõneti vähenes taaskasutamise osakaal majanduskriisi tingimustes aastatel 2008–2009 üldise taaskasutusturu languse tõttu ning kasvas taas 2010. aastal. Aastatel 2011–2013 taaskasutati üle 50% tekkinud jäätmetest. Peamiselt tulenes see põlevkivi aheraine taaskasutuse suurenemisest, mida tingis mitme asjaolu kokkulangemine – aherainekillustikuga suleti poolkoksimäed ja õlitootmisjääkide pigijärved, alustati suurte tee-ehitusobjektidega, kus aherainet kasutati muldkeha täitematerjalina ning toimusid aherainest rajatava puhke- ja vabaajakeskuse ehitustööd. Peale selle on pidevalt suurenenud põlevkivi aheraine ja rikastusjäätmete ladestamise saastetasu, mis on oluline majandusmeede taaskasutuse edendamiseks. Aastatel 2010–2013 taaskasutati keskmiselt 78% tekkinud aherainest, varematel aastatel 20%. Siiski ei ole pikemas perspektiivis sedavõrd suure aherainekoguse taaskasutusvõimalus püsiv. Seetõttu ongi aastatel 2014–2017 taaskasutus langenud 2010. aasta tasemele. Üha enam leiab taaskasutust elektritootmisel tekkiv põlevkivituhk, mis moodustab jäätmetekkest ligikaudu 37%. Põlevkivituhka kasutatakse toorainena ehitusplokkide tootmisel, erisugustes segudes, tsemendi koostises ja suuremahulistes mass-stabiliseerimise protsessides, pinnase happesuse alandajana põllumajanduses ning lisandina granuleeritud mineraalväetiste tootmisel. Taaskasutatakse ka suur osa  puidujäätmetest, kaevandamis- ja pinnasejäätmetest, veekäitluse setetest, metalli- ja ehitusjäätmetest, põllumajandus- ning toiduainetetööstuse jäätmetest.

Jäätmete taaskasutamine võimalikult suures ulatuses on üks jäätmemajanduse esmaseid prioriteete. Eesti keskkonnastrateegiast tuleneva eesmärgi kohaselt on aastal 2030 tekkivate jäätmete ladestamine vähenenud 30% ning taaskasutamine, sh ringlussevõtt, suurenenud.

Peamiseks jäätmete kõrvaldamise viisiks aastatel 2000–2017 on jätkuvalt olnud jäätmete ladestamine prügilatesse. Kui prügilatesse ladestatavad jäätmekogused on aastatel 2000–2017 jäänud enam-vähem samale tasemele või isegi kasvanud (keskmiselt 11 miljonit tonni), siis ladestamise osakaal võrreldes jäätmetekkega on aasta-aastalt vähenenud. Eelneval kümnendil ladestati keskmiselt 70% jäätmetest,  viimasel aga 52% jäätmetest. See jääb valdavaks seni, kuni toimub põlevkivi kaevandamine ning kasutamine energia ja põlevkiviõli tootmisel. Põlevkivi kaevandamise ja -energeetikaga seonduvad jäätmed moodustasid aastatel 2007–2017 kogu prügilatesse ladestatud jäätmete hulgast keskmiselt 97%. Peamiselt olid need termilistes protsessides tekkinud jäätmed, sealhulgas põlevkivi kolde- ja lendtuhk ning ohtlikke aineid sisaldavad või aluselised tahked gaasipuhastusjäätmed. Olme- ja muid jäätmeid ladestati sel perioodil ligikaudu 3%.

Taaskasutus

 

Indikaator näitab olmejäätmete tekkekogust aastas inimese kohta kilogrammides ning SKP suhtelist muutust ja seost olmejäätmetega.

Olmejäätmed on kodumajapidamisjäätmed ning kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud oma koostise ja omaduste poolest samalaadsed jäätmed.

Olmejäätmed moodustavad keskmiselt 3% kogu jäätmetekkest. Aastatel 2000–2017 tekkis ühe elaniku kohta keskmiselt 343 kg olmejäätmeid ja üldine trend näitas langust. Kõige väiksem oli olmejäätmete teke aastatel 2010 – 2013, keskmiselt 288 kg inimese kohta ning üheks põhjuseks oli nende aastate tagasihoidlikum majanduskasv. 2016 ja 2017 aastal olmejäätmete teke veidi suurenes, kuid ei saavutanud 2006 – 2008 aasta taset,  kus olmejäätmeid tekkis pea 400 kg inimese kohta .

SKP suhteline muutus olmejäätmete tekkega võrreldes näitab, et jäätmetekke kasv on olnud majanduskasvust väiksem, seega on eestimaalased olnud mõistlikud tarbijad. Samas on olmejäätmete vähenemine mõneti ka näiline ja tingitud olmes tekkivate pakendijäätmete liigiti kogumise edenemisest. Liigiti kogutud pakendijäätmed kajastuvad jäätmearvestuses eraldi jäätmegrupina, mistõttu jäävad need selle indikaatori hulgast välja, kuigi tekivad valdavalt olmes.

Alates 2010. aastast on olmejäätmete liigiti kogumine olnud stabiilne, keskmiselt 50 kg inimese kohta aastas ehk 17% tekkest. Stabiilsus näitab, et teatud tulemuslikkus liigiti kogumisel on saavutatud, kuid olmejäätmete ringlussevõtu oluliseks suurendamiseks, mille eelduseks on liigiti kogutud olmejäätmete osakaalu tõus, tuleb kõvasti pingutada ja luua läbimõeldud ning süsteemne lahendus. Euroopa Liidu liikmesriikidel on kohustus aastaks 2020 võtta ringlusesse 50% tekkivatest olmejäätmetest.

Liigiti kogutakse kõige rohkem paberi-, papi- ja metallijäätmeid, millele järgnevad biolagundatavad köögi- ja sööklajäätmed (kogumine Tallinnas, Tartus ja Pärnus) ning elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid. Et suurendada olmejäätmete ringlussevõttu, tuleks edendada kogumisvõrgustikku ning tõsta elanikkonna teadlikkust.

Jäätmetekke vältimise programmi kohaselt on olmejäätmete tekke vähendamise eesmärk stabiliseerida aastaks 2020 olmejäätmeteke, sõltumata seejuures prognoositud majanduskasvust. Seejuures peab olmejäätmete tekke kasvuprotsent jääma kuni aastani 2020 alla poole sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasvuprotsendist. Eesti keskkonnastrateegiast tuleneva eesmärgi kohaselt tuleb tõsta liigiti kogutud olmejäätmete osatähtsust kogutud olmejäätmetes.

Aasta 2000 on võetud baastasemeks, millest lähtuvalt on indeks esitatud (indeks aastal 2000 = 100%).

Kogumine

 

Indikaator näitab aasta jooksul tekkinud ja taaskasutatud pakendijäätmete kogust tuhandetes tonnides.

Pakend on mis tahes  materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse  kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel: toormest kuni valmiskaubani ning tootja käest tarbija kätte jõudmiseni. Peale kauba pakendist väljavõtmist muutub pakend pakendijäätmeteks ja edasi tuleb tegeleda nende jäätmete kogumise, taaskasutamise või kõrvaldamisega.

Eestis rakendatakse pakendijäätmete kogumise ja taaskasutuse korraldamisel tootjavastutuse põhimõtet, mille kohaselt pakendiettevõtjad (pakendiseaduse kohaselt on pakendiettevõtja isik, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakendab kaupa, veab sisse või müüb pakendatud kaupa) peavad turule lastud kauba pakendi ja sellest tekkinud pakendijäätmed kokku koguma ja taaskasutama  ning kandma ise kõik jäätmekäitlusega seotud kulud.

Ajavahemikul 2001-2008 suurenes pakendijäätmete tekkekogus keskmiselt 11% aastas, jõudes 2008. aastal 214 tuhande tonnini. 2008. aasta pakendijäätmete tekkekogus suurenes järsult eelkõige plast- ja klaaspakendijäätmete osas. 2009. ja 2010. aastal toimus pakendijäätmete mõningane vähenemine, mis oli tingitud majandussurutisest ja tarbimise langusest. Alates 2011. aastast tarbimine aga taas hoogustus ja ka pakendijäätmete teke suurenes. Keskmiselt on aastatel 2011–2016 tekkinud ühe elaniku kohta ca 160 kg pakendijäätmeid aastas. Liigiti tekib kõige enam paber- ja kartongpakendijäätmeid ning plastpakendijäätmeid, järgnevad klaas-, metall- ja puitpakendijäätmed.

Alates 2009. aastast taaskasutatakse Eestis keskmiselt 73% pakendijäätmete kogumassist. Enim taaskasutatakse paber- ja kartongpakendijäätmeid. 2010. aastal vähenes klaasi taaskasutamine. Põhjuseks oli ehitussektori madalseis, kus klaas on tooraineks betoonplokkide tootmisel. Järgnevatel aastatel on klaasi taaskasutamine järk-järgult taas suurenenud. 2013 aastast alates toimus eelkõige plastpakendi taaskasutamise hüppeline tõus. Põhjuseks oli 2013.a suvel tööd alustanud Eesti Energia AS Iru Elektrijaama jäätmeplokk. Pakendijäätmete taaskasutamise hulka arvestati ka põletatud segaolmejäätmetes sisalduv pakendijäätmete kogus. Sortimisuuringu järgi on segaolmejäätmetes ca 29% pakendijäätmeid, milles omakorda 18% plastpakendijäätmeid. Kuna plastpakendijäätmete osakaal segaolmejäätmetes on suur, siis suureneski ennekõike plastpakendi taaskasutus. Keskmiselt 50% tekkinud plastpakendijäätmetest põletati ja 28% võeti ringlusesse aastatel 2013-2016. Eelnevatel aastatel segaolmejäätmed, sh selles sisalduvad pakendijäätmed, ladestati prügilatesse.

Pakendiseaduse kohaselt tuleb alates 2009. aasta 1. jaanuarist pakendijäätmete kogumassist taaskasutada vähemalt 60 protsenti kalendriaastas. Eesti keskkonnastrateegia eesmärgi kohaselt peab turule toodud pakendite ja kokku kogutud ning taaskasutatud pakendijäätmete suhe vähenema.

Kogumine

 

Indikaator näitab kogutud elektroonikajäätmete kogust aastas inimese kohta kilogrammides 2015. aastani. 2016. aastast protsenti kolme aasta keskmisest turule lastud elektri- ja elektroonikaseadmete keskmisest massist aasta kohta.

Elektri- ja elektroonikaseadmed on probleemtooted, sest nendest tekkinud jäätmed võivad põhjustada ohtu keskkonnale ja tervisele. Probleemtoodetele rakendatakse tootjavastutust, mille järgi on tootjal kohustus koguda ja suunata edasisele käitlemisele – taaskasutusse, ringlusse võtuks või kõrvaldamiseks – enda poolt turule lastud probleemtoodetest tekkinud jäätmed. Seoses elektroonikaromude kogumisega on seetõttu tootjatele sätestatud kogumise määrad. Selle kohaselt pidid tootjad 2013. aastani koguma vähemalt 4 kg ja alates 2014. aastast 5 kg inimese kohta kodumajapidamiste elektroonikaromusid.

Alates 2016. aastast muutus kogumise määra arvutamine. Enam ei koguta kg elaniku kohta vaid kogumise määr on konkreetse kalendriaasta protsendimäär, mis saadakse kalendriaasta jooksul kogutud elektroonikaromude massi jagamisel kolme eelmise aasta jooksul turule lastud elektri- ja elektroonikaseadmete keskmise massiga aasta kohta. Samuti võetakse arvesse nii kodumajapidamiste kui ka mitte kodumajapidamiste elektroonikaromud. See tõstis kogutud elektroonikaromude koguse üle kahe korra võrreldes 2015. aasta kodumajapidamistest pärit elektroonikaromude kogutud kogusega. 2016. aastal tuli tagasi koguda vähemalt 45%. Kogumise määr tõuseb aastatega ja 2019. aastal tuleb tagasi koguda vähemalt 65%. (2016. aasta andmed saab alla laadida graafiku all oleva lingi kaudu)

Veidi üle 4 kg aastas koguti kodumajapidamistest elektroonikaromusid aastatel 2007–2012. Vaid 2009 aastal koguti 3,6 kg inimese kohta, mis oli seotud majanduse madalseisuga, mil inimesed ei soetanud nii palju uusi elektri- ja elektroonikaseadmeid. Alates 2013. aastast ei ole sätestatud kogumise määra saavutatud. Üheks põhjuseks võib olla väiksem tarbimine või asjaolu, et vanad elektri-, elektroonikaseadmed on välja vahetatud ja uued veel toimivad. Teatud osa kodumajapidamiste tarbeelektroonikast võib sattuda ka olmejäätmete hulka. Lisaks on probleem veel ka selles, et metallina suuremat väärtust omavatel seadmetel on oht sattuda metallijäätmete hulka ja need ei kajastu elektroonikaromude arvestuses. Selleks, et elektroonikaseadmed liiguksid komplektsetena jäätmekäitlejatele ja kogumispunktidesse ei tohi jäätmeseaduse kohaselt ükski jäätmekäitleja võtta vastu ohtlike jäätmete hulka liigituvate elektroonikaseadmete osi või mittekomplektseid seadmeid. 2016. aastal tuli tagasi koguda vähemalt 45% ja selle sihtarvu Eesti täitis. 2016. aastal oli kogumise määr 86,9%.

Kogumine

 

 

 

Viimati uuendatud: 5. November 2018

Kuidas osaleda
riigi valitsemises?

Sinu arvamus on meile väga oluline!
Kasuta ära oma võimalusi rääkida kaasa riigi asjades!

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.