Vesi

Veeindikaatorid.

Ühisveevärk

Ettevõtete poolt esitatud veekasutuse aastaaruannetes kajastatakse ühisveevärgiga ühinenud klientide arvu loastatud asulate põhiselt. Aruandekohustus puudub piirkondade kohta, kus puudub vee-erikasutusluba, kuid teenus võib olla kättesaadav klientidele. Seetõttu esineb erinevusi Terviseameti ja Keskkonnaagentuuri ühisveevärgiga ühinenud elanike osakaalus.

Tänaseks päevaks on saavutatud üsna stabiilne ühinenud klientide hulk ja hüppelist kasvu ei ole tulevikus ette näha. 2020. aasta veekasutuse aruannetes kajastatud elanike osa, kes kasutavad ühisveevärgi  teenust on 85%. Võrreldes 2018. aastaga on teenuse kasutajate arv justkui langenud, kuid see võib olla tingitud aruandluse põhimõtete muutumisest. Varasemalt veevärkide ja piirkondade kohta esitatud aruanded muutusid loa põhiseks ning andmeid esitatakse asulate kaupa. Ümberkorraldus tagab täpsemad tulemused välistades üksteises sisalduvad andmed ning on ilmselt tõele lähemal, kui varasem klientide osakaal.

Maakondade lõikes sõltub ühisveevärgi teenuse kasutajate osakaal asustustihedusest. Kui domineerivad tiheasustusalad, siis on ka suurem hulk elanikkonnast teenusega varustatud. Kui on suurem osakaal hajaasustusel, siis on ka rohkem levinud individuaalse puurkaevu kasutamine.

Väikseima ühisveevärgi teenuse kasutajate osakaaluga on Hiiu, Põlva, Saare, Jõgeva, Võru ja Rapla maakonnad, kus kokku paikneb ca 164 000 elanikku. Suurima osakaaluga on Harju ja Ida-Viru maakonnad, kus on kokku ca 739 000 elanikku.

Ühiskanalisatsioon

Tekkinud reovee loodusesse tagasi juhtimine puhastamata kujul ei ole lubatud. Reovesi on olmes, tööstuses või muus tootmises tekkinud vesi, mis ületab kehtestatud heite piirväärtusi ja mida tuleb enne suublasse juhtimist puhastada. Reoveeks peetakse ka ühisvoolsesse kanalisatsiooni juhitud sademevett. Puhastamata reovesi kannab lisaks liigsetele toitainetele edasi ka haigustekitajaid (nt E.coli), mis võivad põhjustada erinevaid tervisehädasid. Joogivee ja looduse reostumise vältimiseks on tänapäevase ühiskonna lahutamatuks osaks reovee kokku kogumine, kas individuaalsete mahutite ja süsteemidega või siis ühiskanalisatsiooniga ning ka selle puhastamine.

Ühiskanalisatsiooni teenuseid kasutavad nii elanikud kui ka ettevõtted. Tänaseks päevaks on saavutatud üsna stabiilne ühinenud klientide hulk, suuremad projektid on lõppenud ja hüppelist kasvu ei ole ette näha. 2020. aasta andmete kohaselt on Eestis  ühiskanalisatsiooniga ühendatud ligi 83% elanikest. Muutused kanaliseerituses on väikesed ja on vaadeldavad komakohtades, mistõttu ei ole otstarbekas neid joonisel kajastada. Kuna Eesti on küllaltki väike riik, siis mõjutavad statistikat ka üksikud esitamata jäänud aruanded, mis võivad põhjustada näiliseid olukordi kanaliseerituse langusest.

Ühiskanalisatsiooni ja -veevärgi taristud käivad enamasti käsikäes, mistõttu on teenuse kasutajate osakaalude osas jagunemine sarnane. Süsteeme ei ole otstarbekas ehitada piirkondadesse, kus ei ole piisava tihedusega asustust, sest see on üleliia kulukas nii ettevõttele kui ka kliendile. Vähese hulga tarbijatega ei ole võimalik tagada piisavalt soodsat hinda, mis kataks ära kogu teenuse hinna.

Väikseima ühiskanalisatsiooni teenuse kasutajate osakaaluga on Hiiu, Põlva, Saare, Jõgeva, Võru ja Rapla maakonnad, kus kokku paikneb ca 164 000 elanikku. Suurima osakaaluga on Harju ja Ida-Viru maakonnad, kus on kokku ca 739 000 elanikku.

Kanalisatsioonisüsteeme on erinevat liiki: ühiskanalisatsioon, sademeveekanalisatsioon ja ühisvoolne kanalisatsioon. Ühiskanalisatsiooni eesmärk on kokku koguda kasutatud vesi kodudest ja ettevõtetest ning suunata reoveepuhastitesse puhastamisele. Need süsteemid on spetsiaalselt ette nähtud reovee ja kergesti lagunevate tahkete ainete, näiteks tualettpaberi transportimiseks. Ühiskanalisatsioon koosneb torustikust, kaevudest ja pumbajaamadest ning eesmärgiks on reovesi puhastini juhtida. Sademeveekanalisatsioon on mõeldud vihma- ja lumesulamisvee ära juhtimiseks parkimisplatsidelt ja tänavatelt. Erinevalt ühiskanalisatsioonist, mis viib kogutud vee puhastisse, kannab sademeveekanalisatsioon enamasti puhastamata äravooluvee otse keskkonda.

Ühisvoolukanalisatsiooni suunatakse nii olmetegevuste käigus tekitatud reovesi kui ka tänavatelt ära juhitav sademe- ja lumesulamisvesi. Puhastamist mitte vajavast veest saab reoveega segunedes reovesi, mis vajab samuti puhastamist. Reeglina suunatakse ühisvoolses kanalisatsioonis voolav vesi reoveepuhastisse puhastamisele, kuid äärmuslike sademete või üleujutuste ajal ei pruugi reoveepuhasti intensiivse vooluhulgaga hakkama saada. Ühisvoolsest kanalisatsioonist tohib sademevett vihmavalingu ajal ülevoolude kaudu suublasse juhtida koos reoveega vahekorras vähemalt neli ühele.

Ühisvoolse kanalisatsiooni ülevoolud peavad olema projekteeritud nii, et need hakkavad tööle vaid siis, kui suublasse juhitavas heitvees sisaldub üks osa reovett ja vähemalt neli osa sademevett. 

Kui ühiskanalisatsioon ei ole ühisvoolne, on tegemist lahkvoolse ühiskanalisatsiooniga, mis on tänapäeval kõige eelistatum variant, et mitte rivist välja lüüa reoveepuhasteid ja saata asjata tegelikult puhast vett puhastusprotsessi. Varasemalt on inimese mugavust ja tööde maksumust silmas pidades ehitatud pigem suures hulgas ühisvoolseid kanalisatsioone sademevee kiireks ära juhtimiseks. 

Lahkvoolse kanalisatsiooni osakaal maakonnas oleneb sellest, millal süsteemide rajamisega põhjalikumalt alustati ja milline lähenemine toona valiti. Tänasel päeval arvestatakse lahkvoolse ühiskanalisatsiooni vajalikkusega ning ka rekonstrueerimisel ehitatakse enamasti endine ühisvoolne süsteem ümber lahkvoolseks.

Maakondade lõikes on suurima lahkvoolse kanalisatsiooni osaga Hiiu, Saare, Jõgeva ja Lääne maakond, kus see küündib üle 90%. Üsna sarnasel tasemel on Rapla, Võru, Tartu ja Põlva maakond, kus lahkvoolse kanalisatsiooni osakaal jääb 67 ja 79% vahele.  Harju ja Pärnu maakonnas on lahkvoolset kanalisatsiooni vastavalt 53% ja 50%. 43% ja 28% vahele jäävad Viljandi, Järva, Ida-Viru ja Lääne-Viru maakonnad. Väikseim lahkvoolse ühiskanalisatsiooni osakaal on Valga maakonnas - 18%.

Ühiskanalisatsiooni seisukord

Eestis on üle 17 600 kilomeetri ühiskanalisatsioonitorustikke, mida on vajalik töökorras hoida. Säärases suuruses süsteemi haldamiseks on vajalik igapäevane hooldus, remont ja renoveerimine. Vananenud süsteemidega käib kaasas amortisatsioon, mistõttu esineb ka ühiskanalisatsiooni lekkeid. Kui lekked on nähtaval, sest lekke vesi on pinnale ilmunud, on selle avastamine lihtsam. Kõrvalises kohas immitsev või otse ojja voolav vesi võib aga ka sellisel juhul pikalt märkamata jääda. Lekked, mille olemasolu kohta puuduvad välised tundemärgid saab liigitada varjatud leketeks. Sellisel juhul vesi imbub pinnasesse või äärmisel juhul leiab tee lähedal asuvasse vanasse keraamilisse kanalisatsioonitorusse ning põhjustab selle purunemise.

Maakondades esinevad lekete osakaalud on väga erinevad ning sõltuvad mitmetest asjaoludest: torustiku ehitusest ja vanusest, pinnasest, töökorraldusest ja monitooringust. Arvestades lekete avastamise keerukust on järgnevalt esitatud protsentide näol tegemist vee-ettevõtete poolt antavate hinnangutega.

Eesti keskmine ühiskanalisatsiooni lekete osakaal on 7,2%. Aruandluse raames esitatud andmete kohaselt lekked Ida-Viru ja Võru maakonnas puuduvad. Saare maakonnas on lekete osakaal tagasihoidlikud 1,3%.  Harju, Viljandi, Pärnu, Lääne-Viru, Järva ja Põlva maakondades jääb lekete osakaal 3 – 6,5% vahele. Valga ja Rapla maakonnas on Eesti keskmisest veidi kõrgemad lekete osakaalud, mis on vastavalt 7,5% ja 8,1%. Jõgeva ja Hiiu maakonnad on  üsna sarnasel tasemel ja lekete osakaalud on vastavalt 11,3% ja 11,5%. Üle kahe korra ületab Eesti keskmist lekete osakaalu Lääne maakond 16 protsendiga. Suurim lekete osakaal on Tartu maakonnas, kus see küündib 23 protsendini. Olukord on aga loodetavasti peagi paranemas, kuna AS Emajõe Veevärk tellimusel valmis 2021. aastal ettevõtte kaugjälgimis- ja juhtimissüsteemi moderniseerimise ning objektide visualiseerimise projekt.

Lekke üheks tunnuseks on vee vooluhulk, mis võib olla äärmiselt erinev. Vooluhulga järgi on võimalik oletada ja hinnata lekke olemasolu, kuid asukoha määramine on selle põhjal võimatu. Seetõttu on ettevõtetel kasutusel erinevad lekete ennetamise ja kontrollimise meetmed. Laialt on levinud visuaalne kontroll objekte külastades. Peaaegu igas maakonnas on kasutusel ka videokontroll ning pea pooltes maakondades kasutatakse kontrollimiseks surveteste. Ennetavate meetmetena on kasutusel vooluhulkade jälgimine, torustike läbipesu ja kaugmonitooring. Meetodid on üldistatud tuginedes ettevõtete vabatekstiväljalisele seletusele ning võib esineda olukordi, kus ettevõte ei ole kõiki kasutatavaid meetodeid kirja pannud, mistõttu need on maakondades kasutamise arvestusest välja jäänud.

Reoveekogumisala on ala, kus on piisavalt elanikke või majandustegevust reovee kanalisatsiooni kaudu kogumiseks ja reovee reoveepuhastisse või heitvee suublasse juhtimiseks. Reoveekogumisala moodustamiseks või muutmiseks tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel esitada Keskkonnaministeeriumile vabas vormis taotlus. Reoveekogumisala moodustamisel lähtutakse põhjaveekihi kaitstusest ja reoveekogumisala koormusest, arvestades sotsiaal-majanduslikku kriteeriumit, pinnaveekogumite seisundit ja veekaitse eesmärke. Kehtivate reoveekogumisaladega ja nende piiridega saab tutvuda ja endale ka alla laadida keskkonnaregistris.

Asulareovee puhastamise direktiivi 91/271/EMÜ kohaselt tuleb rajada nõuetekohane ühiskanalisatsioon ja tagada nõuetekohane reovee puhastamine reoveekogumisaladel reostuskoormusega üle 2000 inimekvivalendi. Ühe inimekvivalendi (ie) võib võrdsustada ühe inimesega, juhul kui puudub tööstus. Inimekvivalendi arvutamisel võetakse arvesse lisaks elanike reostuskoormusele ka tööstuslikku koormust, v.a juhul, kui tööstusel on oma reoveepuhasti. Biokeemilise hapnikutarbe (BHT7) kaudu väljendatud ie väärtus on 60 grammi hapnikku ööpäevas.

  • Nõrgalt kaitstud või kaitsmata põhjaveega piirkonnas tuleb moodustada reoveekogumisala, kui ühe hektari kohta tekkiv koormus on 10 inimekvivalenti või suurem. 
  • Keskmiselt kaitstud põhjaveega piirkonnas tuleb moodustada reoveekogumisala, kui ühe hektari kohta tekkiv koormus on 15 inimekvivalenti või suurem.
  • Suhteliselt kaitstud või kaitstud põhjaveega piirkonnas tuleb moodustada reoveekogumisala, kui ühe hektari kohta tekkiv koormus on 20 inimekvivalenti või suurem.

Üle 2000 ie reoveekogumisaladel tuleb kogumissüsteemidena kasutada ühiskanalisatsiooni, vaid erandjuhtudel on lubatud kasutada lekkekindlaid kogumismahuteid (näiteks kui ühiskanalisatsiooni väljaehitamine tooks kaasa ülemäära suuri kulutusi ja ebaproportsionaalselt kõrge veeteenuse hinna). Vastav hinnang on jäetud kohaliku omavalitsuse pädevusse, kes ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavaga peab planeerima piirkonda sobivad reovee kokku kogumise ja puhastamise lahendused arvestades kohalikke võimalusi ja vajadusi.

Reoveekogumisalasid reostuskoormusega 2000 ie ja enam on 57 ning nende reoveekogumisalade tekitatud reostuskoormus kokku on 1 513 758 ie. Reostuskoormusega 2000 ie ja enam reoveekogumisaladel elab ca 960 000 inimest, kellest ca 98% on ühendatud ühiskanalisatsiooniga.

Väiksematel aladel tuleb tagada olemasoleva reovee kokku kogumise ja puhastamise süsteemi nõuetekohane toimimine, kuid ühiskanalisatsiooni väljaehitamise kohustust ette nähtud ei ole. See tähendab, et reoveekogumisaladel, mille reostuskoormus on alla 2000 ie, võib reovee kokku koguda lekkekindlatesse reovee kogumismahutitesse, tagades nende regulaarse tühjendamise ning veo reoveepuhastile. Lubatud on kasutada ka individuaalseid reoveepuhasteid.

Reoveekogumisalasid reostuskoormusega alla 2000 ie on 2021. aasta seisuga 471 ning nende reoveekogumisalade tekitatud reostuskoormus kokku on 212 925 ie. Nendel reoveekogumisaladel elab ca 153 000 inimest, kellest ca 76% on ühendatud ühiskanalisatsiooniga. Lisaks joonisel toodud reoveekogumisaladele on 5 reoveekogumisala, mille kohta puuduvad aruanded. Puudu on jooniselt ka 2021. aastal kinnitatud 5 uut reoveekogumisala, mille kohta statistika puudub.

Väiksematel aladel tuleb tagada olemasoleva reovee kokku kogumise ja puhastamise süsteemi nõuetekohane toimimine, kuid ühiskanalisatsiooni väljaehitamise kohustust ette nähtud ei ole. See tähendab, et reoveekogumisaladel, mille reostuskoormus on alla 2000 ie, võib reovee kokku koguda lekkekindlatesse reovee kogumismahutitesse, tagades nende regulaarse tühjendamise ning veo reoveepuhastile. Lubatud on kasutada ka individuaalseid reoveepuhasteid.

Reoveekogumisalasid reostuskoormusega alla 2000 ie on 2021. aasta seisuga 471 ning nende reoveekogumisalade tekitatud reostuskoormus kokku on 212 925 ie. Nendel reoveekogumisaladel elab ca 153 000 inimest, kellest ca 76% on ühendatud ühiskanalisatsiooniga. Lisaks joonisel toodud reoveekogumisaladele on 5 reoveekogumisala, mille kohta puuduvad aruanded. Puudu on jooniselt ka 2021. aastal kinnitatud 5 uut reoveekogumisala, mille kohta statistika puudub.

Kanalisatsioonisüsteeme on erinevat liiki: ühiskanalisatsioon, sademeveekanalisatsioon ja ühisvoolne kanalisatsioon. Ühiskanalisatsiooni eesmärk on kokku koguda kasutatud vesi kodudest ja ettevõtetest ning suunata reoveepuhastitesse puhastamisele. Need süsteemid on spetsiaalselt ette nähtud reovee ja kergesti lagunevate tahkete ainete, näiteks tualettpaberi transportimiseks. Ühiskanalisatsioon koosneb torustikust, kaevudest ja pumbajaamadest ning eesmärgiks on reovesi puhastini juhtida. Sademeveekanalisatsioon on mõeldud vihma- ja lumesulamisvee ära juhtimiseks parkimisplatsidelt ja tänavatelt. Erinevalt ühiskanalisatsioonist, mis viib kogutud vee puhastisse, kannab sademeveekanalisatsioon enamasti puhastamata äravooluvee otse keskkonda. Ühisvoolukanalisatsiooni suunatakse nii olmetegevuste käigus tekitatud reovesi kui ka tänavatelt ära juhitav sademe- ja lumesulamisvesi. Puhastamist mitte vajavast veest saab reoveega segunedes reovesi, mis vajab samuti puhastamist. Reeglina suunatakse ühisvoolses kanalisatsioonis voolav vesi reoveepuhastisse puhastamisele, kuid äärmuslike sademete või üleujutuste ajal ei pruugi reoveepuhasti intensiivse vooluhulgaga hakkama saada. Ühisvoolsest kanalisatsioonist tohib sademevett vihmavalingu ajal ülevoolude kaudu suublasse juhtida koos reoveega vahekorras vähemalt neli ühele. Ühisvoolse kanalisatsiooni ülevoolud peavad olema projekteeritud nii, et need hakkavad tööle vaid siis, kui suublasse juhitavas heitvees sisaldub üks osa reovett ja vähemalt neli osa sademevett.

Kui ühiskanalisatsioon ei ole ühisvoolne, on tegemist lahkvoolse ühiskanalisatsiooniga, mis on tänapäeval kõige eelistatum variant, et mitte rivist välja lüüa reoveepuhasteid ja saata asjata tegelikult puhast vett puhastusprotsessi. Varasemalt on inimese mugavust ja tööde maksumust silmas pidades ehitatud pigem suures hulgas ühisvoolseid kanalisatsioone sademevee kiireks ära juhtimiseks.

Kui ühiskanalisatsioon ei ole ühisvoolne, on tegemist lahkvoolse ühiskanalisatsiooniga, mis on tänapäeval kõige eelistatum variant, et mitte rivist välja lüüa reoveepuhasteid ja saata asjata tegelikult puhast vett puhastusprotsessi. Varasemalt on inimese mugavust ja tööde maksumust silmas pidades ehitatud pigem suures hulgas ühisvoolseid kanalisatsioone sademevee kiireks ära juhtimiseks.

Üle ja alla 2000 inimekvivalentse koormusega reoveekogumisaladel on ühiskanalisatsioon oma tüübilt jagunenud üsna võrdselt. Üle 2000 ie reoveekogumisaladel on lahkvoolse ühiskanalisatsiooni osa keskmiselt 68% ja alla 2000 ie reoveekogumisaladel on osakaaluks 71%. Lahkvoolse kanalisatsiooni osakaal reoveekogumisalal oleneb sellest, millal süsteemide rajamisega piirkonnas põhjalikumalt alustati ja milline lähenemine toona valiti. Tänasel päeval arvestatakse lahkvoolse ühiskanalisatsiooni vajalikkusega ning ka rekonstrueerimisel ehitatakse enamasti endine ühisvoolne süsteem ümber lahkvoolseks.

Reoveekogumisala vastavust hinnatakse Asulareovee puhastamise direktiivi 91/271/EMÜ artiklite 3, 4 ja 5 põhjal, kus igaüks neist hindab erinevat aspekti reovee käitlemise protsessist alustades kokku kogumisest ja lõpetades puhastamisega. Iga kahe aasta tagant täidab Eesti liikmesriigina ka aruandluskohustust, esitades direktiivi artiklite 15 ja 17 põhjal raportid Euroopa Komisjonile, kes on loonud tulemuste vaatamiseks interaktiivse veebilehe SIIF.

2019. aastal vastas üle 2000 ie reoveekogumisaladel Asulareovee puhastamise direktiivi artiklis 3 (reovee kogumissüsteemid) sätestatud nõuetele 55 ehk 96,5% reoveekogumisaladest. Kui reoveekogumisala ei vasta direktiivi artiklis 3 sätestatud nõuetele, siis artiklite 4 ja 5 nõuetekohasust ei hinnata. Kui kogumissüsteem nõuetele ei vasta, loetakse kogu reoveekogumisala nõuetele mittevastavaks sõltumata puhastustulemustest.

Asulareovee puhastamise direktiivi  artiklid 4 ja 5 reguleerivad reovee puhastamist. Artikkel 4 kehtestab nõuded reovee bioloogilisele puhastusele (teise astme puhastus) ning artikkel 5 reovee süvapuhastusele (peale teise astme puhastuse veel üldlämmastiku ja üldfosfori ärastamise lisanõue ehk kolmanda astme puhastus). Üle 2000 ie reoveekogumisaladel puhastatakse reovesi bioloogiliselt ilma toitainete vajaliku ärastusetapita (II astme puhastus) või bioloogilis-keemiliselt koos toitainete ärastusetapiga (III astme puhastus ehk süvapuhastus).

2019. aasta lõpu seisuga puhastatakse 57. reoveekogumisala reovesi 51-s reoveepuhastis. Kahe puhastiga reoveekogumisalad on Tallinn ja ümbrus, Tartu, Otepää ja Muraste. Pirita jõe reoveekogumisala teenindab kolm reoveepuhastit, sest osa reoveekogumisala reoveest suunatakse puhastamiseks ka Tallinna reoveepuhastile. Lisaks suunatakse Tallinna reoveepuhastile ka Saku, Saue, Kiili ja Luige-Kangru reovesi. Suurupi reoveepuhastile jõuab nii Vääna-Jõesuu kui Muraste reoveekogumisalade reovesi. Ahtme linnaosa, Jõhvi, Kiviõli, Püssi reovesi suunatakse puhastamiseks Kohtla-Järve reoveepuhastisse, Sindi reovesi Pärnu linna reoveepuhastisse ja Narva-Jõesuu reovesi Narva reoveepuhastisse.

2019. aastal vastas asulareovee puhastamise nõuetele direktiivi artikli 4 järgi (II astme puhastus ) 51 reoveekogumisala ehk 100% aladest, millele nõue kohaldub. Selle põhjuseks on asjaolu, et 2019. aastal ei esinenud ühelgi reoveepuhastil probleeme bioloogilise puhastuse osas.

Artikli 5 järgi (III astme puhastus) peab kõikidel reoveekogumisaladel koormusega 10 000 ie ja enam reovesi läbima süvapuhastuse (üldlämmastiku ja üldfosfori ärastamise nõue). 2019. aastal ei olnud 24-st reoveepuhastist kolmel piisavat puhastust. Nõuetele  vastas 23 reoveekogumisala 25-st (hinnatakse vaid üle 10 000 ie reoveekogumisalasid) ehk 92%. Artikli 5 osas üldlämmastiku vastavust ei hinnata juhul kui reovee temperatuur on alla 12°C. Lämmastiku eemaldamise efektiivsus on otseselt seotud puhastatava reovee temperatuuriga, mis Eesti oludes on talvel tunduvalt madalam kui kevadel, suvel või sügisel. Reovee temperatuuri langemisel alla 12 °C langeb märgatavalt ka puhastuse efektiivsus. 
Asulareovee puhastamise direktiivile vastas 2019. aastal 55 reoveekogumisala ehk 96,5%. Mittevastavuste põhjuseks on ebapiisav üldfosfori ja üldlämmastiku ärastamine.

Reoveekogumisalasid, mille reostuskoormus on alla 2000 ie Asulareovee puhastamise direktiiv ei reguleeri, mistõttu nende vastavuse hindamisel arvestatakse ainult ala teenindava puhasti heitvee reostusnäitajate vastavust keskkonnaloas sätestatud tingimustele. 2020. aastal ei laekunud 466-st alast kolme reoveekogumisala andmed, sest seal puudub vee-erikasutusluba. Laekunud aruannete põhjal saab öelda, et heitvee puhastamise osas vastab 85% reoveekogumisaladest loas seatud tingimustele. 28 reoveekogumisalal ehk 6%-l aladest puudub ühiskanalisatsioon. Mittevastav puhastus oli 42 reoveekogumisalal ehk 9%-l.

Alasid, mis said mittevastava tulemuse ainult ühe näitajaga oli kokku 28 – BHT põhjustas probleeme kolmel, KHT kahel, heljum seitsmel ja üldfosfor neljateistkümnel alal. Kahe näitaja tõttu tekkinud mittevastavus oli kokku 6 alal – BHT ja KHT tõttu kahel,  BHT ja üldfosfori tõttu samuti kahel alal, heljumi ja üldfosfori tõttu ühel alal ning üldfosfori ja üldlämmastiku tõttu ühel alal.  Kolme näitajaga põhjustatud mittevastavus esines üheksal alal – BHT, heljumi ja üldfosfori tõttu ühel alal, BHT, KHT ja üldfosfori tõttu kahel alal ning BHT, KHT ja heljumi tõttu kuuel alal. Esines ka üks ala, kus mittevastavuse  põhjustasid neli näitajat - BHT, KHT, heljum ja üldfosfor.

Reostusnäitajate osas esines enim ületusi üldfosfori sisalduses heitvees – 22 korral. Üldfosfori seireproovi tulemuste aasta keskmine ei tohi ületada loas sätestatud normi. Sama tingimus on ka üldlämmastikul, mille ületamine oli vaid ühel reoveekogumisalal. Bioloogilise hapnikutarbe ja heljumi põhjustatud mittevastavusi oli enam-vähem sama palju, vastavalt 17 ja 16. Keemilise hapnikutarbe liigsuur sisaldus tekitas mittevastavuse 13 korral.

Enamasti koosneb veeteenuse hind mitmest komponendist ja sisaldab tasu võetud vee eest, reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise eest ning abonenttasu, kui see kehtestatud on. Kuna vee-ettevõtted on monopoolses seisus, siis sekkub hinna kujundamisesse ka Konkurentsiamet.

Veeteenuse hind kujundatakse selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud tegevuskulude katmine, investeeringud olemasolevate ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks, keskkonnanõuete täitmine ning kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine. Sealhulgas peaks suutma vee-ettevõte arendada ka sademeveekanalisatsiooni ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel arenduspiirkondades.

Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille koormus on 2000 inimekvivalenti või enam, koostab ta veeteenuse hinna ettepaneku ning esitab selle enne kehtestamist kooskõlastamiseks Konkurentsiametile. Konkurentsiamet kontrollib, et taotletud hind sisaldaks üksnes põhjendatud kulusid ja põhjendatud tulukust. Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on alla 2000 inimekvivalendi, või väljaspool reoveekogumisala, esitab ta hinnataotluse kooskõlastamiseks valla- või linnavalitsusele, kes kontrollib hinnataotluse vastavust seadusele ja kohaliku omavalitsuse õigusaktidele. Kui vee-ettevõtja osutab veeteenust mitmel erineval reoveekogumisalal, võib kõigi piirkondade osas kehtestada ühise veeteenuse hinna, kuid veeteenuse hinnaga ei tohi katta neid kulutusi, mis on juba kaetud elanike liitumistasudega.
Vee-ettevõtja on kohustatud jälgima oma tegevusest sõltumatuid asjaolusid, mis mõjutavad veeteenuse hinda ning teavitama Konkurentsiametit 30 päeva jooksul arvates asjaolu ilmnemisest, mis võib mõjutada veeteenuse hinda rohkem kui 5% võrra. Konkurentsiamet otsustab 30 päeva jooksul sellise teabe saamisest arvates, kas ja millise tähtaja jooksul peab vee-ettevõtja esitama uue hinnataotluse.

Mida suurem on klientide hulk ja tihedam olemasolev torustik, seda soodsamalt saab enamasti vee-ettevõte enda teenust pakkuda. 2020. aasta veekasutuse aruannetes esitatud andmed on ettevõtete põhiselt keskmistatud ning rakendatud asulatele ja reoveekogumisaladele, kus teenuseid pakutakse. Keskmine ühisveevärgi vee m3 koos abonenttasuga on 1,48 eurot kõikudes 1,2 ja 1,91 euro vahel. Keskmine ühiskanalisatsiooni juhitava m3 hind koos abonenttasuga on 2,01 eurot kõikudes 1,51 ja 2,41 euro vahel.

Kõige soodsam keskmine veeteenuse hind 2,71€ on Tartu maakonnas olles 1,2€ ühisveevärgi ja 1,51€ ühiskanalisatsiooni eest. Kõige kallim on veeteenus Viljandi maakonnas, kus hind küündib 4,14€, millest 1,91€ on ühisveevärgi ja 2,23€ reovee kuupmeetri tasu. Valga, Põlva, Lääne, Võru, Pärnu, Lääne-Viru ja Harju maakondades jäävad veeteenuste hinnad vastavalt vahemikku 3,12 – 3,5€. Kõrgemad on veeteenuse hinnad Hiiu, Saare, Ida-Viru, Järva, Rapla ja Jõgeva maakonnas, kus kuupmeetri hinnad on vahemikus 3,51 – 4,06€.

Veeteenuse hind sõltub ka reoveekogumisalade koormusest. Mida suurem on koormus, seda tihedamalt on välja ehitatud ka taristu, mis võimaldab suurt hulka liitununud kliente ja soodsamat teenust.

Kõige soodsam on veeteenus reoveekogumisalade klassis, kus reostuskoormus on üle 150 000 ie ning kuhu kuulub vaid Tallinn ja ümbrus reoveekogumisala. Vee eest tuleb maksta reoveekogumisalal keskmiselt 1 euro kuupmeetri eest (koos abonenttasudega) ja reovee eest  1,8€. Reoveekogumisalade klassi 15 001 – 150 000 inimekvivalenti jääb 18 ala, kus veeteenuse hinnaks on keskmiselt 3 eurot. Järgnevad keskmised veeteenuse hinnad on üsna sarnasel tasemel, kus iga järgneva ala teenuse hind on eelnevast 0,1€ kõrgem. Keskmiseks veeteenuse hinnaks reoveekogumisaladel üleüldiselt kujuneb 3,3 eurot kuupmeetri eest.

Veeteenuse hind, mis sisaldab ka abonenttasusid, on stabiilselt kasvanud. Veekasutuse aruandega hakati vee-ettevõtetelt veeteenuse hinda küsima alles hiljuti, mistõttu on aegrea koostamisel kasutatud Eesti Vee-ettevõtete Liidu (EVEL) andmeid kuni aastani 2018 (k.a). Alates 2019. aastast EVEL ei küsi oma liikmetelt enam abonenttasu, kuid seda küsib veekasutuse aruanne, mistõttu on aastatel 2019 ja 2020 kasutatud just viimastest pärinevaid numbreid. Keskmine veeteenuse hind Eesti elanikule on 3,54 eurot kuupmeeter. See sisaldab endas 1,51 € ühisveevärgi ja 2,03 € reovee kuupmeetri eest.

Ükski ettevõte ei suuda pakkuda pikaaegselt toimivat ja kvaliteetset teenust ilma investeeringuteta. Selleks, et vee-ettevõte suudaks võimaldada ja tagada nõuetekohast veevarustuse ja kanalisatsiooni teenust on vajalik rahalisi vahendeid, et laiendada tegevuspiirkonda ja uuendada torustikke ning seadmeid. Lisaks on otstarbekas luua ka lahkvoolseid sademeveesüsteeme ja looduslähedasi lahendusi, mis kokkuvõttes aitavad kaasa ressursisäästule ja veekogude hea seisundi saavutamisele. Säärased süsteemid on abiks ka valingu vihmadest põhjustatud sademevee üleujutuste vältimisel ja vähendamisel. Investeeringuid vajavad ka tehnoloogiad, mille abil saab reoveesetet tootestada, et tagada väärtusliku ressursi taaskasutus. 

Veekasutuse aruandes küsitakse ettevõtetelt investeeringutega seotud infot viie aastase perioodina, kus on kajastatud aruandlusaasta, talle eelneva aasta investeeringud ja kolme tuleva aasta planeeritavad investeeringud. Saadud tulemuste seast on puudu Tallinna Vesi AS investeeringute summad põhjusel, et tegemist on börsiettevõttega.

2019. ja 2020. aastal tehti investeeringuid ca 116 miljoni euro jagu, mis on 43,6 € elaniku kohta aastas. Kõige rohkem investeeringuid on planeeritud aastasse 2021, edasised planeeritavad summad langevad märgatavalt.  Tegemist on olukorraga, kus Euroopa Liidu toetused on lõppenud ning suuremahulised tööd süsteemide kaasajastamiseks on tehtud. Lühiajaline prognoos on alati aga ka täpsem, sest reeglina on teada kindlad tulevased tööd, mistõttu võib olla investeeringute mahtu aastateks 2022 ja 2023 alahinnatud. Kokku prognoositakse 2020. aasta lõpu seisuga investeeringuid summas 182 miljonit eurot, mis on keskmiselt 45,6€ elaniku kohta aastas.

Eesti suuremad veetarbijad on Ida-Virumaal paiknevad elektrijaamad, mis tarbivad ligikaudu 62% kogu veevõtust. Ligikaudu 20% veevõtu kogustest moodustab kaevandustest ja karjääridest väljapumbatav kuivendusvesi.

Veevõtt iseloomustab inimtegevuse survet keskkonnale. Veevõtuks on veeseaduse kohaselt vaja vee-erikasutusluba, kui soovitakse võtta pinnavett, sealhulgas jääd, enam kui 30 kuupmeetrit ööpäevas või võetakse põhjavett rohkem kui 150 kuupmeetrit kuus või rohkem kui 10 kuupmeetrit ööpäevas. Indikaator näitab vee-erikasutusluba omavate isikute (sh vee-ettevõtjate) aastaaruannetes raporteeritud veevõttu põhjaveest ja pinnaveekogudest miljonites kuupmeetrites aastas. Kuna vee erikasutusluba pole vajalik kõigile veevõtjatele, kes võtavad eelpoolmainitud hulkadest vähem vett, on tegelik veevõtt Eestis tõenäoliselt mõnevõrra suurem. Näiteks pole veevõtu arvestuses oma kaevuga individuaalelamud, sest nende veevõtt jääb allapoole nimetatud künniskogust.

Umbes 62% Eesti koguveevõtust moodustab Ida-Virumaa elektrijaamade jahutusvesi. Jahutusvett võetakse peamiselt Narva jõest ning see juhitakse pärast jahutusprotsesse jõkke tagasi (2020. aastal 0,5 mld kuupmeetrit). Vee keemiline koostis jahutusprotsessi käigus ei muutu (st vesi ei vaja hilisemat puhastamist), kuid tagasijuhitav vesi võib temperatuurilt olla veidi soojem kui jõevesi. Kuna elektrijaamad paiknevad üksteise suhtes allavoolu, on ka jahutusvesi nn topeltkasutuses – ülesvoolu asuv Eesti elektrijaam juhib oma jahutusvee tagasi Narva jõkke, millest võtab omakorda vett allavoolu asuv Balti elektrijaam. 

Elektrijaamade jahutusvee kogus sõltub elektritoodangust, mis 2016.-2017. aastal küll suurenes, kuid alates 2018. aastast on tugevas langustrendis. Eesti elektritoodang elektrijaamades oli 2020. aastal ligikaudu 42% väiksem kui 2019. aastal. Tootmismahu vähenemine on peamiselt tingitud madalast elektri turuhinnast ja kõrgel püsinud CO2 turuhinnast. 

Teine suurem võetava vee liik (osakaal umbes 20%) on kaevandustest ja karjääridest väljapumbatav kuivendusvesi (vt joonist Veevõtt 2020. aastal). Selle kogus sõltub paljuski sademete hulgast: mida rohkem on sademeid, seda suuremad on ka ärajuhitavad kaevandus- ja karjäärivee kogused, kus maapinda imbunud sademevesi on segunenud põhjaveega.

2019. ja 2020. aastal oli sademeid normi jagu, erinevalt aastast 2018, mis paistis silma äärmiselt sademetevaesena ja Eesti keskmine sademete hulk oli Riigi Ilmateenistuse meteoroloogia aastaraamatu andmetel kõigest 506 mm. Viimase 10. aasta keskmine sademete hulk on 650 mm. Seetõttu vähenes väljapumbatava kaevandus- ja karjäärivee hulk 2018. aastal võrreldes 2017. aastaga 18%. Viimasel kahel aastal on väljapumbatava vee hulk olnud stabiilsem ja aastate lõikes on kogus langenud 4% võrra.

Ülejäänud pinna- ja põhjaveevõtt moodustab seega  18% koguveevõtust. Põhjaveevõtt on olnud läbi aastate väga stabiilne. 2020. aastal on mõnevõrra suurenenud mereveevõtt, mida kasutatakse Sillamäel jahutusveena.

Täpsema ülevaate Eesti iga-aastase pinna- ja põhjaveevõtu kohta saab veekasutuse ning põhjavee bilansi aruannetest.

Perioodil 1992–2020 on Eestis tarbitava olmevee kogus vähenenud 2,2 korda. Tarbitava olmevee langus on eelkõige tingitud ühisveevärkide rekonstrueerimisest ja vee hinna tõusust, mis on ajendanud tarbijaid säästlikumalt vett kasutama.

Keskmiselt tarbib iga Eesti elanik ligikaudu 88 liitrit vett ööpäevas ja võrreldes keskmise Euroopa Liidu tarbijaga on see 2 korda väiksem tarbimiskogus.

Veekasutuse indikaator näitab, millises valdkonnas ja kui palju kasutatakse veevõtul ammutatud vett. Indikaator peegeldab vee-erikasutusluba omavate isikute (sh vee-ettevõtjate) aastaaruannetes raporteeritud veekasutust miljonites kuupmeetrites aastas.

Veekasutuse puhul ei eristata pinna- ja põhjavett, vaid esitatakse veekasutus valdkonniti summaarselt. Veekasutuse ülevaadetes  eristatakse tarbimisliikidena olmeveekasutust, tootmist (tööstuslik veekasutus) ja tootmise jahutusvett, põllumajandust, niisutust, energeetikat (lisaks eraldi elektrijaamade jahutusvesi, vt indikaator pinna- ja põhjaveevõtt) ning muud veevõttu. Esitatud graafikul on näidatud kolme olulisema veekasutusliigi (olme, tootmine, põllumajandus) muutumist ajas. Veevõtus suurima osa moodustav jahutusvesi kasutatakse ära elektrijaamade jahutusveena, mistõttu pole seda siinsel graafikul esitatud.

Eelneval 16. aastal on tootmise veekasutus vähenenud ca 44 mln kuupmeetrilt ligikaudu 29 mln kuupmeetrile (vähenemine 35%). Väikseim oli tööstuslik veekasutus 2009. aastal (24 mln kuupmeetrit) – see peegeldab ilmselt toonase majanduskriisi mõju. 2019. aastal märgatav hüppeline kasv tuleneb karjääri- ja kaevandusvee arvestamisest tootmise ja tööstuse hulka.

Põllumajanduslik veekasutus (sh loomade jootmisvesi) on olnud stabiilselt 4–4,9 mln m3/a. Lisaks põllumajanduslikule veekasutusele peetakse veekasutuses arvestust ka niisutusvee koguste üle, mis on umbes 6% põllumajanduslikust veekasutusest (0,3 mln m3/a). Kuna niisutusvee kogused on väiksed, pole neid kõnealusel graafikul näidatud.

Olmevee ehk joogiveena käsitleb veeseadus vett, mis on mõeldud joomiseks, toiduvalmistamiseks või muuks olmeotstarbeks, olenemata vee päritolust ning sellest, kas see toimetatakse kätte jaotusvõrgu kaudu, paagiga, pudelites või mahutites. Siinsetel graafikutel on esitatud olmeveeks tarbitud vee kogused.

Terviseameti 2018. aasta andmetel kasutab ligikaudu 87,63% elanikest ühisveevärgi vett, ülejäänud osa saab vett individuaalsetest puur- ja salvkaevudest. Veekasutuse aruandlust ei esita individuaaltarbijad, kelle veevõtt on väike (põhjavett võetakse < 150 kuupmeetrit kuus, pinnavett < 30 kuupmeetrit ööpäevas) ning need, kes seetõttu ei vaja vee-erikasutusluba ja jäävad veekasutuse statistikast välja.

Võrreldes 2020. ja 1992. aastate andmeid, siis on elanike arv Eestis vähenenud umbes 181 200 võrra (vähenemine 12%) ning tarbitava olmevee kogused umbes 2,4 korda – 104 mln kuupmeetrilt umbes 43 mln kuupmeetrini aastas. Ühelt poolt on see tingitud ühisveevärkide rekonstrueerimisest, mis on oluliselt vähendanud lekkeid, teiselt poolt on aga tõusev vee hind, sundinud tarbijaid säästlikumale veekasutusele. Alates 2007. aastast on vee keskmine hind tõusnud üle 2 korra  – 0,7-lt 1,5 eurole kuupmeetri eest (Eesti vee-ettevõtete liidu liikmeskonna andmed).

Ühe elaniku kohta on olmevee tarbimine paarikümne aastaga langenud kuni 2,2 korda – 68,8-lt 32. kuupmeetrini aastas. Viimasel viiel aastal on olmevee tarbimine elaniku kohta olnud stabiilselt 30–32 kuupmeetrit aastas ehk 83–87 liitrit ööpäevas (umbes 8 ämbritäit vett inimese kohta ööpäevas). See on ligi 2 korda vähem kui Euroopa Liidu keskmised näitajad: Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel  tarbib keskmine Euroopa Liidu linnaelanik vett 147 liitrit ööpäevas (15 ämbritäit ööpäevas). Maakonniti erineb olmevee kasutus elaniku kohta umbes kolm korda – väikseim on olmevee kasutus saartel, suurimad tarbijad on aga Ida-Viru, Pärnu ja Harju maakond. Ilmselt on tegemist pigem statistilise erinevusega, mis tuleneb ühisveevarustuse väljaehitamisest (hajaasustuses individuaalsed kaevud, ühisveevärgid tiheasustusaladel) ja veekasutuse aruandluse esitajate hulgast erinevates maakondades.

Veerandsaja aasta jooksul on Eestis heitveega keskkonda juhitud üldlämmastiku koormus langenud 5 korda, üldfosfori koormus 12 korda.

Punktreostusallikateks nimetatakse kindla asukohaga seotud konkreetseid objekte (vee valdkonnas nt reoveepuhastite „toruotsad“ ehk heitveelaskmed, tööstusettevõtete heitvee väljalaskmed, sadeveelaskmed jmt), mille kaudu juhitakse keskkonda heitvett ja koos sellega saasteaineid. Punktreostusallikateks loetakse ka näiteks loomalaudad, sõnnikupatareid või muud taolised piiritletavad objektid, millest satub keskkonda saasteaineid.

Heitvee keskkonda juhtimiseks on veeseaduse kohaselt vaja vee erikasutusluba. Vee erikasutajad esitavad kord aastas oma veekasutuse aruande, kus muu hulgas teavitavad ka oma reostuskoormustest. Vee erikasutajate esitatud aruandluse põhjal koostab Keskkonnaagentuur Eesti veekasutuse koondülevaate.

Indikaator näitab heitveega keskkonda, peamiselt pinnaveekogudesse juhitud saasteainete koguseid aastas ehk aastast reostuskoormust terve Eesti kohta summaarselt. Summeeritud on vaid vee- või muu keskkonnaloa alusel raporteeritud heitvee koormused, seega võib tegelik reostuskoormus olla veidi suurem. Reostuskoormused on esitatud tuhandetes tonnides aastas. Arvesse pole võetud jahutusvee väljalaskmetest pärinevat koormust, kuna antud protsessi käigus vee keemiline koostis ei muutu ning taoline heitvesi ei vaja hilisemat puhastamist.

Lisaks põhjustavad koormust vihmavalingute või tehnilise rikke ajal tööle hakkavad avariiülevoolud. Ühisvoolsest kanalisatsioonist tohib sademevett vihmavalingu ajal ülevoolude kaudu suublasse juhtida koos reoveega vahekorras vähemalt neli ühele. Ülevoolud peavad olema projekteeritud nii, et need hakkavad tööle vaid siis, kui suublasse juhitavas heitvees sisaldub üks osa reovett ja vähemalt neli osa sademevett.  2020. aasta seisuga on vee-erikasutuse lubades olemas 64 veelasku, mis on määratud avarii olukorras kasutamiseks. Reaalselt kasutati neist kolme, kokku kaheksal korral. Kokku juhiti avariiolukordades heitvett 238 049 m3, millest 234 124 m3 pärines Tallinna ühisvoolse kanalisatsioonisüsteemi ülevoolust ja oli põhjustatud intensiivsetest sajuhoogudest.

Graafikul esitatud saasteained BHT7, Nüld ja Püld on heitvee põhinäitajad, mille kaudu hinnatakse ka veekogude seisundit ja veekvaliteeti:

  • BHT7 ehk biokeemiline hapnikutarve 7 ööpäeva jooksul näitab vajaminevat hapniku hulka, mis kulub mikroobidel ühes liitris vees oleva orgaanilise aine lagundamiseks seitsme ööpäeva jooksul. Veekogusse juhitav heitvesi vähendab vee hapnikusisaldust, mis omakorda mõjutab sealseid veeorganisme, eriti kalaliike, kes on vee hapnikusisalduse suhtes tundlikumad;
  • Nüld ehk üldlämmastik on üks taimetoitainetest, mille liig põhjustab veekogude eutrofeerumist ehk kinnikasvamist;
  • Püld ehk üldfosfor põhjustab taimetoitainena veekogude eutrofeerumist ehk kinnikasvamist.

Reostuskoormusi tuleb vähendada eelkõige suublaks olevate veekogude eutrofeerumise vähendamiseks ja ennetamiseks. Eutrofeerumine on toitainete (peamiselt fosfori ja lämmastiku) üleküllusest tingitud taimestiku ja fütoplanktoni liigne kasv. Eutroofses veekogus võivad ühed liigid hakata vohama teiste arvelt, mistõttu vaesustuvad kooslused liigiliselt. Taimede ülemäärase kasvuga seonduvad lagunemisprotsessid, mis põhjustavad orgaanilise aine akumuleerumist, põhjalähedastes veekihtides hapnikupuudust ja veekvaliteedi üldist langust, mis omakorda mõjutab negatiivselt ülejäänud vee-elustikku (näiteks kalu). Seetõttu on meie veekogude hea seisundi huvides vaja piirata inimtekkelist toitainete reostuskoormust.

Reostuskoormused on Eestis kolmekümne aastaga oluliselt vähenenud. Ühelt poolt on see tingitud ENSV-aegse suurtööstuse lõppemisest ja rahvastiku arvu vähenemisest, teiselt poolt aga on tehtud suuri investeeringuid reoveepuhastite rajamisse ja uuendamisse. Aastatel 2000–2016 on joogi- ja heitveetaristusse investeeritud kokku ligi 1,09 miljardit eurot.

Pika aegreana (kokku 29 aastat) on Eesti Nüld reostuskoormus vähenenud 5 korda, Püld 12 korda ja BHT7 lausa 18 korda. Tundub, et miinimumtase on saavutatud ning viimaste aastate jooksul on koormused püsinud stabiilsetena. Arvestades Eesti väikest pindala, võib riiklikku statistikat mõjutada aga ka üheainsa suure tehase avamine või sulgemine.

Positiivne näide riikliku statistika mõjutamise kohta on see kui 1996. aastal hakati pikalt Emajõkke juhitud puhastamata reovett puhastama. Peale seda on Emajõe vee seisund Tartus paranenud, kuid murettekitavad on leitud ohtlike ainete ja pestitsiidide jäägid Emajõest. Täpsemat infot Emajõe kohta leiab Tartu linna keskkonnaseisundi ülevaatest. 

Reoveesete on (keskkonnaministri 30.12.2002 määruse nr 78 “Reoveesette põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel kasutamise nõuded” kohaselt) reoveest füüsikaliste, bioloogiliste või keemiliste meetoditega eraldatud vee ja tahke aine segu. Eesti seadusandluses käsitletakse reovee puhastamise tulemusena tekkivaid setteid jäätmetena (jäätmeseadus § 1, lg 2, p 1). Lisaks on settele sätestatud nõuded, mil sete lakkab olemast jääde. Sel juhul tuleb lähtuda keskkonnaministri 19.07.2017 määruses nr 24 „Reoveesettest toote valmistamise nõuded“ sätestatust. Juhul kui käitleja sete vastab määruse nr 24 nõuetele ja tal on asjakohane sertifikaat, lakkab reoveesete olemast jääde ning ettevõtja võib selle tootena turul kättesaadavaks teha. Reoveesetet töödeldakse ehk stabiliseeritakse, et muuta selles olev orgaaniline aine pinna- ja põhjaveele, mullale, taimedele, loomade ning inimese tervisele ohutuks. Peale töötlust võib setet kasutada haljastuses, rekultiveerimisel (inimtegevusega rikutud ala korrastamisel) ja põllumajanduses. Lisaks saab reoveesetet kasutada näiteks ka biogaasi tootmiseks. Andmeid selle kohta, kes ja kui palju on reoveesetet töödelnud ning kus seda hiljem kasutanud, kogutakse igal aastal veekasutuse aastaaruandega. Veekasutaja poolt esitatud andmete alusel arvutatakse sette kogused kuivainena (KA) ehk ilma veeta. Tuleb märkida, et veekasutuse aruandes kogutakse sette infot reoveepuhastite põhiselt. Seetõttu esinevad andmestikus ka mõningased aastate vahelised kõikumised, kui näiteks mõni suurem sette töötleja muudab oma sette kasutusala. Lisaks jäävad veekasutuse andmestikest välja jäätmekäitlejate vahelised liikumised ehk olukorrad, kus puhastist veab sette ära mõni vastavat luba omav ettevõte ning puhasti omanikul lõpliku kasutusala kohta teadmine puudub.

2020. aastal tekkis setet kokku 27 645 t KA. Kõige enam kasutati reoveesetet põllumajanduses (17 048 t KA). Eelpoolmainitud kogustest on maha arvestatud äravedu teistesse puhastitesse, kuna need hulgad arvestatakse vastuvõtva puhasti kogustesse. Siin toodud joonistel on kajastatud nii asulate reoveepuhastites kui ka suuremate tööstuste puhastites tekkivat ja töödeldavat setet. Paljudes Euroopa suunalistes aruannetes ei arvestata ladustamist kui sette kasutust ehk sette tekke koguste ja kasutuse koguste vahel on erinevus, mis peegeldabki endas neid koguseid, mis antud aastal ladustati.

Töödeldud reoveesetet taaskasutatakse haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses. Sete, mis kasutust ei leia suunatakse prügilasse ehk on taaskasutuseta. 2020. aastal oli taaskasutatud setet 92% ehk 23 548 t KA (joonis). Taaskasutuseta jäänud sette hulk 2020. aastal oli 2117 t KA ehk 8%. 

Läänemere üheks olulisemaks halva seisundi põhjustajaks on tänapäeval eutrofeerumine. Eutrofeerumine kujutab endast veekogu rikastumist toitainetega (lämmastik ja fosfor), mille liigne sisaldus põhjustab mereökosüsteemis probleeme: suureneb primaarproduktsioon, tihenevad veeõitsengud, kahaneb vee läbipaistvus, väheneb hapniku sisaldus põhjalähedases kihis. Alates 20. sajandi algusest on Läänemeri muutunud väga eutrofeerunud merekeskkonnaks ja tänaseks päevaks on enamik piirkondadest toitainetega ülekoormatud.

Läänemere seisundi probleemid ei ole riigipõhised, seega peab nendega tegelema koostöös teiste riikidega. Selleks loodi 1974. aastal Läänemere merekeskkonnakaitse komisjon ehk Helsingi komisjon (HELCOM), mille eesmärk on Läänemere merekeskkonda saasteallikate eest kaitsta. Samal aastal kirjutasid kõik Läänemere rannikuriigid alla Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioonile ehk Helsingi konventsioonile, mille eesmärk on kaitsta Läänemerd tööstuse ja muude inimtegevuse põhjustatud keskkonnaprobleemide eest. 1992. aastal ajakohastati Helsingi konventsiooni ja ka Eesti ühines sellega.

2007. aastal võeti vastu HELCOMi Läänemere tegevuskava (BSAP), mis on tervisliku merekeskkonna ambitsioonikas ja terviklik piirkondlik meetmete ja tegevuste programm. BSAP üldeesmärgiks oli saavutada Läänemere hea keskkonnaseisund aastaks 2021. Selle raames tunnistati ka vajadust vähendada toitainete sissekannet merre. Kuigi üldist eesmärki ei saavutatud, on plaan andnud enneolematuid tulemusi ja teadmisi.

Konventsiooni ja BSAP eesmärkide saavutamiseks peavad kõik lepinguosalised riigid koguma ja raporteerima usaldusväärseid andmeid. Eesti raporteerib igal aastal Läänemerre suubuvate jõgede, seiramata rannikualade ja punktallikate (näiteks reoveepuhastid, tööstused ja kalakasvandused)  toitainete, orgaaniliste ainete ja raskmetallide koormusi. Koormuste arvutused põhinevad Eesti riiklikul seire programmil ja ettevõtete veekasutuse aastaaruandluse andmetel ning arvutused järgivad PLC-Water juhiseid.

Joonis 1.  Eestist pärit toitainete koormused Läänemerre.

Toitainete sissekanne Läänemerre (Joonis 1) sõltub inimtegevusest veekogude valgalas, aga on ka tugevalt mõjutatud meteoroloogiliste ja hüdrograafiliste tingimuste kõikumistest. Suurenenud sademete hulk suurendab äravoolu maismaalt ja selle tulemusena suureneb võrreldes kuivade aastatega toitainete sissekanne jõgedest Läänemerre. Samuti aitab lume- ja jääkatte esinemine äravoolu vähendada, mistõttu põhjustavad väiksema lume- ja jääkattega soojemad talved tõenäoliselt suurenenud äravoolu ja sellest tulenevalt suuremat toitainete sissekannet. Punktallikatest pärit koormus aga üldjuhul ei ole sademete kõikumistest sõltuv.

Joonis 2. Eestist Läänemerre jõudvate lämmastiku- ja fosforikoormuste allikad.

Eestist pärit lämmastiku ja fosfori koormus Läänemerre oli 2019. aastal vastavalt 28187,1 t ja 568,4 t. Ligikaudu 1,7% kogu lämmastikukoormusest pärines otse Läänemerre juhtivatest punktallikatest ning ülejäänud koormus transporditi jõgede kaudu või seiramata aladelt (Joonis 2. Seiratud jõgedest, seiramata alalt ja piiriülestest jõgedest). Fosfori puhul oli punktallikate osakaal suurem, umbes 4,8%. Peamine osa punktallikate toitainete koormusest pärineb reoveepuhastusjaamadest, mis moodustavad 96% lämmastiku ja 92% fosfori kogu punktallikatest pärit koormusest.

Täpsemalt on võimalik tutvuda HELCOM’le raporteeritud toitainete koormuste algandmetega laadides alla Exceli formaadis faili. Lisaks on võimalik tutvuda ka teiste raporteeritud parameetrite hinnanguliste koormustega hüdrokeemiajaamades külastades veebirakendust EstModel.app.

2000. a vastu võetud veepoliitika raamdirektiivi põhieesmärk oli, et 2015. a saavutavad kõik veekogumid (jõed, järved, rannikumeri, põhjavesi) vähemalt hea keskkonnaseisundi. Paraku ei suudetud seda eesmärki 2015. a ega ka 2021. a saavutada ei Eestis ega ka Euroopas ning praegu seatakse sihte 2027. a perspektiiviga.

Indikaator näitab vähemalt hea ökoloogilise seisundi saavutanud pinnaveekogumite osakaalu Eestis. Lisaks ökoloogilisele seisundile hinnatakse ka veekogumite keemilist seisundit (ohtlike saasteainete sisaldust veekeskkonnas), kuid andmete vähesuse tõttu pole keemilist seisundit siinse indikaatori kõrval arvestatud. Ökoloogiline seisund on seisundiindikaator, mille põhjal kavandatakse veekaitsemeetmeid. Veekogumite hea seisundi saavutamiseks koostatakse kuueaastase perioodiga veemajanduskavad, mille raames viiakse ellu meetmeid veekogumite seisundi parandamiseks.

Eestis on pinnaveekogumeid 744 sh 635 vooluveekogumit, 93 seisuveekogumit ja 16 rannikuveekogumit. Kõik need veekogumid oleks pidanud 2015. või 2021. aastaks saavutama hea seisundi (eesmärk 100%), kuid eesmärgi poole alles liigutakse.

Ökoloogilise seisundi all mõeldakse eelkõige vee-elustiku (fütoplankton, vee- ja kaldataimed, põhjaelulised ränivetikad, suurselgrootud põhjaloomad, zooplankton, kalad) seisundit ja seda mõjutavaid muid näitajaid (hüdromorfoloogia, veekvaliteet, saasteainete sisaldus vees) ning nende häiritust inimtegevuse tõttu (pinnaveekogumite ökoloogilise seisundi hindamist kirjeldab keskkonnaministri määrus nr 19 ).

Ökoloogilist seisundit kirjeldatakse järgmiste kvaliteediklassidena:

1. väga hea – inimtegevusest tulenevaid muutusi pole või need on tühised;

2. hea – inimtegevusest tulenevad muutused bioloogilistes näitajates on väiksed, veekogu hüdromorfoloogilisi omadusi pole muudetud nii, et see mõjutaks elustikku, jõgedes pole voolutakistusi (näiteks paise);

3. kesine – inimtegevusest tulenevad bioloogiliste näitajate muutused on võrreldes looduslike võrdlusveekogudega (referentsveekogudega) mõõdukad (suuremad kui heas seisundis veekogus), veekogu võib mõjutada näiteks maaparandus või esineda voolutakistusi;

4. halb – bioloogilised näitajad erinevad suuresti referentstingimustest, suur osa bioloogilistest tavakooslustest puudub;

5. väga halb – bioloogilised näitajad kalduvad väga tugevasti kõrvale referentstingimustest või elustik puudub.

Veekogu ökoloogilise seisundi hindamisel lähtutakse eelkõige bioloogilistest näitajatest ning seisundihinnang antakse halvimas seisundis oleva bioloogilise kvaliteedielemendi järgi.

Veekogumite ökoloogilist seisundit on praeguse metoodikaga hinnatud alates 2007. aastast. Kuna seda tehakse seireandmete põhjal, siis esimeseks hindamisperioodiks oli andmeid kogunenud napilt, mistõttu anti seisundihinnangud paljuski ekspertarvamusega. Hiljem seiretegevuse laienemisel ja andmestiku suurenedes on selgunud, et eksperthinnangud võisid olla liiga optimistlikud ning reaalsed mõõtmised ei kinnitanud esialgseid eksperthinnanguid veekogumite seisundi kohta. Seetõttu on pinnaveekogumite ökoloogiline seisund aastate jooksul mõnevõrra halvenenud

Veekogumite seisundit hinnatakse seire põhjal, mida tehakse valdavalt kuueaastase rotatsioonitsükliga. See tähendab, et enamikku veekogumitest seiratakse iga kuue aasta tagant. Vaid väikest osa veekogumitest seiratakse pidevseirejaamades iga aasta või kolmeaastase rotatsioonitsükliga. Indikaatori arvutamisel kasutatakse viimase seireaasta tulemusi. See tähendab, et kui viimati seirati veekogumit näiteks 2013. a ja anti seisundihinnang nende andmete põhjal, siis 2017. a veekogumite koondhinnangus kajastub selle veekogumi puhul 2013. a seisundihinnang. Aastas seiratakse umbes 50 vooluveekogumit, 30 järve ja kuut rannikuveekogumit. Kõigi ülejäänud kogumite puhul kasutatakse varasemate aastate seire- ja hinnangutulemusi.

Peamiselt eelmainitud põhjustel (uued seireandmed ei kinnita varasemaid eksperthinnanguid seisundi kohta) on Eesti pinnaveekogumite seisundihinnangud liikunud pigem halvenemise suunas. Vaid vooluveekogumitest on veidi üle poolte puhul eesmärk saavutatud. Järvedest on heas või väga heas seisundis 2020. a andmetel vaid 29% kogumitest.

Täpsemalt vaata veekogumite seisundite kohta Keskkonnaagentuuri pinnaveeseisundi lehelt.

Indikaator näitab Eesti rannikuveekogumite ökoloogilise seisundi hinnangut eesmärgi (vähemalt hea ökoloogiline seisund) suhtes. Ökoloogilise seisundi hindamise põhimõtteid on kirjeldatud indikaatori Veekogumite seisund juures.

Indikaator on arvutatud järgmiselt: ökoloogilise seisundi hindamise 5-palli skaalal vastab väga heale seisundile 1 pall, heale 2 palli, kesisele 3 palli, halvale 4 palli ja väga halvale seisundile 5 palli. Kaugust eesmärgist mõõdetakse jagades eesmärgi väärtuse (hea seisund = 2 palli) tegeliku seire käigus mõõdetud väärtusega (näiteks kesine = 3 palli). Mida lähemale on jagatis ühele, seda lähemal ollakse eesmärgile. Kui väärtus on üle 1, on eesmärk saavutatud ja ületatud. Graafikul on arvestatud kõigi 16 rannikuveekogumi ökoloogilist seisundit aasta keskmisena (kogumite seisundihinnangud pallidena on aastati summeeritud ja jagatud 16-ga ning seejärel eesmärk „2“ jagatud saadud keskmisega).

Läänemerd peetakse üheks inimtegevusest mõjutatuimaks mereks maailmas. Arvestades meres toimuvate protsesside aeglust ning merre kogunenud varasemat reostust, pole rannikumere hea seisundi saavutamine lähiaastakümnel ilmselt võimalik.

Viimastel aastatel antud seisundihinnangud näitavad stabiilset kesist ökoloogilist seisundit (eelkõige fütoplanktoni näitajate ja toitainete kõrge sisalduse tõttu) ning vaid üksikud kogumid on mõnel aastal kvalifitseerunud heasse ökoloogilisse seisundisse. 2019. a seisuga koostatud veemajanduskavade andmete põhjal oli rannikumere 16-st kogumitest heas ökoloogilises seisundis vaid Hara lahe rannikuvesi. Rannikuveekogumite eesmärgi saavutamist illustreerib alljärgnev joonis (2019. a veemajanduskavade seisuga):

2020. aastal koostas Eesti Geoloogiateenistus Eesti põhjaveekogumite seisundite hinnangu [1], mille tulemuste põhjal paigutus 74% Eesti põhjaveekogumitest heasse seisundisse (nendest heas, kuid ohustatud seisus oli 43%) ning 26 % põhjaveekogumitest oli hinnatud halba seisundisse (joonis 1). 
Põhjaveekogumite hea seisundi saavutamise eesmärgid on täpsemalt kirjas Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ.

Joonis 1. Halvas koondseisundis olevad põhjaveekogumid (kaardil punasega) ning heas, ohustatud ja halvas koondseisundis olevate põhjaveekogumite protsent-jaotus. 

Põhjaveekogumite seisundi hindamise metoodika erinevad testid on detailsemalt välja toodud siin ning põhjaveekogumite keemilise ja koguselise seisundi hinnangu koondtulemuste Exceli tabel on alla laetav siit.

Põhjaveekogumite halba seisundit põhjustavad indikaatorid

Põhjavee halba keemilist seisundit põhjustavad väga erinevad indikaatorid, näiteks: Kirde-Eestis on probleemiks kloriid- (Cl), ammoonium- (NH4) ja sulfaatiooni (SO4) kontsenratsiooni kasvutrendid (joonis 2 ja 3). Ida-Viru põlevkivibasseini seirekaevudest on mõõdetud kõrgemad keemilise hapnikutarbe (KHT) näidud ning 1-aluseliste fenoolide kontsentratsioonid ületasid mitmel pool neile kehtestatud läviväärtust. Samuti vajab edasist uurimist baariumi (Ba) sisalduse kasvutrend  sealses põhjavees. Lääne-Eestis Matsalu piirkonnas on probleemiks KHT suurenenud näidud, mis viitab orgaanilise aine lubatust kõrgemale sisaldusele põhjavees. Kesk-Eestis Pandivere piirkonnas tuleneb põhjavee halb keemiline seisund põhiliselt nitraatide (NO3), pestitsiidide ning naftasaaduste kõrgenenud näitude tõttu.

Erinevate saasteainete kasvutrendide põhjused võivad olla väga erinevad. Ühelt poolt võib tegu olla looduslikult esineva nähtusega, näiteks Kambriumi-Vendi Voronka sügavad põhjaveekihid võivad seguneda soolasemate veekihtidega, mille tulemuseks on kloriidioonide kontsentratsiooni tõus põhjavees. Samas põhjustab intensiivne põhjavee väljapumpamine rannikualadel põhjaveetaseme ulatuslikku alanemist, mis omakorda soodustab igasuguse soolase vee sissetungi põhjavette (sh. merevesi). Erinevad orgaanilised ühendid võivad olla looduslikku päritolu, näiteks NH4 ja SO4 ja KHT kõrgemad näitajad põhjavees võivad tuleneda põhjavee anaeroobsest keskkonnast (PVK 6 ja PVK 7) või piirkonnas paiknevatest soovetest. Seetõttu on nende ühendite puhul sageli raske tuvastada imimmõju ulatust põhjavee kvaliteedi näitajatele. Teiselt poolt võivad orgaaniliste ja anorgaaniliste (NO3, fenoolid, pestitsiidid ja nende laguproduktid) ühendite indikaatornäitajate tõus viidata intensiivsele põllumajandusele näiteks Kesk-, Kagu- ja Lõuna-Eesti Kesk-Devoni piirkonnas, kus põhjaveekihid on kas karstunud või paiknevad maapinnale liiga lähedal ning on seetõttu saasteainete leviku suhtes kaitsetud. 1-aluseliste fenoolide sisalduse probleem põhjavees näib lahenevat koos saastunud alade korrastamisega ning täpsema määramismetoodika kasutuselevõtuga (mis eristab inimtekkelised fenoolid looduslikest humiidainetest või muudest sarnastest ainetest). Pestitsiidide piirväärtusi ületavad sisaldused põhjavees on seni küllalt harvad. PVK 24 seisundi halvaks hindamine viie aasta jooksul kogumist kogutud kolme piirväärtust ületava veeproovi alusel on madala usaldusväärsusega ja kordusuuring enamatest vaatluspunktidest ei pruugi 34,4% põhjaveekogumi saastumist pestitsiididega kinnitada.

Kokkuvõtvalt on põhjavee keemilise seisundi hindamine sageli üsna keeruline protsess, mis nõuab põhjavett mõjutavate erinevate mudelite (põhjavesi, pinnavesi, põhjavee looduslik foon, inimmõju, hüdrogeoloogia etc.) hindamist pikema ajajoone jooksul.

Põhjavee halba koguselist seisundit põhjustasid Ordiviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogum, sest selle põhjaveetase on ulatusliku põlevkivi kaevandusvee väljapumpamise tõttu alandatud. Antud kogumi looduslik ressurss on neli korda väiksem, kui sealt võetav põhjavee kogus. Tulemus on aga oodatav ja püsib seniks kuni põlevkivi kaevandamine jätkub. Samuti on maapinnalähedane Kvaternaari Vasavere põhjaveekogum halvas seisundis, kus veehaaretest võetav suur vee kogus alandab põhjaveest sõltuvaid piirkonna Martiska ja Kuradijärvede veetasemeid. Teistes Eesti piirkondades on põhjaveekogumite koguseline seisund hea.

Halvas seisundiklassis olevate põhjaveekogumite summaarkokkuvõte:

PVK 2: Kambriumi-Vendi Voronka põhjaveekogum 
Halb keemiline seisundi hinnang põhines testide 1,2 ja 5 tulemuste põhjal:

Seisundi koondhinnang:

Kambrium-Vendi Voronka põhjaveekogum

Koguseline seisund

Hea

Keemiline seisund

Halb

Seirekaevude aastakeskmiste kloriidide sisaldused üle 75% läviväärtustest;

Kloriidide sisalduse muutustes esineb tõusutrend.

Märkus: Põhjaveekogumi klooridele seatud läviväärtus on 250 mg/l. Põhjaveekogum on kaitstud maapinnalt lähtuva reostuse eest ning põhjaveekogum ei mõjuta pinnaveekogumeid ja põhjaveest sõltuvaid maismaaökosüsteeme.

Joonis 2. Kloriidide sisalduse ajaline muutus põhjaveekogumis 2014-2019 jooksul [1]

PVK 6: Ordoviitsiumi Ida-Viru põhjaveekogum 
Halb keemiline seisund tulenes üldkeemia testi 1 tulemuste põhjal:

Seisundi koondhinnang:

Ordoviitsiumi Ida-Viru põhjaveekogum

Koguseline seisund

Hea

Keemiline seisund

Halb

Ammooniumiooni, keemilise hapnikutarve ja 1-aluseliste fenoolide summa kõrged näidud;

Inimmõju kõrgete NH4 ja KHT näitude osas pole tõendatud;

1-aluseliste sulfaatide summa ületab saasteainetele kehtestatud läviväärtust;

Sulfaatide keskmine sisaldus alla läviväärtuse, tõusutrend puudub.

Testi 3 põhjal on PVK 6 ohustatud Ba sisalduse tõttu lähtuvalt pinnaveekogumite seisundist. Ba sisalduse seos inimmõjuga ebaselge.

Märkus: Järgmiseks aruandeperioodiks tuleks välja selgitada NH4 ja KHT kõrgete sisalduste ja nende tõusutrendide esinemise põhjused. Samuti tuleks uurida Ba tekkepõhjusi nii põhjaveekogumis kui ka põhjaveekogumiga seotud pinnavees. Juhul kui Ba allikaks on inimtegevus, tuleb kehtestada Ba läviväärtus lähtuvalt mõjust pinnaveekogumitele. 

Joonis 3. NH4 sisalduse ajaline muutus seirekaevus 19028 vaatlusperioodi (2014-2019) jooksul [1]
 

PVK 7: Ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogum

Halb keemiline seisund tulenes üldkeemia testi 1 tulemuste põhjal ning koguseline seisund testide 6 ja 7 tulemuste põhjal. Test 8 andis põhjaveekogumile ohustatud hinnangu (Ba sisalduse tõusust lähtuvalt).

Seisundi koondhinnang:

Ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogum

Koguseline seisund

Halb

1. Test 6 põhjal ületab põhjavee ärastus põlevkivikaevandustest looduslikku põhjaveeressurssi;

Suur veevõtt mõjutab piirkonnas paiknevaid pinnaveekogusid, mille äravool sõltub põhjaveest.

Keemiline seisund

Halb

Saasteainete läviväärtuste ületamised:

SO4 (250 mg/l) – neljas seirekaevus + tõusutrend;

NH4 (0,5 mg/l) – kolmes seirekaevus;

1-aluseliste fenoolide summa (1 µg/l) – kolmes seirekaevus;

KHT – seitsmes seirekaevus + tõusutrend.

 Ba sisalduse tõttu ohustatud seisund põhjaveega seotud pinnaveekogudes.

Märkus: Järgneva aruandeperioodi vältel peaks siiski selgitama piirkonnas esineva Ba probleemi (vaata selgitust PVK 6 juures) ning KHT tõusutrendi põhjusi. Täpsemat selgitust vajab ka põhjaveevõtust tingitud muutuste olulisus pinnaveekogumitele ning välja tuleb töötada selle mõju usaldusväärseks hindamiseks vajalik seiresüsteem.

PVK 11: Siluri-Ordoviitsiumi Matsalu põhjaveekogum
Halb keemilise seisundi hinnang tulenes testide 1 ja 5 tulemuste põhjal:

Seisundi koondhinnang:

Siluri-Ordoviitsiumi Matsalu põhjaveekogum

Koguseline seisund

Hea

Keemiline seisund

Halb

Keemilise hapnikutarbe väärtuste kasvutrend + väärtused püsivalt üle lubatud piirväärtuse (5 mg/l O2)

Märkus: Uue aruandeperioodi vältel on vaja selgitada kõrge KHT näitude ning tõusutrendide põhjused. Lõhelised ja karstilised veekihid, keskmiselt veerikkamad.

PVK 15: Siluri-Ordoviitsiumi Pandivere põhjaveekogum Ida-Eesti vesikonnas 
Halb keemilise seisundi hinnang tulenes pinnavee testi 3 tulemuste põhjal:

Seisundi koondhinnang:

Siluri- Ordoviitsiumi Pandivere põhjaveekogum Ida-Eesti vesikonnas

Koguseline seisund

Hea

Keemiline seisund

Halb

Nitraatide sisaldused üle läviväärtuse + kasvutrend;

Pestitsiidide, naftasaaduste sisaldused üle lävi- või piirväärtuse;

Märkus: Test 3 põhjal on põhjaveekogumi toitest pärinev lämmastik võib mõjutada sellest sõltuvate vooluveekogumite seisundit; Hinnangu usaldusväärsus madal, kaasajastada tuleks jõgede põhjavee toite osakaalud ning põhjavee seirekaevude ja jõgede seosed.
 

PVK 24: Kesk-Devoni põhjaveekogum Ida-Eesti vesikonnas 
Halb keemilise seisundi hinnang tulenes üldkeemia testi 1 tulemuste põhjal. Põhjaveekogum hinnati ohustatud seisundiks pinnavee testi 3 tulemuste põhjal.

Seisundi koondhinnang:

Kesk-Devoni põhjaveekogum Ida-Eesti vesikonnas

Koguseline seisund

Hea

Keemiline seisund

Halb

NH4 sisaldusele kehtestatud piirväärtused (0,5 mg/l) ületatud kahes seirekaevus;

Pestitsiidide 6 aasta keskmised sisalduse üle lubatud piirväärtuse, saasteainete leviku mõjuulatus üle 20% põhjaveekogumi pindalast.

PVK 27: Kvaternaari Vasavere põhjaveekogum
Põhjaveekogum on halvas keemilises (Test 1 ja 3) ja koguselises seisundis test 7 tulemuste põhjal:

Seisundi koondhinnang:

Kvaternaari Vasavere põhjaveekogum

Koguseline seisund

Halb

SO4 kehtestatud läviväärtus (100mg/l) ületatud ühes seirekaevus;

KHT piirväärtus (5 mgO2/l) ületatud viies seirekaevus;

Põhjaveekogumis ei esine pestitsiidide ja muude orgaaniliste ainete piirväärtuste ületamisi;

NH4 ja KHT kõrgendatud sisaldused ületavad saasteainetele kehtestatud piirväärtuse ning esineb üldine kasvutrend.

Keemiline seisund

Halb

Tõendatud põhjaveekogumi veevõtu negatiivne koguseline mõju põhjaveekogumist sõltuvatele pinnaveekogudele.

Joonis 4. KHT sisalduse ajaline muutus põhjaveekogumis 2014-2019 jooksul [1]

Joonis 5. NH4 sisalduse ajaline muutus põhjaveekogumis 2014-2019 jooksul [1]

PVK 31: Kvaternaari Prangli põhjaveekogum 
Põhjaveekogumi halb keemiline seisundi hinnang tulenes üldkeemia testi 1 tulemuste põhjal:

Seisundi koondhinnang:

Kvaternaari Prangli põhjaveekogum

Koguseline seisund

Hea

Keemiline seisund

Halb

Keemilise hapnikutarbele kehtestatud piirväärtused (5 mgO2/l) ületatud, esineb kasvutrend;

Seirekaevude pH väärtused jäävad pisut allapoole soovituslikku intervalli (6-9).

Joonis 6. KHT väärtuste ajaline muutus vaatlusperioodi 2014-2019 jooksul [1]

Viited:

[1] Marandi, A., Karro, E., Osjamets, M., Polikarpus, M., Hunt, M. 2020. Eesti põhjaveekogumite seisund perioodil 2014-2019. EGF 9416. Eesti Geoloogiateenistus, Rakvere.

Viimati uuendatud 21.10.2021