Elusloodus ja mets

Võõrliigid on inimtegevuse tagajärjel väljapoole oma looduslikku levilat levinud liigid. Invasiivsed on need võõrliigid, kes on suutnud looduses püsima jääda ning oma arvukuse või elutegevusega ohustavad kohalikku elustikku ja kooslusi. Sageli on võõrliigi uude kohta jõudmise ja invasiivsuse ilmingute vahe väga pikk, mõnikord lausa sadakond aastat. Näiteks leiti verev lemmalts Eesti loodusest esimest korda 1939. aastal, kuid invasiivsuse märgid hakkasid ilmnema alles kümmekonna aasta eest.

Veerev lemmalts

Verev lemmalts. Foto: Madli Linder

Seisuga 31.12.2015 on Eestis võõrliike registreeritud kokku 987, kuid kuna seni on puudunud võõrliikide süstemaatiline seire ja inventuurid, võib nende hulk tegelikkuses olla isegi üle kahe tuhande.

Võõrliigid jaotatakse oma ohtlikkuselt neljaks: invasiivsed, potentsiaalselt invasiivsed, mitte-invasiivsed ja määratlemata staatusega. Eestis teadaolevatest võõrliikidest loetakse invasiivseks 63 ja potentsiaalselt invasiivseks 72 liiki, enamiku invasiivsus on määramata.

Liigirühmadest on enim võõrliike taimede (748 liiki ehk üle 75% liikidest), sh soontaimede hulgas (735 liiki), millele järgnevad lülijalgsed 152 liigiga. Ka invasiivsete liikide hulgas on just soontaimed esikohal 44 liigiga.

Võõrliikide jaotus

Võõrliikide jaotus invasiivsuse ja liigirühma järgi Eestis

Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020 ja kliimamuutustega kohanemise arengukavas aastani 2030 on indikaatoriks ka Eestisse sisse tulnud uute invasiivsete võõrliikide arv aastas. Seni on selleks loetud 2–3 liiki aastas, sihttase on 0–1 liiki aastas.


Vaata lisaks:

 

Looduskaitseseaduse järgi on kaitsealused liigid jaotatud nende ohustatuse järgi kolme kaitsekategooriasse. Kõige ohustatumad liigid kuuluvad I kaitsekategooriasse ning kõige vähem ohustatud III kaitsekategooriasse. I ja II kaitsekategooriasse kuuluvate liikide nimekirjad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega ning III kaitsekategooria liikide nimekiri keskkonnaministri määrusega. Viimati muudeti kaitstavate liikide nimekirja aastal 2014.

Liikide kaitsekategooriate muudatused 2014. aastal

Liik

Varasem kategooria

Kategooria alates 2014

Saaremaa sõrmkäpp

polnud kaitse all

II

rabaluga

polnud kaitse all

II

pügmee-nahkhiir

polnud kaitse all

II

sinihall luga

I

arvati kaitse alt välja

kare jürilill

III

arvati kaitse alt välja

küürlemmel

III

arvati kaitse alt välja

villane katkujuur

III

arvati kaitse alt välja

müür-nokksammal

III

arvati kaitse alt välja

pehme koeratubakas

I

II

Corda porella

II

III

kivi-lõhiskupar

II

III

sile kardhein

II

III

suurelehine porellak

II

III

eesti soojumikas

III

II

emaputk

III

II

karvane maarjalepp

III

II

kuninga-kuuskjalg

III

II

madal unilook

III

II

meklenburgi timmia

III

II

nõmmnelk

III

II

tundra vesisirbik

III

II

Praegu kuulub I kaitsekategooriasse 64, II kaitsekategooriasse 267 ja III kaitsekategooriasse 237 liiki. Arvuliselt on kõige rohkem kaitse all soontaimeliike, protsentuaalselt aga kahepaikseid ja roomajaid, kellest on kaitse all kõik Eesti liigid. Vetikaliike Eestis kaitse alla võetud pole.

Kaitsealused liigid

Kaitsealuste liikide jagunemine kaitsekategooriatesse liigirühmade kaupa ja kaitsealuste liikide osakaal (%) liigirühma liikide üldarvust

 

Uuendatakse 2018. aastal, kui valmib uus punane nimestik. Eelmine seis aastast 2008.

 

Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, sh Eesti, peavad loodusdirektiivi artikli 17 kohaselt esitama Euroopa Komisjonile iga kuue aasta järel aruande direktiivi rakendamise tulemustest. Aruandes esitatakse üleeuroopalise tähtsusega elupaikade ja liikide seisundihinnangud.

Eesti on aruanded esitanud aastatel 2007 ja 2013. Nende põhjal võib öelda, et Eestis on loodusdirektiivi elupaigatüüpide ja liikide seisund aastatel 2007–2012 paranenud. Euroopa Liidus tervikuna on aga elupaikade ja liikide seisund halvem.

Liigid

Soodsas seisundis liikide osakaal on suurenenud nii Eestis kui ka Euroopa Liidus. Halvas või ebapiisavas seisundis liikide hulk on Euroopa Liidus samal ajal suurenenud 52 protsendilt 60 protsendini, Eestis aga langenud 50 protsendilt 35 protsendini. Teadmata seisundis liikide hulk on Euroopa Liidus vähenenud 31 protsendilt 17 protsendini ja Eestis 26 protsendilt 11 protsendini.

Seisundihinnang

Loodusdirektiivi liikide seisundihinnangute protsentuaalsed osakaalud aastate 2007 ja 2013 aruandluse järgi. Eesti ja kogu Euroopa Liidu võrdlus

Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 indikaatorite seas on paranenud seisundiga loodusdirektiivi liikide arv. Numbriliste eesmärkide ja saavutustasemete järgi on 2020. aasta sihttase saavutatav – jõudsalt on vähenenud teadmata ja ebapiisavas seisundis olevate liikide arv, suurenenud on soodsas seisundis liikide arv.

Loodusdirektiivi liikide seisundihinnangute arvulised eesmärgid ja saavutustasemed Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 baastaseme (aasta 2012*) ja vahehinnangu (2015*) järgi

Eesti (liigid)

2012 baastase

2015 saavutustase

2020 sihttase

soodne

23

53

28 liigi seisund paranenud,

kõigi liikide seisundi hinnang teada

ebapiisav

41

27

halb

7

8

teadmata

25

11

kokku

96

99

 

* tasemete aastad kõnealuse arengukava järgi, hinnangud kattuvad 2007. ja 2013. aasta aruandes esitatuga

Elupaigatüübid

Soodsas seisundis elupaigatüüpide osakaal on Eestis suurenenud, kuid kogu Euroopa Liidus pisut vähenenud. Halvas või ebapiisavas seisundis elupaigatüüpide osakaal on Eestis vähenenud 50 protsendilt 48 protsendini, Euroopa Liidus tõusnud aga 65 protsendilt 77 protsendini. Teadmata seisundis elupaigatüüpide hulk on vähenenud Euroopa Liidus 18 protsendilt 7 protsendini ja Eestis samal ajal 8 protsendilt nullini.

Hinnang

Loodusdirektiivi elupaigatüüpide seisundihinnangute protsentuaalsed osakaalud aastate 2007 ja 2013 aruandluse järgi. Eesti ja kogu Euroopa Liidu võrdlus

Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 indikaatorite seas on paranenud seisundiga üleeuroopaliselt ohustatud elupaigatüüpide arv. Numbriliste eesmärkide ja saavutustasemete järgi on 2020. aasta sihttase saavutatav – jõudsalt on vähenenud teadmata ja ebapiisavas seisundis olevate liikide arv, suurenenud on soodsas seisundis liikide arv.

Loodusdirektiivi elupaigatüüpide seisundihinnangute arvulised eesmärgid ja saavutustasemed Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 baastaseme (aasta 2012*) ja vahehinnangu (2015*) järgi

Eesti (elupaigad)

2012 baastase

2015 saavutustase

2020 sihttase

soodne

25

31

14 elupaigatüübi seisund (sh ökoloogiline sidusus) paranenud,
kõigi seisundi hinnang teada

ebapiisav

21

27

halb

9

2

teadmata

5

0

kokku

60

60

 

* tasemete aastad kõnealuse arengukava järgi, hinnangud kattuvad 2007. ja 2013. aasta aruandes esitatuga

 

Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 indikaatorite seas on seiratavate liikide ja elupaigatüüpide arv. 2015. aasta vahehindamine näitab, et 2020. aasta sihttase on saavutatav – seiratavate liikide ja elupaikade arv suureneb.

Seiratavate liikide ja elupaigatüüpide arv Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 baastaseme (aasta 2012) järgi

 

2012 baastase

2015 saavutustase

2020 sihttase

loodusdirektiivi liike

74

74

96

linnudirektiivi liike

120

166

221

loodusdirektiivi elupaigatüüpe

26

38

60

I kaitsekategooria liike

54

57

kõik liigid

 

Kaitstavate alade pindala ja/või selle osakaal Eesti territooriumist on pisut erinevas sõnastuses indikaator mitmetes strateegilistes dokumentides:

Kaitstavate alade pindala ja osakaal territooriumist

Arvutustega on hõlmatud keskkonnaregistrisse kantud kehtivad kaitstavad loodusobjektid:

  • kaitsealad (sh rahvuspargid, looduskaitsealad ning maastikukaitsealad ja selle erivormid arboreetumid, pargid ja puistud)
  • hoiualad
  • püsielupaigad
  • kaitstavad looduse üksikobjektid koos kaitsetsoonidega
  • kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid

Aastatel 2004–2006 on juurde arvatud ka Natura 2000 alade kaitseks kehtestatud ajutiste majanduspiirangutega alad.

Kaitstavate alade pindala

Kaitstavate alade pindala aastatel 1999–2017


Ajavahemikul 1999–2003 küllaltki stabiilsena püsinud kaitstavate alade pindala suurenes oluliselt 2004. aastal, kui moodustati Natura 2000 võrgustik. Siis tõusis kaitstavate alade osakaal maismaast 10–11 protsendilt 17 protsendini ja kohe järgmisest aastast 18 protsendini ning on seejärel tasapisi järjest suurenenud. Oluline hüpe toimus ka territoriaalmere kaitstuses, millest 2000. aastate algul oli kaitse all 3%, pärast Natura 2000 võrgustiku moodustamist tõusis aga kaitstava mereala pindala osakaal 27% juurde. Kogu veeala (mereala koos suurte järvedega) kaitstus on samamoodi tõusnud 3%-lt 27%-ni 2004. aastal ning seejärel püsinud 2007. aastast praeguseni 28% juures. Kaitstava ala kogupindala osakaal on tõusnud 8 protsendilt (1999-2003) 21 protsendile 2004. aastal ning seejärel kergelt tõustes püsinud praeguseni 22% juures Eesti kogupindalast.

Seisuga 31.12.2017 oli Eestis kaitse all 18,8% maismaast, 27% territoriaalmerest, 44% suurte järvede pindalast, 28% kogu veealast ja kokku 22% kogu Eesti pindalast.

Rangema kaitsekorraga vööndite pindala ja osakaal

Indikaator kajastab keskkonnaregistrisse kantud looduskaitseseaduse alusel kehtestatud kaitstavate alade rangema kaitsekorraga vööndite ehk loodusreservaatide, looduslike sihtkaitsevööndite ning püsielupaikade sihtkaitsevööndite maismaapindala ja selle muutust.

Rangema kaitsekorraga alade hulka arvatakse Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) rangema kaitse kaitsekorralduslikesse kategooriatesse kuuluvad alad ehk loodusreservaadid (kategooria Ia) ning kaitsealade looduslikud sihtkaitsevööndid ja püsielupaikade sihtkaitsevööndite rangemini kaitstavad osad (kategooria Ib; kategooria määratakse kaitsekorra järgi).

Eestis IUCN i rangema kaitsekorraga kategooriatesse (Ia ja Ib) kuuluvate vööndite maismaa-ala pindala aastatel 1994–2017

Säästva arengu riikliku strateegia Säästev Eesti 21 kohaselt pidanuks rangema kaitsekorraga alad moodustama 2010. aastaks vähemalt 5% Eesti territooriumist. IUCN i rangema kaitsekorraga kategooriate arvestuses oli 2017. aasta lõpuks Eesti territooriumist rangema kaitse all 4,2%.

Regulaarselt avaldatavat looduskaitsestatistikat vt EELISe (Eesti Looduse Infosüsteemi) infolehelt.

 

Levik

2015. aastal hõlmasid niidud Eesti pindalast ligikaudu 136 364 ha ehk 3,1% (maismaast ilma suurjärvedeta; kui osakaalu arvutamisel võtta arvesse ka Peipsi järv ja Võrtsjärv, on niitude osakaal 3%). Kaitse all on kokku 88 322 ha ehk ligi 65% Eesti niitudest.

Niitude osakaal

Niitude osakaal maakonna pindalast (%) ja kaitsealuste niitude osakaal (%) maakonna niitude pindalast

Hooldustoetuse kõlbulike ja potentsiaalselt kõlbulike poollooduslike alade andmebaasis (keskkonnaregistris) ning Pärandkoosluste Kaitse Ühingu niitude andmebaasis on registreeritud veidi üle 117 000 ha poollooduslikke elupaiku. Loodusdirektiivi niiduelupaigatüüpideks on neist klassifitseeritud 107 690 ha. Viimaste sekka ei ole siinkohal arvestatud niitude ja soode üleminekualal paiknevaid soostunud niitusid ja liigirikkaid madalsoid ehk elupaigatüüpi koodiga 7230 kuuluvaid poollooduslikke kooslusi.

Elupaikade levik

Loodusdirektiivi niiduelupaigatüüpide levik Eestis hooldustoetuse kõlbulike ja potentsiaalselt kõlbulike poollooduslike alade andmestiku ning Pärandkoosluste Kaitse Ühingu niitude andmebaasi järgi. Neljakohalised numbrid tähistavad loodusdirektiivi elupaigatüüpide koode ja tärnid nende järel esmatähtsaid elupaigatüüpe

Hooldatavate poollooduslike koosluste pindala

Veel sajand tagasi Eestis laialt levinud poollooduslike koosluste pindala hakkas pärast teist maailmasõda kiiresti vähenema. Käsitsitöö asendumine suurtootmise ja intensiivpõllumajandusega põhjustas väheviljakate ja raskesti majandatavate rohumaade kasutusest välja jäämise, võssa kasvamise ning ajapikku metsaga kattumise.

Poollooduslike kooslustega seotud liigilise ja maastikulise mitmekesisuse taastamiseks  ja säilitamiseks on eesmärgid seatud mitmes strateegilises dokumendis. Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 ja poollooduslike koosluste tegevuskava aastateks 2014–2020 seavad eesmärgiks, et aastaks 2020 on taastatud ja hooldatavate poollooduslike koosluste pindala 45 000 ha. Hooldatud poollooduslike koosluste pindala ning poollooduslike koosluste kogupindala ja osatähtsus Eesti territooriumist on indikaatorid ka kogumikus „Säästva arengu näitajad 2015“ ja Eesti keskkonnastrateegias aastani 2030.

Eesti maaelu arengukavas, mille meetmetest makstakse poolloodusliku koosluse hooldamise toetust, on indikaatorina nimetatud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saajate arv ja toetust saanud alade kogupindala.

Perioodil 2007–2011 kasvas toetuse abil hooldatud poollooduslike koosluste pindala umbes 15 000 hektarilt enam kui 23 000 hektarile (taotleti umbes 16 000 kuni 25 000 ha). Aastatel 2012–2015 on heakskiidetud pindala varieerunud umbes 23 000 ja 25 000 ha vahel (taotletud pindala jäi 25 000 ja 27 000 ha vahele).

Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus aastatel 2011–2015

Aasta

Toetuse
saajate arv

Heakskiidetud
pindala (ha)

Väljamakstud
summa (eurot)

2011

916

23 448

4 412 683

2012

913

24 555

4 344 073

2013

934

23 400

4 355 694

2014

873

23 649

4 498 485

2015

817

24 933

3 799 514

Andmed: PRIA, Keskkonnaamet

Poollooduslike koosluste hooldamise toetust saab taotleda kaitstaval loodusobjektil asuvatele ja keskkonnaregistrisse kantud hoolduskõlbulikele poollooduslikele kooslustele nende niitmiseks või karjatamiseks. Toetuse ühikumäär on olenevalt niidu tüübist ja omadustest 85–450 eurot hektari kohta aastas. Toetusega seonduvat korraldab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA). 

 

Levik

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) poolt aastatel 2008–2011 koordineeritud Eesti soode inventuur koos hilisemate parandustega hõlmab ligi 240 000 ha Eestimaa soid ehk 5,3% Eesti territooriumist (osakaalu arvutamisel arvesse võetud maismaa koos Peipsi järve ja Võrtsjärvega). Kui sellele lisada 2012. aasta CORINE maakatteandmebaasist lisanduvad looduslikud sooalad, on Eesti soode pindala ligi 331 500 ha ehk 7,6% Eesti pindalast (maismaast ilma suurjärvedeta; kui osakaalu arvutamisel võtta arvesse ka Peipsi järv ja Võrtsjärv, on soode osakaal 7,3%). See on märgatavalt vähem kui laialt levinud teadmine, et Eesti territooriumist moodustavad sood 22%. Erinevus tuleneb sellest, et nimetatud 22% hulka arvatakse ka soostunud metsad ja rohumaad ning degradeerunud sood ehk kõik turbaga seotud alad, sõltumata sellest, kui paks on turbalasund ja kas seal turbaladestumine jätkub või hoopis väheneb.

Kaitse all on ligi 229 000 ha ehk 69% Eesti soodest. Loodusdirektiivi sooelupaigatüüpidest leidub Eestis kõige rohkem rabasid (elupaigatüübi kood 7110*) – ligikaudu 135 000 ha.

Soode levik

Soode osakaal (%) maakonna pindalast ja kaitstavatele aladele jäävate soode osakaal (%) maakonna soode pindalast

Sooelupaigad

Loodusdirektiivi sooelupaigatüüpide levik Eestis ELFi koordineeritud soode inventuuri andmestiku järgi. Neljakohalised numbrid tähistavad loodusdirektiivi elupaigatüüpide koode ja tärnid nende järel esmatähtsaid elupaigatüüpe

Taastatud loodusliku veerežiimiga sookoosluste pindala

20. sajandil rajatud laiaulatuslik kuivenduskraavide võrgustik mõjutas Eesti soid negatiivselt ja suur osa kunagisi sooelupaiku on tänaseks kadunud. Seetõttu on viimastel aastatel tõusnud päevakorda rikutud soode veerežiimi ja looduslikkuse taastamine. Soode taastamistööde käigus likvideeritakse muu hulgas kuivenduskraave ja vajaduse korral avatakse soomaastikku.

Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020 ja kaitstavate soode tegevuskavas aastateks 2016–2023 on võetud eesmärgiks, et aastaks 2020 on kaitstavatel aladel taastatud 10 000 ha madal- ja siirdesoid ning rabade servaalasid.

2016. aasta alguseks oli taastatud veerežiimiga sooelupaikade pindala tõusnud ligi 2000 hektarini.

Taastatavate alade nimekirjas on 89 sooala. Vt alade nimekirja, kaarti jm lisainfot siit.

Korrastatud jääksoode pindala

Eestis on pärast turba kaevandamist maha jäetud turbaalasid ehk jääksoid ligikaudu 80, kogupindalaga 9800 ha (kaitstavatel aladel ligikaudu 500 ha [1]. Jääksood taimestuvad väga aeglaselt ning avaldavad keskkonnale negatiivset mõju (süsihappegaasi emissioon, kohaliku veerežiimi mõjutamine, tuleohtlikkus), mistõttu on nende taastamine lähiaastatel üks looduskaitseliste tegevuste prioriteetidest. Taastamise eesmärk on luua ja kujundada tingimused, mis võimaldaksid soostumisprotsessi taastumist, jääksoode metsastamist või muul viisil korrastamist.

Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020 on seatud eesmärgiks, et aastaks 2020 on korrastatud jääksoode pindala Eestis 1000 ha. 2015. aasta seisuga oli saavutustase (alates baastasemest 0 ha aastal 2012) 177 ha.

Korrastatavate alade kaarti vt siit.

------------------

[1] Eesti mahajäetud turbatootmisalade revisjon. Geoloogiakeskus 2005–2008. 1. etapp, 2. etapp, 3. etapp, 4. etapp.

 

Levik

Riikliku statistilise metsainventeerimise (SMI) 2016. aasta andmetel oli Eesti metsamaa pindala 2 312 400 ha. See moodustab 51% Eesti kogupindalast[2] ja 53% pindalast ilma suurjärvedeta[3]. Metsaga kaetud metsamaa pindala oli 2016. aastal 2 143 700 ha, mis teeb osakaaluks Eesti pindalast koos suurjärvedega 47% ja ilma suurjärvedeta 49%. Võrreldes 2015. aasta SMI tulemustega ei ole osakaalud muutunud. 2014. aastaga ei ole praegu tulemused otseselt võrreldavad, kuna 2015. aastast on kasutusel uus täpsustatud metoodika.

Sarnase tulemuse annab Eesti topograafia andmekogu (ETAK) 2016. aasta aprilli alguse väljavõte, mille järgi on Eestis metsa 2 334 203 ha ehk 51% Eesti maismaaterritooriumist (koos Peipsi ja Võrtsjärvega) ja 54% ilma suurjärvedeta. Kaitstavatele aladele jääb metsi (ETAK‑i metsaklassi alusel) kokku veidi üle 424 000 ha ehk umbes 18%. Viimastest on looduskaitseseaduse alusel kehtestatud rangeima kaitsega vööndites ehk loodusreservaatides ning kaitsealade ja püsielupaikade sihtkaitsevööndites metsa ligikaudu 199 000 ha ehk umbes 8,5% kõigist metsadest.

Metsade levik

Maakondade metsasus ning kaitsealuse metsa ja range kaitserežiimiga vöönditesse (loodusreservaadid, sihtkaitsevööndid) kuuluvate metsade osakaal (%) maakonna metsadest ETAKi metsaklassi alusel

Loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpidest on Eestis kõige rohkem vanu loodusmetsi ehk läänetaigat (elupaigatüübi kood 9010*) – 117 900 ha. Sellele järgnevad siirdesoo- ja rabametsad (91D0*) – 83 800 ha – ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) – 43 600 ha.

Elupaikade levik

Loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpide levik Eestis EELISi Natura 2000 elupaikade andmestiku järgi. Neljakohalised numbrid tähistavad loodusdirektiivi elupaigatüüpide koode ja tärnid nende järel esmatähtsaid elupaigatüüpe

------------------

[2]4 533 500 ha
[3]4 349 600 ha

Rangelt kaitstavate (tüpoloogiliselt esinduslike) metsade osakaal

Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 ja Eesti metsanduse arengukava aastani 2020 seavad eesmärgiks, et aastaks 2020 on rangelt kaitstavate tüpoloogiliselt esinduslike metsade osakaal metsamaa pindalast 10%.

Sama indikaator on keskkonna ja elurikkuse valdkonna mõõdikuks Keskkonnaministeeriumi valitsemisala arengukavas aastateks 2018–2021 ning sisult sama indikaator on seatud mõõdikuks ka Eesti keskkonnastrateegias aastani 2030 ja kogumikus „Säästva arengu näitajad 2015“.

SMI metoodikas loetakse rangelt kaitstava metsa hulka (nimetatud ka hoiumetsaks) lisaks loodusreservaatidele ja sihtkaitsevöönditele ka I kaitsekategooria liikide elupaigad, samuti vääriselupaigad ning kavandatavad kaitsealad vastavalt planeeritud režiimile.

SMI 2015. aasta andmetel on range kaitse all metsa 238 800 ha ehk 10,3% metsamaa kogupindalast.

Rangelt kaitstavate metsade osakaalu ja tüpoloogilise esinduslikkuse eesmärkide täitmise hindamiseks on moodustatud riigiasutuste ja valitsusväliste organisatsoonide esindajatest koosnev töörühm. Töörühm on kokku leppinud, et rangelt kaitstava metsa hulka arvatakse nii juba kaitse all olevad kui ka projekteeritavad loodusreservaadid ja sihtkaitsevööndid, kõik riigimaal olevad vääriselupaigad olenemata nende pindalast ja lepinguga vääriselupaigad eramaal.

Sellise määratluse alusel 2016. aasta algul 30.11.2015 andmete põhjal teostatud analüüsi tulemusel[4] on rangelt kaitstava metsa pindalaks hinnatud 223 261 ha ja koos projekteeritavate aladega 240 326 ha, mis teeb osakaaluks SMI 2015. aasta andmetel arvutatud metsamaast vastavalt 9,7% ja 10,4%.

Samas näitas viimati mainitud analüüs, et kuigi rangelt kaitstava metsaala kogupindalalt on looduskaitse ja metsanduse arengukavade eesmärk saavutatud, peab rangelt kaitstava metsa tüpoloogiline esinduslikkus suurenema, mis eelkõige tähendab laane‑ ja salumetsadele täiendava range kaitse tagamist.

------------------

[4]Vaata: http://www.envir.ee/sites/default/files/metsade_range_kaitse_2016_alohmus.pdf

Faktileht Eesti metsad

Eesti metsade statistika faktileht, milles on kajastatud Keskkonnaagentuuri poolt läbiviidud riikliku metsainventeerimise tulemused.

 

Vt ka Keskkonnaagentuuri iga-aastasi ulukiasurkondade seisundi ülevaateid ja küttimissoovitusi.

Suurkiskjate pesakondade arv

Suurkiskjate puhul kasutatakse nende populatsioonide kevadise absoluutarvukuse hinnangute asemel mõõdikuna pesakondade arvu, mis annab täpsema pildi suurkiskjate tegelikust levikust ja asurkondade elujõulisusest ning on seega ka suurkiskjate kaitse ja ohjamise korraldamisel paremini kasutatav. Absoluutarvukuse hinnangud kipuvad populatsioonide suurust samade isendite erinevates kohtades korduva loendamise tõttu üle hindama. Pesakondade arv on otseselt seiratav parameeter ja sellest tuletatakse liigi asurkonna sügisene üldarvukus. Pesakondade arv väljendab lisaks populatsiooni suurusele ka juurdekasvu.

 Eesmärgiga säilitada Eestis hundi, ilvese ja pruunkaru populatsioonide soodne seisund, arvestades seejuures nii ökoloogiliste, majanduslike kui ka sotsiaalsete aspektidega (vajadusega arvukust samal ajal ka kontrolli all hoida), on suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas aastateks 2012–2021 seatud eesmärgiks säilitada iga-aastaselt

  • 15–25 kutsikaga hundikarja (asurkonna üldarvukus ligikaudu 150–250 isendit) olemasolu,
  • 100–130 pojaga ilvese pesakonna (asurkonna üldarvukus ligikaudu 600–780 isendit) olemasolu enne jahihooaja algust (sügisel),
  • vähemalt 60 sama aasta pojaga karu pesakonna (asurkonna üldarvukus ligikaudu 600 isendit) olemasolu.

Seisund

Suurkiskjate soodsa seisundi säilitamiseks vajalikud pesakondade piirarvud ja pesakondade arv aastatel 2003–2017

Hunt eelistab elupaigana varjulisi metsi, rabasid ja võsastikke. Vähem võib teda kohata piirkondades, kus leidub enam tehnogeenseid ja kultuurmaastikke.

Kogutud vaatlusandmete ja küttimisinfo põhjal oli 2017. aastal Eestis kokku 24 hundi pesakonda (hundikarja, kus sündisid kutsikad). Eesti mandriosa asustas 22 ning Saaremaad ja Hiiumaad kumbagi üks pesakond. Võrreldes 2016. aastaga oli 2017. aastal Mandri-Eestis neli hundikarja vähem. Kui 2016. aastal ei täheldatud hundi järelkasvu vaid Hiiumaal, siis 2017. aastal puudus kohalik hundi järelkasv Jõgeva- ja Valgamaal.

Pruunkaru eelistab elupaigana metsamassiive, kus leidub nii mahalangenud puid kui ka rabalaike. Eestis on pruunkaru levinud üle kogu mandriosa. 2017. a tuvastati vähemalt ühe isendi esinemine ka Saaremaal, kuid teistel Lääne-Eesti saartel karusid teadaolevalt ei esine. Enim leidub karusid Ida- ja Lääne-Virumaal.

2017. aastal registreeriti Eestis kokku 65 ja aasta varem 73 erinevat sama-aastaste poegadega karu pesakonda. Kuna pruunkarudel sünnitavad samad emasloomad pesakonna üldjuhul iga kahe aasta tagant, siis pesakondade arvu muutuste hindamisel vaadeldakse karu puhul kahe järjestikuse aasta pesakondade arvu keskmist. 2014. a registreeriti Eestis 74 ja 2015. aastal 63 sama-aastaste poegadega karu pesakonda. Seega on viimase nelja aasta lõikes karu pesakondade arv püsinud üsna samal tasemel. Karu pesakondade keskmine suurus oli 2017. a viimase nelja aasta kõrgeim. Karu asurkonna üldsuurust võib Eestis hinnata 2017. aasta sügise seisuga jätkuvalt ligikaudu 700‑isendiliseks ja üldseisundit heaks.

Ilves eelistab elupaigana tihedaid okaspuumetsi, kuid neid võib kohata ka segametsades. Eestis asustab ilves kogu mandrit ja saari. Väikseim on ilvese asurkond Saaremaal, kus viimastel aastatel pole registreeritud ühtegi pesakonda.

Seire andmetel oli 2017 aasta sügisel Eestis 63 ilvese pesakonda, aasta varem registreeriti neid vaid 53. Asurkonna seisundi paranemisest annab tunnistust ka keskmine pesakonna suuruse kasv parimate aastate tasemele, näidates selgelt seda, et toidubaas metskitse näol enam ilvese juurdekasvu piiramas ei ole. Ilvese populatsiooni üldarvukust võib 2017. aasta sügisese seisuga hinnata ligi 400-le isendile. Kuigi ilvese arvukus näitab selgelt suurenemise märke, jääb see siiski veel kaugele suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas eesmärgiks seatud miinimumtasemest ning asurkonna üldist seisundit ei saa veel kaugeltki heaks pidada.

Ilvese ja hundi populatsioonide optimaalne arvukus on indikaator ka Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020.

Kütitud suurkiskjate arv

Eesti suurkiskjate asurkondade elujõulisuse säilitamiseks on vaja vältida juurdekasvumäära ületavat küttimismahtu ja hoida küttimisvalimi soolis-vanuseline struktuur võimalikult sarnane loodusliku asurkonna struktuurile.

Kütitute arv

Kütitud suurkiskjate arv aastatel 2003–2017

Ilveseid 2016. ja 2017. aastal ei kütitud. 2015. aastal kütiti kokku 19 ilvest ja 2014. aastal kaks ilvest. Tagantjärgi vaadates oli 2015. aasta küttimiskvoot määratud liiga optimistlikust juurdekasvuprognoosist lähtuvalt, mis reaalsuses paraku ei täitunud. Ilvese pesakondade arv on olnud alla soodsa seisundi säilitamiseks vajalikku miinimumi juba aastast 2012. Eelnenud aastatel prognoositud arvukuse tõusu kuni 2017. aastani ei toimunud, mis viitab jahivälise suremuse seni arvatust oluliselt suuremale määrale.

Karusid kütiti 2017. aastal kokku 54 (limiit oli 56),  aasta varem lasti sama suure limiidi juures üks isend enam. Küllaltki kõrge umbes 8 % suuruse küttimissurve rakendamist on võimaldanud head karu asurkonna juurdekasvunäitajad, mistõttu oli võimalik 2018. a jahihooajaks karu küttimislimiite võrreldes eelneva paari aastaga isegi veidi tõsta.

Hunte kütiti 2017. aasta jahihooajal kokku 101, maksimaalselt lubatav küttimiskvoot oli 112 isendit. Lisaks neile lasti jahihooaja eelselt erilubade alusel 3 isendit ning jahihooaja järgselt 7 isendit, mis teeb 2018. aasta sigimisperioodi eelseks küttimismahuks kokku 111 isendit.  Mandri-Eestis kütiti kokku 100 hunti, Saaremaal 7 ja Hiiumaal 4.

Sõraliste arvukus ja küttimine

Sõraliste puhul on läbi aastakümnete küttimismahtude üle otsustamisel kasutatud jahipiirkonna kasutajate poolt antavaid hinnanguid populatsioonide talvisele arvukusele. Alates aastast 2006 on kasutusel ka talvise ruutloenduse käigus loendatud jäljeridadest arvutatud jäljeindeksid (alates aastast 2011 on need arvutatud korrigeerituna jäljeradade võimaliku maksimaalse vanuse suhtes). Alates 2015. aastast viiakse üle Eesti paiknevatel seirealadel läbi hirvlaste pabulahunnikute loenduseid, mille tulemusena leitavad pabulaindeksid aitavad senisest märksa kõrgema usaldusväärsusega tuvastada hirvlaste arvukuses toimuvaid muutuseid.

Jäljeloendust kehvade lumeolude korral teha ei saa ning teatud aastate puhul (nt 2014 ja 2015 ) ei ole arvukuse muutuste adekvaatseks hindamiseks vajalikku loendusmahtu saavutatud. Pabulaloenduse tulemuste aegrida on aga veel lühike. Seetõttu kõrvutame siinkohal sõraliste küttimisandmed jahimeeste poolt antud arvukushinnangutega. Erandiks on metskits, kelle arvukust jahipiirkonna kasutajad on läbi aastakümnete tugevasti (keskmiselt 2,5-3,5 korda) alahinnanud, mistõttu tema arvukuse muutuste kirjeldamiseks esitame jäljeindeksi.

Metssiga võib suvel kohata niisketes leht- ja segametsades, talvel tiheda alustaimestikuga kuusikutes.

2014. a sügisel Eestisse jõudnud sigade Aafrika katku tõttu on metssea arvukus ja asustusstruktuuri eelnenud kümnendiga võrreldes pea tundmatuseni muutnud. Seakatkust räsimata on seni veel vaid Hiiumaa metsseaasurkond. Katku ja osalt ka tugeva küttimissurve tõttu on metssea arvukus mõne aastaga Eestis drastiliselt langenud. Näiteks jahipiirkondade kasutajate poolt antud hinnangute summa metssea arvukusele on kolme aastaga langenud üle kuue korra. Üsna sarnases proportsioonis on langenud ka ruutloenduse jäljeindeks ning umbes kümme korda haruldasemaks on muutunud metssigade tegevusjälgede kohtamine kevadiste pabulaloendustel. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et üleriigilises plaanis 2017-2018 aastal väljenduv jätkuv asustustiheduse langus iseloomustab adekvaatselt metssea arvukuses muutusi vaid Põhja- ja Lääne-Eestis. Kagu-Eesti maakondades (osalt ka Järva- ja Jõgevamaal), kus metssea arvukus oli juba eelnenud aastatel väga madalale langenud, on metssea asustustihedus võrreldes aasta tagusega hakanud taas kasvama.

2017. jahiaastal kütiti Eestis kokku 7690 metssiga, mis on üle kahe korra vähem kui 2016. jahiaastal ning koguni üle nelja korra vähem kui 2015. jahiaastal. Ootuspäraselt kütiti metssigu enim mullu kõrgema metssigade asustustihedusega Lääne-Eestis. Sealjuures kütiti väikesel Muhu saarel koguni 1038 metssiga, mis annab küttimistiheduseks ligemale 50 isendit 1000 ha kohta.

Metssiga

Metssea arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2017

Põdra elupaigaks on nii jõgede-, järvede-, sooderikkad suuremad metsaalad kui ka noorendikud ja võsastikud. Sageli võib teda kohata ka metsade lähedusse jäävatel põldudel. Talvel liigub ta kuivemates ja suvel märjemates kohtades.

Jahipiirkonna kasutajate koondhinnang andis põdra arvukuseks 2018. aastal 10 700 isendit ja 2017. aastal 11 400. Viimasel neljal aastal üle Eesti kokku 47 erineval seirealal läbi viidud pabulaloenduse tulemused viitavad aga selgelt 25–35% võrra kõrgemale põtrade üldarvukusele, mis on viimaste aastate kõrgeid küttimismahte ja põdraasurkonna juurdekasvu võimet silmas pidades oluliselt realistlikum. 2018. aasta pabulaloenduste, aga ka küttimis-, vaatlus- ja viljakusandmete analüüsile tuginevalt hinnati põdraasurkonna suurust 2018. aasta alguses 13000-14000 isendile. Ulatuslike metsakahjustuste tekke riske silmas pidades on selline põdra arvukus siiski veel liiga kõrge ning arvukuse mõõdukas langetamine kõrgema põdra asustustihedusega piirkondades on vajalik ka paaril järgneval jahihooajal.

2017. aasta jahihooajal kütiti Eestis 7337 põtra, mis on üsna ligilähedane 2016. aasta rekordilisele 7390 isendilisele küttimismahule. Kuna 2017/2018. aastal kogutud seireinfo viitab sellele, et põdra arvukus on intensiivsema küttimise tulemusena läinud mõõdukasse langustrendi, siis võib eeldada, et lähematel aastatel hakkavad samm-sammult langema ka põtrade küttimismahud. Põdra arvukuse jätkuvaks mõõdukaks langetamiseks on vajalik siiski ka 2018/2019 küttida põtru asurkonna juurdekasvumääraga võrreldes veidi enam.

Põder

Põdra arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2017

Punahirv elab lagendikega vahelduvas alusmetsarohkes lehtpuu-segametsas, raiesmikel, sageli põldudel ja heinamaadel.

2017. aasta jahihooajal kütiti Eestis kokku 1916 punahirve, mis on eelnenud 2016. aastaga võrreldes 252 isendi võrra enam. Küttimisnumbrid suurenesid eeskätt Saare- ja Hiiumaa küttimise arvelt.

Jahipiirkondade kasutajate hinnangul oli punahirve arvukus Eestis 2018. aasta talve lõpu sisuga jäänud püsima eelneva 2017. aastaga võrreldes sammale 3400 isendi tasemele. Ruutloenduse jälje- ja pabulaindeksi muutused viimastel aastatel viitavad aga punahirve arvukuse mõningasele suurenemisele. Arvestades viimastel aastatel kütitud hirvede arvu, asurkonna soolise jaotuse ja juurdekasvunäitajatega, pidi punahirve arvukus Eestis möödunud talvel küündima vähemalt 7000 isendini. See ületab jahipiirkondade kasutajate poolt antud arvukushinnangute summeerimisel saadut enam kui kaks korda.

 

Punahirv

Punahirve arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2017

Metskits eelistab elupaigana mosaiikset kultuurmaastikku (põldudevahelised metsatukad, metsaservad) ja väldib suuri metsi.

Metskitse arvukus langes järsult 2010. ja 2011. aasta lumerohkete talvede järel. Sellega langes viimase kolmekümne aasta madalaimale tasemele ka kütitud metskitsede arv. Madalseisule järgnenud metskitse asurkonna jaoks soodsate talvede (soojad ja lumevaesed) ning madala kisklussurve (küttimine+kiskjad) toel pöördus metskitse arvukus kiirele tõusule, mida kinnitavad veenvalt kõik arvukust ja selle muutusi iseloomustavad näitajad. Viie aasta taguse ajaga on nt metskitse jäljeindeks suurenenud üle kolme korra ja pabulaindeks on viimase kahe-kolme aastaga suurenenud enam kui kaks korra. Arvukuse olulist tõusu kinnitavad ka jahipiirkondade kasutajate poolt antavad arvukushinnangud ning muutused kütitud metskitsede arvus. Kui 2011. aastal kütiti Eestis vaid 1211 metskitse, siis 2017. aasta jahihooajal kütiti neid kokku juba 15 807.

Koos arvukuse kiire kasvuga on suurenenud ka metskitsede tekitatud kahjustused metsakultuuridele ja metskitsedega seotud liiklusõnnetuste arv. 2013. aastal hukkus jahipiirkonna kasutajate andmetel liikluses 1128 metskitse, aga 2017. aastal oli liikluses hukkunud isendite arv kaks ja pool korda kõrgem ehk 2849. Võib oletada, et tegelik metskitsega seotud liiklusõnnetuste arv on veel märksa suurem, sest kõigist toimunud auto ja metskitse kokkupõrgetest info jahipiirkonna kasutajani ei jõua.

Tuginedes seireandmetele ja tänastele teadmistele metskitse asurkonna juurdekasvu võimest ja suremusmääradest, võib metskitse asurkonna 2017/2018. aasta talvist arvukust hinnata u 120 000 – 130 000 isendile.

Metskits

Metskitse jäljeindeks ja küttimismahud 1992–2017

 

Ulukikahjustused

Suurkiskjakahjud

Eestis hüvitatakse looduskaitseliselt oluliste loomaliikide tekitatud kahjustused ja kahjude ennetamiseks tehtud kulutused. Selle looduskaitselise meetme eesmärk on lisaks tekitatud kahjude otsesele korvamisele laiemalt ka inimese ja looduse suhetes tasakaalu hoidmine ning loodust arvestava jätkusuutliku keskkonnakasutuse arendamine. Hüvitamine toimub looduskaitseseaduses ja keskkonnaministri määruses sätestatud korra järgi. Kahjustustega seonduva üle peab arvestust ja hüvitamist korraldab Keskkonnaamet.

Suurkiskjate tekitatud kahjustused (näiteks murtud põllumajandus- või lemmikloom, kahjustatud mesitaru) hüvitatakse kahjusaajale kuni 100% ulatuses, lahutades omavastutuse määra 64–128 eurot aasta kohta. Kahjude vältimiseks tehtud otsesed kulutused hüvitatakse 50% ulatuses, ühele isikule kuni 3200 eurot aastas. Kahjude vähendamine on üks eesmärk ka suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas aastateks 2012–2021.

Kahjud

Hundikahjujuhtumite ja murtud kariloomade (veised, lambad) arv ning kahjustatud mesitarude arv aastatel 2007–2017

2017. aastal esines karu rünnakuid mesilatele varasemast märksa enam. Nelja eelneva aasta keskmisega võrreldes registreeriti kahjustusi vähem vaid Lääne-, Harju- ja Raplamaal. 2016. aasta suhteliselt madalat kahjustuste hulka võib seostada Aafrika seakatkuga, mille tõttu said paljud karud metsa tekkinud metssea raibetega oma valguvajaduse kaetud. 2017. aasta kahjustuste hulga suurenemine on, vastupidi, seostatav toidubaasi kahanemisega, seda nii metssea korjuste hulga kui ka metssigadele jahimeeste poolt metsa viidava lisasööda koguste vähenemise näol. Kevadiste mesilakahjustuste hulk sõltub suurel määral kevade ilmastikust, mis määrab karude loodusliku toidubaasi. Seetõttu ei saa kevadisi rünnakuid mesilatele seostada alati probleemsete karudega ning küttimise suunamisel tuleks arvesse võtta just hilisemaid, taimekasvuperioodil tekkinud kahjustusi.

Hundi tekitatud kahjustuste hulk karjakasvatusele oli 2017. aastal viimase kümne aasta kõrgeim, kuid nende jaotus märksa ebaühtlasem kui aasta varem. 2017. aastal registreeriti Keskkonnaameti poolt 183 murdmisjuhtumit, milles huntide poolt murti kokku 1121 lammast ja 10 veist. Aasta varem murdsid hundid 175 registreeritud murdmisjuhtumi käigus kokku 766 lammast ja 14 veist. Enam kui pooled 2017. a murtud kariloomadest jäid Rapla, Saare- ja Võrumaale, samal ajal kui Jõgevamaal ja Ida-Virumaal ei esinenud ühtegi murdmisjuhtumit ning Lääne- ja Põlvamaal registreeriti kummaski vaid üks huntide rünnak kariloomadele. Kui Saare- ja Raplamaal jäi suur enamus kahjustusi suhteliselt kitsale alale, olles otseselt seostatavad mõlemas maakonnas ühe hundikarjaga, siis Võrumaal olid kahjustused maakonna eri paikades ning need pandi toime mitme erineva isendi/grupi poolt.

KahjudHundikahju Karisöödil. Foto: Keskkonnaamet

Põdrakahjustused okaspuudel

Koos põdra arvukuse kasvuga suurenevad ka põdra tekitatud metsakahjud, eriti noortes männikultuurides. Kahjustuste ulatus on piirkonniti ja aastati erinev. Kahjustustest hoidumisel on suur roll põdra mõõduka asustustiheduse säilitamisel.

Põdra tekitatud värskete kahjustuste dünaamika hindamiseksseiravad Keskkonnaagentuur ja Keskkonnaamet kevaditi seirealadel, juhuslikult valitud põdrale toitumiseks atraktiivsetes 5–15 aastastes männinoorendikes ja 30–60 aastastes kuusikutes värskeid ehk viimase talve jooksul tekitatud puude vigastusi.

Põdrakahjud

Kahjustatud okaspuude osakaalud seirealadel

2018. a seire käigus läbi vaadatud 1083 männinoorendikus esines värskeid, põtrade poolt viimasel talvel tekitatud, vigastusi 5,7% uuritud mändidest, mis on märksa madalam kui eelneval kolmel aastal, mil värskeid põdra toitumisjälg võis täheldada keskmiselt 7,1-7,9% mändidest. Maakonniti võis vigastatud mändide osakaalu suurenemist võrreldes eelmise aastaga täheldada vaid Ida-Viru-, Saare-, Valga- ja Viljandimaa proovitükkidel.

Värskete vigastustega mändidega proovitükkide osakaal kõikidest 2018. aastal vaadatud proovitükkidest oli 38,5% (2017. aastal 46,5% ja 2016. aastal 49,7%), %), sealjuures oluliste uue vigastustega mände täheldati 32,8% (2017. aastal 39,3% ja 2016. aastal 44,8%) vaadeldud proovitükkidest.

Sarnaselt noortele mändidele tekitatud kahjudega langes ka kõikide proovitükkide kokkuvõttes põdra tekitatud värskete koorevigastustega kuuskede osakaal keskealistes kuusikutes. Kõige enam tuli värskeid kuuse kahjustusi ette Valga-, Tartu- ja Viljandimaa proovitükkidel. Seiratud kuusikute kokkuvõttes esines värskeid vigastusi 0,11%, sealjuures värskeid olulisi vigastusi 0,9% seiratud kuuskedest. Seega olid põdrad viimasel aastal kahjustusi tekitanud ühele kuusele tuhandest.

Kogu seireperioodi (2010–2018) muutuste interpreteerimist raskendab algusaastate väike valim (seiratud kuusikute hulk on järjest tõusnud 126-lt 707‑ni ja männikute hulk 288‑lt 1083‑ni).

Siinkohal tuleb tähele panna, et metsakahjustuste määrade ja põtrade arvu muutuste vahele ei saa üheselt panna võrdusmärki, sest põdrakahjude kujunemine (põdra koormus noorendikele) sõltub väga suurel määral ka talve ilmastikutingimuste eripäradest ning alternatiivsete toidutaimede olemasolust ja kättesaadavusest. Olulist mõju kahjustuste kujunemisele avaldavad kindlasti ka piirkonnas läbiviidud metsaraied ning rakendatud metsahooldusvõtted. Kahjustuste ohu puhul võiks nii mõnelgi juhul olulist abi olla raiete kaalutletud edasilükkamisest ja madalamast/turvalisemast raiekraadist noorendike valgustamisel.

 

Ulukikahjustused metsakaitseekspertiiside alusel

Lisaks seirealadel tehtavale kahjustatud okaspuude seirele registreeritakse ulukite tekitatud kahjustused Keskkonnaameti tehtavates metsakaitseekspertiisides (MKE). MKE-de infot saab kasutada abimaterjalina maakondlikes jahindusnõukogudes küttimismahtude määramiseks, sh küttimise suunamiseks enam kahjustatud jahipiirkondadesse. MKE-de algandmetest saab arvutada ka indekseid, nt kahjustuste pindala ja jahipiirkonna, maakonna või noorendike pindala suhet.

Näitena on siinkohal maakonniti näidatud ulukite hulgas peamise metsakahjustaja põdra värskete kahjustuste pindalad ehk alad, kus peamiseks kahjustajaks on MKE-s märgitud põder. Aastatel 2013–2016 registreeriti enim kahjustusi Pärnumaal, aastati kerkivad esile ka Rapla-,Viljandi-, Järva-, Tartu- ja Valgamaa.

Põder

Põdrakahjustustega alade pindalad metsakaitseekspertiiside järgi aastatel 2013–2017

Regionaalselt väljenduvad hästi punahirve kahjustused. Punahirv on seni kõige arvukamal t levinud Saare- ja Hiiumaal, kus on olnud kõige enam ka tema põhjustatud kahjustustega.

Viimastel aastatel on MKE tulemustes suurenenud metskitse tekitatud metsakahjud. Terviklik tabel 2013–2017 MKE-de koondatud ulukite metsakahjustuste andmetega on kättesaadav siin: http://www.keskkonnaagentuur.ee/et/kuttimine

 

 

Viimati uuendatud: 14. November 2018

Kuidas osaleda
riigi valitsemises?

Sinu arvamus on meile väga oluline!
Kasuta ära oma võimalusi rääkida kaasa riigi asjades!

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.