Välisõhk

Indikaator näitab paiksetest ja liikuvatest saasteallikatest õhku paisatud kasvuhoonegaaside aastaseid heitkoguseid tuhat süsinikdioksiidi (CO2) ekvivalenttonnis. Süsinikdioksiidi ekvivalent on üks tonn süsinikdioksiidi või muud kasvuhoonegaasi (dilämmastikoksiid, metaan, f-gaas), mis on ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks, kasutades globaalse soojenemise potentsiaali. 

Peamine kasvuhoonegaas Eestis on süsinikdioksiid, mis moodustab 88,1% summaarsest kasvuhoone gaaside (KHG) heitkogusest. Metaani (CH4) osakaal on 5,9%, dilämmastikoksiidi (N2O) osakaal on 4,8% ja f-gaasidel 1,2%. Kasvuhoonegaasid põhjustavad kliimamuutusi, mille  võimalikeks tagajärgedeks on näiteks üleujutuse ohu suurenemine, (joogi)veevarude vähenemine ja mullakvaliteedi halvenemine.

Kasvuhoonegaaside summaarne heitkogus on vähenenud võrreldes 1990. aastaga umbes 55% maakasutuse ja metsandussektori mõju arvestamata.

Suure heitkoguse languse on tinginud majanduse ümberkorraldamine 1990ndate alguses. Praegusel ajal on peamisteks heitkoguste mõjutajateks majandustõusud ja -langused. Suurima panuse summaarsesse KHG heitkogusesse annab põlevkivil baseeruv energeetikasektor, mis 2015 aastal moodustas 87,9% (sh transport, mis on 11% summaarsest KHG heitkogusest). Neile järgnevad põllumajandus, tööstuslikud protsessid ja jäätmekäitlus.

Kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamiseks ja piiramiseks rakendatakse ning plaanitakse tulevikus ellu viia mitmesuguseid meetmeid. Kuna enamik KHG heitkogustest pärineb energeetikasektorist, on selles sektoris ka suurim potentsiaal heitkoguseid vähendada. Positiivne mõju KHG heitkoguste vähendamisele ja piiramisele on taastuvenergial (nt tuule- ja päikeseenergial) ning biokütuste laialdasemal kasutamisel. Taastuvenergia kasutamist toetatakse nii investeeringutoetuste, otsetoetuste kui ka tõhusama koostootmise abil.

 

Õhk

 

Indikaator näitab paiksetest ja hajussaasteallikatest õhku paisatud lämmastikoksiidide (NOx) aastaseid heitkoguseid tuhandetes tonnides ning aastateks 2020–2029 ja 2030 seatud vähendamise eesmärke võrreldes baasaastaga (2005) protsentides.

Välisõhku paisatud lämmastikoksiididest pärines 2015. aastal 47,3% liikuvatest saasteallikatest. Oluline saasteallikas oli ka energiasektor (25,5%), vähemal määral pärinesid lämmastikoksiidide heitmed mittetööstuslikust põletamisest (17,2%). Sarnaselt vääveldioksiidiga on peamisteks paikseteks lämmastikdioksiididega saasteallikateks suuremad peamiselt põlevkivi kasutavad elektrijaamad.

Võrreldes 1990. aastaga on lämmastikoksiidide heitkogused 2015. aastaks vähenenud 60,2%. Peamiselt on heitkoguseid kahandanud muutused energia- ja transpordisektoris. Lämmastikoksiidide heitkogused liikuvatest saasteallikatest on vähenenud 61,7%. Heitkogused vähenesid enim 1990. aastate alguses, sest ajavahemikul 1990–1993 vähenes oluliselt nii bensiini kui ka diislikütuse kasutamine maanteetranspordis – vastavalt 58% ja 45%. Alates 1994. aastast on kütuste kasutamine transpordisektoris stabiliseerunud. Viimastel aastatel on kasvanud diislikütuse kasutamine, kuid samal ajal on suurenenud ka uute, katalüsaatoritega autode arv.

Õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiivi (NECD) alusel tuleb Eestil vähendada lämmastikoksiidide heitkoguseid 2020.–2029. aastateks 18% ning 2030. aastaks 30%, võrreldes baasaasta tasemega (2005). Heitkoguste vähendamise eesmärgi täitmine koos teiste Euroopa riikidega aitab vähendada aastaks 2030 õhusaastest põhjustatud hingamisteede haiguseid ja enneaegseid surmasid peaaegu poole võrra.

Alljärgneval joonisel toodud rohelised tulbad näitavad prognoositavaid heitkoguseid tulevikus.

Õhk

 

Indikaator näitab paiksetest ja liikuvatest saasteallikatest õhku paisatud lenduvate orgaaniliste ühendite (LOÜ) aastaseid tegelikke ning lähiaastateks prognoositavaid heitkoguseid tuhandetes tonnides ning aastateks 2020–2029 ja 2030 seatud vähendamise eesmärke võrreldes baasaastaga (2005) protsentides.

Lenduvad orgaanilised ühendid, süsinikoksiid (CO), metaan (CH4) ja lämmastikoksiidid (NOx) põhjustavad maapinnalähedase osooni teket, mis on oma tugeva oksüdeeriva toime tõttu kahjulik biosfäärile ja ümbritsevale keskkonnale, aga ka kahjuliku toimega elusorganismidele, mõjudes söövitavalt ja ärritavalt. Maapinnalähedane osoon ei eraldu otse tehnoloogiliste või põlemisprotsesside käigus, vaid tekib fotokeemilise reaktsiooni tulemusena ja on peamiselt suurlinnades esineva sudu üks komponent.

Põhiosa Eestis välisõhku paisatud lenduvatest orgaanilistest ühenditest tekib tööstuslikest protsessidest ja lahustite kasutamisest (2015. aastal umbes 35%). Loomakasvatusest pärineb 22% ning mittetööstuslikust põletamisest 15%. Võrdlusena olid aastal 1990 peamised allikad maanteetransport ja keemiatööstus.

Ajavahemikul 1990–2015 on lenduvate orgaaniliste ühendite heitkogused vähenenud 65%. See on peamiselt tingitud töötlevas tööstuses ja energeetikas toimunud muutustest, autobensiini kasutamise vähenemisest ja viimastel aastatel ka bensiinimootoriga autode arvu vähenemisest.

Õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiivi (NECD) alusel tuleb Eestil vähendada lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguseid 2020.–2029. aastateks 10% ning 2030. aastaks 28%, võrreldes baasaasta tasemega (2005). Heitkoguste vähendamise eesmärgi täitmine koos teiste Euroopa riikidega aitab vähendada aastaks 2030 õhusaastest põhjustatud hingamisteede haiguseid ja enneaegseid surmasid peaaegu poole võrra.

Alljärgneval joonisel on toodud tegelikud heitkogused tegevusalade kaupa (eri värvidega tähistatud osakaalud tulbas). Jooned näitavad Eestile seatud eesmärke, mis tuleb vastavalt aastateks 2020–2029 ja 2030 saavutada. Rohelised tulbad on prognoositavad heitkogused tulevikus.

Õhk

 

Indikaator näitab paiksetest ja liikuvatest saasteallikatest õhku paisatud ammoniaagi (NH3) aastaseid heitkoguseid tuhandetes tonnides ning aastateks 2020–2029 ja 2030 seatud vähendamise eesmärke võrreldes baasaastaga (2005) protsentides.

Väävli- ja lämmastikühendid (sh ammoniaak) moodustavad õhuniiskusega reageerides happeid, mis happevihmana maapinnale sadades kahjustavad keskkonda, sh metsi, veekogude elustikku, aga ka hooneid ning muud vara. Hapestumine on tingitud inimtegevuse tagajärjel välisõhku paisatud vääveldioksiidist (SO2), lämmastikoksiididest (NOx) ja ammoniaagist (NH3).

Põhiosa Eestis välisõhku paisatud ammoniaagist tekib põllumajanduses (2015. aastal umbes 90,8%). Loomakasvatusest pärineb 75,4% ning lämmastikväetiste kasutamisest 15,4% Eestis välisõhku paisatud ammoniaagist. Marginaalne hulk ammoniaagist pärineb maanteetranspordist ja puidu põletamisest kodumajapidamistes.

Ajavahemikul 1990–2015 on ammoniaagi heitkogused vähenenud 46,4%, mis on peamiselt tingitud muutustest majandussektoris. Näiteks on vähenenud haritava maa pindala, kasutatavate väetiste kogused ning põllumajandusloomade arv. Võrreldes 1990. aastaga on väetiste kasutamine vähenenud ligikaudu 38,6%, veiste ja sigade arv on vähenenud vastavalt 66,2% ja 64,6%.

Õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiivi (NECD) alusel tuleb Eestil vähendada ammoniaagi heitkoguseid 2020.–2030. aastateks 1%, võrreldes baasaasta tasemega (2005). Heitkoguste vähendamise eesmärgi täitmine koos teiste Euroopa riikidega aitab vähendada aastaks 2030 õhusaastest põhjustatud hingamisteede haiguseid ja enneaegseid surmasid peaaegu poole võrra.

Alljärgneval joonisel toodud rohelised tulbad näitavad prognoositavaid heitkoguseid tulevikus.

Õhk

 

Indikaator näitab paiksetest ja hajussaasteallikatest õhku paisatud vääveldioksiidi (SO2) aastaseid heitkoguseid tuhandetes tonnides ning aastateks 2020–2029 ja 2030 seatud vähendamise eesmärke võrreldes baasaastaga (2005) protsentides.

Väävli- ja lämmastikühendid moodustavad õhuniiskusega reageerides happeid, mis happevihmana maapinnale sadades kahjustavad keskkonda, sh metsi, veekogude elustikku, aga ka hooneid ja muud vara. Hapestumine on tingitud inimtegevuse tagajärjel välisõhku paisatud vääveldioksiidist, lämmastikoksiididest (NOx) ja ammoniaagist (NH3 ).

Peamised õhu vääveldioksiidiga saasteallikad on Eestis põlevkivi baasil (põlevkivi on kõrge väävli- ja tuhasisaldusega fossiilkütus) töötavad Narva Elektrijaamad, mille osakaal üldheitkogustest oli 2015. aastal 53,8%. Võrreldes 1990. aastaga on vääveldioksiidi heitkogused vähenenud 88,3%, mis on seotud põlevkivi ja raskekütteõli kasutamise vähenemisega ajavahemikul 1990–2015 vastavalt 30% ja 99,95% võrra. Sama ajavahemiku jooksul on karmistatud ka vedelkütuste väävlisisalduse norme ning on suurenenud taastuvenergiaallikate osakaal. Graafikul on esitatud kasutatud kütused soojusühikutes (PJ).

Viimastel aastatel on vääveldioksiidi heitkoguste vähenemisele kaasa aidanud Eesti ja Balti elektrijaamade mõnede energiaplokkide renoveerimine, kus vana tolmpõletustehnoloogia on asendatud uue keevkihttehnoloogiaga. Kaasajastatud tehnoloogia on võimaldanud tõsta katelde efektiivsust ja vähendada vajamineva põlevkivi kogust. Uutes kateldes toimub vääveldioksiidi sidumine juba põletamisprotsessi käigus, mistõttu on vääveldioksiidi heitmed viidud praktiliselt nullilähedasteks. Lisaks energiaplokkide renoveerimisele on vääveldioksiidi heitkoguste vähenemist mõjutanud vanade energiaplokkide demonteerimine Balti Elektrijaamas ning väävliärastusseadmete kasutuselevõtmine.

Õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiivi (NECD) alusel tuleb Eestil vähendada vääveldioksiidi  SO2  heitkoguseid 2020.–2029. aastateks 32% ning 2030. aastaks 68%, võrreldes baasaasta tasemega (2005). Heitkoguste vähendamise eesmärgi täitmine koos teiste Euroopa riikidega aitab vähendada aastaks 2030 õhusaastest põhjustatud hingamisteede haiguseid ja enneaegseid surmasid peaaegu poole võrra.

Alljärgneval joonisel toodud rohelised tulbad näitavad prognoositavaid heitkoguseid tulevikus.

Õhk

 

Indikaator näitab paiksetest ja liikuvatest saasteallikatest õhku paisatud eriti peenete osakeste (PM2.5) aastaseid heitkoguseid tuhandetes tonnides ning aastateks 2020–2029 ja 2030 seatud vähendamise eesmärke võrreldes baasaastaga (2005) protsentides.

Peenosakesed põhjustavad peamiselt hingamisteede ning südame ja veresoonkonna haigusi mõjutades eelkõige elanikkonna tundlikumat osa: vanureid ja lapsi.

Põhiosa Eestis välisõhku paisatud eriti peenetest osakestest tekib peamiselt põlevkivil baseeruvas energeetikas (2015. aastal umbes 37%). Eestis välisõhku paisatud eriti peenetest osakestest pärineb 32% mittetööstuslikust põletamisest (eelkõige puidu põletamisest) ning põletamisest töötlevas tööstuses 15%. Muudest saasteallikatest on olulisemad transport ja põllumajandus.

Ajavahemikul 2000–2015 on eriti peenete osakeste heitkogused vähenenud 9%, mis on peamiselt tingitud elektritoodangu vähenemisest.

Õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiivi (NECD) alusel tuleb Eestil vähendada eriti peenete osakeste heitkoguseid 2020.–2029. aastateks 15% ning 2030. aastaks 41%, võrreldes baasaasta tasemega (2005). Heitkoguste vähendamise eesmärgi täitmine koos teiste Euroopa riikidega aitab vähendada aastaks 2030 õhusaastest põhjustatud hingamisteede haiguseid ja enneaegseid surmasid peaaegu poole võrra.

Õhk

 

 

Viimati uuendatud: 9. November 2017

Kuidas osaleda
riigi valitsemises?

Sinu arvamus on meile väga oluline!
Kasuta ära oma võimalusi rääkida kaasa riigi asjades!

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.